Osalesin laupäeval Kärdlas toimunud Hiiumaa neljandal tunnijooksul. Jooksed 400meetrist staadioniringi, kuni tund aega täis saab. Seejärel kõlab stardipüstoli lask ning pead seisma jääma. Paned jala ümber olnud ajavõtukiibi sinna maha ning ongi võistlus läbi. Igal võistlejal oma finišijoon.

Kõik jooksevad täpselt 60 minutit. Keegi ei lõpeta varem. Isegi kiiremad mitte. Hoopis vastupidi, nemad läbivad rohkem meetreid.

Vaatamata sellele, et 400 meetrisel ringil tund aega tiirutada võib tunduda tüütu, oli tunnijooks üle ootuste põnev. Stardijoonel paiknev kell näitab täpselt, kui palju on aega kulunud ning kui palju on veel joosta. Mida vähem minuteid on jäänud, seda rohkem meetreid tahad tunni sisse mahutada.

Ei olnud varem tunnijooksus osalenud, kuid eestlased on seda distantsi väga hästi jooksnud. Lembit Virkus mahutas 1960.a. tunni sisse 19 887 meetrit. Maailmarekordist jäi puudu paarsada meetrit. Legend räägib, et uus maailmarekord jäi sündimata ainuüksi seetõttu, et Virkus ei teadnud täpselt, milline hetkel kehtiv tippmark on.

Mina suutsin tunni sisse mahutada 12 952 meetrit. Seitse kilomeetrit Virkusest vähem.

Tulin teiseks. Auhinnalisele kohale. Korraldajad ulatasid mulle kotikese, kus oli sees nii ülimaitsev Hiiumaa leib, kakaoküpsised, kui ümbrik 50 euroga. Kuldne ümbrik. Medali sain ka. Medali said ainult need, kes esikolmikusse tulid.

Olin üllatunud. Olen rahvajooksudel osalenud 16 aastat ja vaid korra esikolmikusse tulnud. Soomes 2017.a. toimunud alastimaratonil, kus suutsin kõiki konkurente (keda oli täpselt kolm) edestada ja võistluse ära võita.

Nüüd tulin teiseks.

Eesti erinevais paigus toimuvate jooksuvõistluste väisamine annab võimaluse näha Eesti kogu ilu. Hiiumaale tulekuks ei pea muidugi jooksuvõistlusel osalema.

Mullu olin Eesti maratoni edetabelis 335. kohal, poolmaratonis 411. kohal, lühematest distantsidest ma parem ei räägi (muuseas, mulluseid Eesti edetabeleid näed Marathon100 andmebaasist SIIT).

Kärdlas sain teise koha seetõttu, et osavõtjaid oli vähe. Vähem kui tavaliselt. Ega korraldajad seetõttu mingit hinnaalandust teinud. Ajavõtt oli elektrooniline. Staadionile oli muru kastmise voolikutega tekitatud veedušid, mis jooksjaid palavaga mõnusalt jahutasid. Igal ringil kostis kõlarist ajavõtufirma info eelmise ringiaja kohta. Kogu aeg said teada, mitmendal kohal sa oled. Juua said samuti igal ringil. Ma oleks võinud distantsi vältel vett võtta 32 korda, kui ma oleks seda tahtnud. Auhinnakott oli rikkalik. Rahaline võidupreemia!

Lisaks meeste stardile oli kavas ka naiste jooks, mis oli täpselt sama pikk. 60 minutit. Lastejooks vältas 12 minutit.

Kui võistluse korraldus on esmaklassiline, kuid osavõtjaid vähem, on kõik jooksjad ju nagu või sees. Pole sabas seismist. Mahud rajale ilusti ära. Personaalne teenindus. Protokollist leiad end kohal, kus varem pole olnud.

Kabel, millesarnaseid on terves Baltikumis vaid 1. Hiiumaal. Rookatusega. Unikaalne nagu Pisa torn. Ainult Eestis.

2021. aastal ongi võistlustel vähem osavõtjaid. Selle aasta trend. Oledki protokollis positsioonil, kus sa ei tohiks olla. Võitled võidu nimel, kuigi peaks olema 25s. Nagu oleks Elroni vagunis ihuüksi. Natuke kurb ka. Sest ega selline olukord kaua kesta. Kui suuremal võistlusel jääb paarsada osavõtjat vähemaks tähendab see keskmiselt 200 x 20 ehk 4000 euro suurust auku eelarves. Väiksemal võistlusel on see auk 10 korda väiksem, kuid eelarve kontekstis täpselt sama mahukas. Liida siia juurde juba osalejate peale tehtud kulutused. Medal, 2-4 eurot tükk. Särgid. Stardikeskus. Ajavõtt. Kui sul haigutaks eelarves 400 või 4000 euro suurune auk, mida sina teeks?

Ei tahaks korraldaja nahas sel aastal olla. Tahaks jooksja olla. Olengi. Sel aastal on jooksjate elu Eestis luksuslik!

Tunnijooks hakkas meeldima, kahju kohe, et seda distantsi ühelgi Eesti võistlusel enam joosta ei saa.

Järgmise stardi teen 40. jooksul ümber Pühajärve. Seal ka suured rahalised auhinnad. Tuleb ainult kuue sekka pääseda. . .