Varasemas elus turundusega tegeledes oli kaubamärkide iseloomu kirjeldades tavaks küsida: „Kui sinu bränd oleks auto, siis milline?“ Kui täpseid sõnu on raske leida, on kergem appi võtta analoogiad.

Ennast harrastussportlasena iseloomustades tuleb esmalt silme ette romuralli. Vasakus tiivas suur mõlk, peeglid küljest kukkunud, tagumine kaitseraud auto järel lohisemas ja sädemeid pildumas. Mootoriks diisel. Kõige tavalisem. Kiirendust pole, kuid seisma ka ei jää.

2006.a. jooksin esimese maratoni, järgmine aasta leidsin plantaarfastsiidi. Järgmistel aastatel tutvusin reie tagalihase sündroomiga, jooksja põlvega, seejärel uuesti plantaarfastsiidiga, lihtsamatest vigastustest rääkimata. 2022.a. jaanuaris tegin jääl piruette, MUBAsse ei saanud, kuid kuu aja pikkuse jooksupausi küll.

Kui sa keskkoolis tegeled matemaatikaga ja jooksmise avastad alles 33selt, eks siis keha annabki aeg-ajalt märku. Kaustikusse võrrandite kirjutamine kerelihaseid ei arenda.

Vigastused hiilivad ligi siis, kui oled oma järgmise eesmärgi kõva häälega välja öelnud. Eesmärk tekitab kohustuse, kohustusest tekib kinnisidee ning sealt jamadeni on väga lühike jupp minna.

Mistõttu ma ei ütlegi kõva häälega välja, et ma 2023.a. täispika Ironmani Tallinnas teen. Ei ütle. Saatus Marathon100 veebi nagunii ei ole. Ma ei ütle kõva häälega välja, et ma olen järgmiseks aastaks nime kirja pannud. Ma ei ütle kõva häälega välja, et peale 3,8 km pikkust suplemist Harku järves pean ma 180 kilomeetriks ratta peale hüppama. Maraton sinna lõppu joosta on ju köömes, kuid see 180 kilomeetrit on ikka päris mitu tundi.

Guugeldasin. Internetitarkus ütleb, et kui täispikk Ironman on ca 60% ratast, 30% jooksu ja 10% ujumist, siis tuleks ka trennis aega samamoodi kulutada. Tänavuseks poolpikaks Ironmaniks valmistudes moodustas ratas minu treeningutest 5%. Kui ma teen kolm rattatrenni nädalas, ning jooksen ja ujun kaks korda, siis kas see on piisav? Vaatasin algatuseks youtube’st ühe täispika edukalt läbi teinud harrastaja videot. 4000 rattakilomeetrit!

OK, septembris saan ju veel õues sõita ning oktoobriski, kuigi kulmud tasapisi juba härma tõmbuvad, aga sealt edasi? Kas ma pean tõesti puki peal sõitma hakkama? Nagu ühe koha peal? Tundide kaupa? Jõle tüütu!

Muidugi, tegelikult on hirmul suured silmad ning saab ka vähemaga hakkama. Ent see eeldab, et sul on varasemast mingi põhi all. Mul on küll 120 jooksumaratoni jalgades, kuid ratta taust puudub.

Mistõttu ma ei tea ka seda, millised vigastused rattasõiduga kaasnevad. Peale kukkumiste.

Aga mõtlemine on nõrkadele ja hirm tarkadele. Elu vajab väljakutseid ja keha koormust.

Aitäh, Ain-Alar, et sa Ironman Tallinna korraldad! 5. augustil 2023 stardis näeme!

PS Ilmselt kehtib ikka rahvatarkus, et igast autost saab kunagi opel ja igast jooksjast rattur.

PPS Muidugi annab motivatsiooni selleks kõigeks ka Raivo E. Tamm. Kui tema suudab, suudan ka mina. Hea eeskuju.

Avafotol kaks toyotat, allikas: Ironman Estonia, Facebook. Seda naeratust tahakski!