Miks ma korraldan (ja jooksen) virtuaaljookse?
Laupäeva hommik. Kell näitab 10.15. Seisan SUUNTO II Virtuaaljooksu stardis. Seekord on stardijoon maha tõmmatud Tallinnas Siili tänavale, kuhu hetk enne starti sai kaks väiksemat last nädalavahetuseks maha poetatud. Üks memm viib parasjagu prügikasti välja, vastu jalutavad kolm noorukit, käes pooleliitrised energiajoogi purgid ja pakk krõpsudega, suur osa Mustamäest ei mõtle isegi hammaste pesemise peale veel. Keegi neist ei tea ka seda, et olen just maratoni stardis. Ei ole Türgi Spordi- ja Noorsooministrit stardieelset kõnet pidamas, pole ei pakihoidu, ajutisi WC-sid ega stardigruppe. Vaid mina üksi ning mõtteline stardijoon. Kõmm!
SUUNTO II Virtuaaljooksu starti asusin sooviga viia oma uued Icebugid jooksma. Kuna talv ja libedus saabusid taas ootamatult, siis hankisin endale naastudega Icebug PYTHO2 BUGripid, millel lihtsustatult öeldult naelad all. Nädala pärast tulemas ju Mispo Talvemaraton ning kes siis tutikate jalanõudega maratonile läheb . . . Ikka vaja enne proovida. Virtuaalmaratonil näiteks.
Kuna Mispo Talvemaratonil on kaks maratoni järjestikustel päevadel, siis oli plaan testida ka seda, kui aeglaselt ma maratoni jooksma peaks, et järgmisel päeval kepsud all pehmed poleks. Ajalist eesmärki polnud. Oli vaid plaan hoida pulss aeroobse läve piiril ehk ca 145 löögi peal, mis üleeile tähendas ca 6.15-6.25 min/km tempot.
Nii ma siis asusin Mustamäe poolt Harku ringi poole teele. Enne Harkusse jõudmist nägid mu uued Icebugid nii lund, jääd kui asfalti, kuid kuna all olid naelad, siis jooksin seal kus tahtsin. Muretult ja libisemata.
Viiendaks kilomeetriks sai süda aru, et tegemist pole mitte stressava tööpäevaga vaid mõnusa jooksupäevaga. Hiljem Movescountist pulsisagedust vaadates nägin, et pulss lõi kõige kiiremini teisel kilomeetril, mil hüppas korraks ka 171 löögi peale ent viiendaks kilomeetriks tuli kribinal-krabinal sinna 145 kanti.
Harku ringile jõudes oli vähemalt järgmiseks kaheksaks kilomeetriks jooksutrass paigas. Kuigi laupäeva hommikul oli ilm vaatamata meteoroloogide prognoosidele suhteliselt sombune ning abikaasa vaatas mulle mõistmatult otsa – lähed jälle maratoni jooksma – siis Harku metsa vahel joostes sain ma aru, et otsus Icebugid jooksma viia oli väga õige. Pea hakkas saama tasapisi klaariks ja metsavahel valitsenud vaikus oli tegelikult väga ilus. Vaid paar üksikut suusatajat ja mõni jooksja. Idüll!
Esimese joogipunktini jõudsin kuueteistkümnendaks kilomeetriks. Kui tavapärastel võistlustel pakutakse juua-süüa iga kolme-nelja kilomeetri järel, siis virtuaaljooksudel sellist luksust pole. Esimeses joogipunktis pakuti tavapäraste rosinate-banaanide-hapukurgi asemel hoopistükkis hamburgereid, friikartuleid ja kebappi. Otsustasin piirduda siiski vaid ühe Aura Active spordijoogiga.
Peale Harku rabast väljumist seadsin jooksusammu Pääsküla raba poole, kus Ivar – Raba maratoni korraldaja – oli plaaninud oma virtuaaljooksu ära teha. Tegin rabale ringi peale, Ivarit ei trehvanud, kuid nägin hoopis teisi jooksjaid. Jooksid mulle vastu ja naeratasid! Jooksmine ON positiivne!
Pääsküla rabast väljudes oli selja taha jäänud 23 km. Väga palju sikk-sakke ei tahtnud jooksutrassi teha – otsustasin joosta Nõmme Spordikeskuse poole ja sealt edasi mõõda Kadaka teed Mustamäe suunas tagasi. Kusagil 29 kilomeetriks oli kõht juba üsna tühi – ei tea kas oleks pidanud ikka selle hamburgeri võtma? Kadaka autoturu kandis jäi tee peale küll päris mitu kohvikud ja lõpuks ka Konsumi pood, kuid kes siis jooksuvõistluse ajal poodi läheb. . . Kadaka tee Lukoili juures andis vaim lõpuks alla ning ostsin bensukast ühe suure Snickersi ja veel ühe Aura Active’i. Snickers pole kunagi nii hästi maitsenud. . .
