Miks sa valisid just selle maratoni?
Milano maratoni valisin välja juba rohkem kui aasta tagasi, kui Ryanair avas Tallinnast sinna lennuliini. Eelmisel aastal aga ei julgenud joosta maratoni vaid 2 nädalat peale Otepääd. Niisiis jäi ootele.

Kuidas oli korraldatud registreerimine? Lihtne-raske-odav-kallis?
Väike kahetsus jäi eelmisel kevadel sisse, et ikka ei läinud. Niisiis registreerisin selleks aastaks juba kuskil eelmise aasta sügisel odavaimas registreerimisvoorus. Sellegipoolest oli osalustasu üsna suur ehk 45EUR+ mingid kaarditehingu tasud. Muidugi võib öelda, et on kõrgemaid tasusid, aga minu senistest kogemustest kõvasti üle keskmise. Registreerimisel muud keerulist küll midagi ei olnud, ehkki jah, Itaalias nõutava arstitõendi ajamine on tüütu.
 
Kuidas oli korraldatud numbrite kättejagamine?
Numbrite kättejagamine oli lihtne ja selge. Jooksu kodulehel oli korralik kirjeldus kuidas kohale jõuda ja millal „maratoniküla“ on avatud. Süsteem selge ja loogiline – ikkagi rahvusvaheline värk, sai inglise keeles kõik suheldud. Värvilist paberit pakuti üsna palju, kuid enamasti vaid Itaalia keeles.

Kas marathon expo toimus, kuidas sinna saada oli, kas seal oli midagi mida mujal maratonidel pole olnud?
Expot olen näinud enne ainult Prahas, kui mitte eelmise aasta Tallinnat arvestada. Praha omast oli lahjem. Midagi eriti huvi ei äratanud, jalutasin läbi, tulin ära.
 
Kuidas stardieelne korraldus oli?
Starti saamist kartsin veidi. Kirjelduses oli öeldud, et tuleb sõita metrooliini lõpp-peatusesse, kusjuures sobib vaid neli rongi ja need tuleb millegi järgi eristada samalt teelt teise lõppjaama suunduvaist. Seepärast käisin eelmisel päeval juba ronge vaatamas – kuidas ära tunda see, mis Rho-Fiera-sse sõidab. Asi selge, uurisin netist veel üle sõiduplaanid. Mu hotellist otse sellele liinile ei saanud. Hommikul siht selge alustasin teekonda varakult ja jõudsin kogemata varaseima sobiva rongi peale.

Stardikoht ise oli üsna selge. Kogunemiskoht oli messikeskuse parkimismajas. Väga hea, et katuse all, sest sel hommikul sadas üsna häirivalt vihma. Riiete äraandmiseks seisid hästi tähistatud rekkad teel stardikoridori poole. Kõik oli selge ja loogiline. Ainuke mis segas oligi vihm. Stardikoridoris märjana seistes hakkas päris külm.

Kas kohalikku keelt mitte valdav inimene ka aru sai mida teha ja kuhu minna.
Hea oli küll, et keeleprobleemi ei tekkinud. Ei eelneval info hankimisel, ega maratoni eelsete või järgsete toimingute juures. Google translate-i vaja ei läinud ;)

Mis kell start/äratus oli?
Ma olin kogemata hotelli valikuga veidi puuse pannud. Lähedal oli ainult expo ehk maratoniküla nagu nad seda nimetasid. Selleks, et 9:20 starti saada kavandasin hotelli lähedalt püüda pühapäeva hommikuse harva graafikuga käiva 6:21 rongi, et starti viival liinil 6:56-se peale jõuda. Äratus seega üsna vara ehk enne kella kuut hommikul. Oma 6:21-se peale jõudsin, kuid kogemata ümberistumise jaama jõudmise arvestamisega läks valesti – jõudsin juba varaseimale rongile ning stardi kogunemispunkti jõudsin üle 2 tundi enne lähet. Igav hakkas ja kahetsesin, et oleks võinud selle asemel pool tundi veel magada.
 
Kuidas trass oli?
Rada on Milanos lihtne kuid igav. Vähemalt inimese jaoks, kes seda linna ennegi näinud. Pinget tõusude näol eriti ei pakkunud, pigem olid takistusteks mõningad tänava augud äärelinnas ja kohati üsna suured veelombid.  Kesklinnas oli vanalinnale omaselt kivisillutist, mis vajas natuke jälgimist. Usun, et selline maratonirada võib meeldida tulemust otsivale inimesele. Mulle on tulemus teisejärguline. Ma olen vaatleja. Ehkki rada käis ka mööda tõsiselt hämmastavast Milano toomkirikust, oli vaadelda vähe.
 
Ilm?
Juba enne reisi jälgisin ilma pikalt ette. Väga muutlikud andmed olid. Lõpptulemus oli selline, mis minu klassifikatsiooni järgi on „motiveeriv“. Nimetan nii ilma, mis sunnib kiiremini lõpetama, et kuhugi sooja ja kuiva ära saaks. Stardis oli hommikul umbes 10 kraadi ja sadas peenikest, aga siiski parasjagu tihedat vihma. Neli tundi hiljem finišisse jõudes oli mõni kraad soojem ja vihm vähe hõredam. Õnneks polnud suuremat tuult.

Kui tihti ja kas piisavalt oli joogi-söögipunkte?
Joogipunktid olid üsna täpselt 5 kilomeetri tagant. Hästi varustatud ja täiesti piisav. Omamoodi häiris raiskamine joogiveega – topside asemel jagati pooleliitriseid veepudeleid. Aga spordijook oli topsides, oli banaani, rosinaid, õuna, apelsini ning see oli vist 30 peal, kui ka sponsori spordigeeli palju kulub.

Pealtvaatajad ja bändid?
Arvan, et pealtvaatajate hulk jäi veidi kasinamaks ilma tõttu. Suure kiriku juures veidi oli, muidu mitte eriti. Reklaamitud olid muusikapunktid. Ei tea kas nad vettisid minu saabumise ajaks juba ära, aga minu rajal olles ei mängitud küll kuskil midagi.

Start oli nii linna servas, et esimesel kilomeetri tuli alles linna piiri silt vastu. Poolel distantsil jõudsime kesklinna, pöörasime sisse vanemasse linna ja käisime ringi peale Duomo (toomkiriku) platsile. Seepeale tegime ringi peale kesklinnale ja lõpetasime linna keskel asuva ajaloolise kindluse juures. Mõningate eranditega sarnaneb Milano kesklinn veidi Riia kesklinnale. Teistmoodi kui Tallinn ikka.
 
Kuidas finish ja finishijärgne teenindus oli? 
Finišisse jõudes anti medal ja kohe termotekk ümber. Seisma jääda oli külm. Söögile ja joogile aega ei kulutanud. Pikalt ei mõelnud, kiirelt kohe tänaval kuiv särk selga ja kiirustasin hotelli poole, et kuumas vannis end üles soojendada. Venitusedki tegin alles metroojaamas rongi oodates. Aga tunne on ikka hea. Jälle üks maraton joostud, ilus medal kollektsioonis juures ja tänu „motivatsioonile“ tuli aegki enam vähem – ikkagi taas alla nelja tunni.
Üldiselt soovitaksin seda jooksu neile, kes pole veel Milanot näinud või tahab varasel aasta-ajal kuskil kiirel rajal head aega joosta. Ehk on teinekord ka mõnusam ilm. Minu jaoks on see läbi tehtud. Vähemalt niipea kordama ei lähe.

Fotod: Milano City Marathon