Eelmises loos (Eestis on kaht erinevat tüüpi jooksjaid - sotsiaalmeedia mõju on ka jooksmisele märkimisväärne!) heitsime pilgu jooksja „statistilisele portreele“. Selle kohaselt eristab tänapäeva jooksjaid sotsiaalmeedia kasutamine – nutitarbijad üritavad sealt maksimumi võtta, rahvajooksjad pigem eemale hoida. Aga milles see kasutamine siis täpsemalt seisneb?

Kõige olulisem on muidugi ürituste jälgimine. See on kaasajal juba nii levinud, et isegi pea pooled rahvajooksjad on nõus selleks pilgu sotsiaalmeediasse heitma. Edasine on juba peamiselt nutitarbijate pärusmaa – piltide postitamine, treeningpartneritega suhtlemine, motivatsiooni otsimine. Rahvajooksjad sellega ennast ei vaeva.

Teisest küljest – üsna alahinnatud on jooksmisele spetsiifiline, võiks isegi öelda professionaalne osa sotsiaalmeedia võimalustest – jooksutrajektoori ja kilometraaži jagamine, teiste kaasamine treeningule või jooksuüritusele, treeningute üle arutlemine.

Tundub, et „jooksjate facebook“ – Strava-nimeline suhtluskeskkond pole meil veel laialt levinud. Huvitav, kas siis, kui see ükskord ka siinmail tuntumaks saab, murrab see paadunud rahvajooksjale tee sotsiaalmeediasse?

Ega enne ei  tea, kui edaspidised uuringud selgust toovad?

Mahukat Eesti jooksjate uuringut tutvustas Mart Einasto konverentsil Eesti Jooksmine 2018.  Uuringu tulemusi tutvustavat eelmist artiklit näed Marathon100 veebilehelt siit.