Veerenni kvartalis paikneva kodu ukse ette jõudsin kolmekümnekaheksandaks kilomeetriks ehk maratoni läbimiseks pidi tegema veel ühe neljakilomeetrise ringi. Mõeldud-tehtud. Ei saa ju võistlust pooleli jätta. Isegi virtuaalset.
Olin miskipärast arvanud, et virtuaalmaraton on kergem, kui tavaline, kuid – vähemalt viimastel kilomeetritel arvasid minu jalad hoopis midagi muud. Virtuaalmaraton ei ole kergem, kuna täpselt sama pikk maa tuleb läbida. Virtuaalmaraton on täpselt sama pikk ja raske kui pärismaraton. Tegelikult ju isegi pikem – võttes arvesse GPS-iga kellade väikest veamarginaali tuleb maratoni ehk 42,2 km lõpetamiseks läbida 42,4 km. Kui ma olin täpselt 42,2 km läbinud, siis ma muidugi kirusin virtuaaljooksude reeglite koostajaid – ehk iseennast – suur tahtmine oli kell varem kinni lüüa, kuid pidasin viimased meetrid vastu. Suunto Ambit fikseeris läbitud vahemaaks lõpuks 42,6 km. Finishis panin iseendale loomulikult medali kaela ja sain nautida kodus maratoni lõpetamise eeliseid – viskad väsinud jalgadega diivanile pikali ja ei pea enam kuhugi kõmpima.
Kokkuvõttes. Kui sel nädalavahetusel poleks toimunud SUUNTO II Virtuaaljooksu, siis kas ma oleks laupäeval jooksnud 42,6 km? Ei oleks. Ma oleks jooksnud võib olla kümme kilomeetrit. Võib olla oleks ma vaadanud sombust novembri-ilma, võtnud ette teise tassi kohvi ja nädalavahetuse Postimehe ning üldse loobunud jooksma minemisest. Toas ju mõnusalt soe ja hubane . . .
Sellepärast ma korraldangi virtuaaljookse. Et oleks põhjust tõusta diivanilt, panna jooksusussid jalga ning teha need esimesed jooksusammud, mis hiljem viivad juba järgmisteni. Ei ole tähtis kas jooksed 5, 10, 21 või 42 km – kõige suurem väljakutse on tossude jalgasaamine.
Seega – pane ennast juba praegu kirja järgmisele, SUUNTO III Virtuaaljooksule, mis toimub 13.-14. detsembril. Pane ennast kirja juba praegu, sest mida hiljemaks sa registreerimise jätad, seda väiksema tõenäosusega sa ennast sel nädalavahetusel liigutad.
Kui sa oled ennast kirja pannud, siis oled sa väikese lubaduse iseendale juba andnud – ma lähen ja liigutan ennast! Sellisest lubadusest taganemine on raskem kui lihtsalt iseendale lubamine – kui ilm on ilus ja tunne hea, siis ma lähen ja teen laupäeval ka midagi. Ei sa tee midagi. Õues on külm ja kodus olla ning mitte midagi teha on alati kergem.
Selleks, et enese kodunt välja saamine oleks SUUNTO III Virtuaaljooksul kergem lisame võistlusele kaks uut distantsi. Kätte jõudnud talve tähistamiseks lisandub 13.-14. detsembril võistluskavva ka suusadistants – pikkusega 10 km. Suusadistantsil osalemise reeglid täpselt samad, mis jooksudistantsilgi – GPSiga kell või äpp stardis käima, läbid 100m pikema maa ehk 10,1 km ning pärast saadad oma tulemuse Marathon100-le. Kui tahad võid osaleda ühel päeval jooksudistantsil ning teisel päeval suusatada.
Teise täiendava distantsina lisame võistluskavva kõnnidistantsi. Kõnnidistants ei ole aja peale tehtav võistlus, ainukeseks reegliks on minimaalne distants ehk siis – pead kõndima vähemalt 5 km. Võid kõndida ka rohkem. Kuid ennast registreerima pead ikkagi, nagu ka pärast läbitud distantsi kohta andmed saatma.