Selleaastane Tallinna maratoni rada on otsekui „Tagasi tulevikku“ filmist, mõnus nostalgiasüst, mis nõrgema iseloomuga jooksjatel toob heldimuspisara silma ja paneb siiralt õhkama. Lõpuks ometi saame jälle Pirita teel joosta! Kalamaja, Kopli ja Kultuurikatel on tõstetud sel korral varumeeste pingile ning naastud juurte juurde: viimati kulges Tallinna maratoni rada mööda Pirita teed täpselt viis aastat tagasi ehk 2016.a.

Igal asjal on nii plussid, kui miinused. Loomaaias, Rocca al Mare vabaõhumuuseumi ja Stroomi rannas jääb sel korral käimata.

Käisime võistlusraja koos Tallinna maratoni tiimiga läbi, et näha, mis jooksjaid ees ootab ning millele võistlusel tähelepanu pöörata. Olgu kohe öeldud, et keskendusime 21,1 km ja 42,2 km trassile, mis suures osas kattuvad ning jätsime 10 km raja sel korral läbi tegemata.

Maratonirada koosneb kolmest ning poolmaratoni rada kahest ringist ning mõlemal distantsil on esimene ring teistest mõnevõrra erinev.

Kõikide distantside stardid antakse sel korral Lauluväljaku territooriumilt, selle Mere värava poolsest otsast. Ka võistluskeskus paikneb sealsamas ehk oma numbri saad kätte samuti Tallinna Lauluväljakult. Stardisirge on allamäge ja väga lai, võrreldav mõne aasta taguse stardiga Draamateatri eest. Mere väravate kaudu väljudes pöörad paremale ning võtad suuna Pirita poole.

Tallinna maratoni stardisirge.

Esimesed kilomeetrid kulgevad Pirita tee bussirajal. Kuna esimestel kilomeetritel võivad tempogrupid olla suuremad, on nelja meetri laiune ühissõidukirada oma jooksuraja leidmiseks väga hea, vajadusel saad aeglasematest jooksjatest ilusti mööda.

Kolme kilomeetri täitudes ootab ees raja kõige suurem tõus, Pirita sild. Raja kõige suurem tõus tähendab sel aastal kahe-kolme meetrist kõrguste vahet. . .  Sillale jõudes avanevad vaated sealsele jahisadamale ning kalameestele. Kala kahjuks maratoni teeninduspunktides ei pakuta, kuid kalalõhna võid tuulisema ilma korral tunda küll väga mitmes kohas.

Peale silda, mil Pirita tee nimeks saab miskipärast Merivälja tee, näed paremat kätt ajaloolise Pirita kloostri varemeid. Rada kulgeb 2,5 kilomeetri jagu edasi Viimsi poole, misjärel umbes Ranniku tee kandis, ootabki ees tagasipööre. Näed hetkeks merd ning võtad suuna Pirita metsas kulgevale kergliiklusteele.

Maratoniraja kõige ilusama hetke pakubki tagasipöördekoht.

Tegemist on Tallinna maratoni ajaloos täiesti uue rajalõiguga, paremat kätt jäävad liivadüünid ning Pirita rand ning vasakut kätt hapnikurohke männimets. Kui esimesed kilomeetrid olid väga sirged ja lauged, siis mändide vahel kulgev kergliiklustee jonksutab päris mõnusalt, vingerdab natuke puude vahel ja ajab sind väikestest küngastest üles-alla.

Kuna kergliiklustee on vahetult liivaranna kõrval, võib sinna tormisemate ilmadega tuisata liiva. Korraldajate plaan on see rajalõik enne võistluspäeva puhastusmasinatega üle lasta, et asfalt ikka puhas oleks.

Kui jalg väsinud, saad kergliiklusteel mõnel toolil hetkeks peatuda ja luged kokku kõik need männid, mis kaunist merevaadet varjavad.

Kaks kilomeetrit hiljem saab kergliiklustee otsa ning paistma hakkab olümpia purjespordikeskus ning Pirita jõgi. Paari pöörangu järel oled tagasi Pirita sillal naastes nn. ajaloolise Tallinna maratoni raja peale. Lurichi ausambast möödudes hakkavad paistma kesklinna tornid misjärel jätkub jooksurada Pirita tee kõrval mere ääres paikneval promenaadil/kõnniteel.

See osa rajast on väga lauge, kuid loomulikult ka tuultele avatud.

Betoonpallid. Kollased, sinised, lillad ja oranzhid.

Mõni kilomeeter hiljem möödud Russalkast ning oledki jõudnud Reidi tee käigus rajatud uuele kergliiklusteele. Taamal hakkavad paistma sadamas peatuvad valged laevad, kuid sina jätkad jooksu Reidi tee kergliiklusteel, mida palistavad 50 000 väikest pöösast, betoonist erinevat värvi pallid, päevitavad tütarlapsed ja kunstitudengite rajatud taiesed.

Kunst, millest maratonirajal möödud kolm korda. Kosutav puhkus? Muretus?

Enne Pikksilma tänava ristmikku (seal, kust autoga saad laevale) teed teise tagasipöörde ning võtad suuna uuesti Russalka ja Pirita poole.

Maratoni teine ja kolmas ring kattuvad esimesega ühe väikese erandiga. Maratoni teisel ja kolmandal ringil on tagasipööre Reidi teel sadakond meetrit hiljem.

Finishijoonel Tallinna maratoni peakorraldaja Mati Lilliallikuga.

Poolmaratonis läbitakse 21,1 km käigus kaks ringi. Teine neist on seesama, 14 km pikkune maratoni esimene ring. Esimene ring on lühem, ca 7 km pikkune ning ei vii sind üle Pirita silla liivaluidete ja mändide vahele. Reidi tee tagasipöörded on poolmaratoni rajal täpselt samas kohas, kus maratoniraja teisel ja kolmandal ringilgi.

Võistlusdistantsidest kõige ägedamaid vaateid pakub aga 10 km rada, mille esimene ring viib sind Maarjamäe nõlvale, kus pakuvad avastamisrõõmu näiteks Maarjamäe loss ning Filmimuuseum. Ent erinevalt kahest pikemast võistlusmaast on 10 km distantsil sees ka paar väikest küngast, kuid eks kõrgemalt ongi parem vaade.

Kokkuvõtteks, Tallinna maratoni rajad on sel aastal mereäärsed tuues meelde mõne aasta taguse võistluse. Maratonirada on ajaloo laugeim, Pirita teed kasutati võistlustrassina ka 2016.a., kuid tollal oli sees Toompuiestee tõus, tänavu pole rajal ühtegi nimeväärilist tõusu. Kõrguste vahe, mis tavapäraselt on jäänud 25 meetri kanti, on tänavu alla 10 meetri.

Mere ääres on õhku alati rohkem, kuid tuulise ilmaga ka rohkem tuult. Sellisel juhul tekivad ilmselt tempogrupid, mis ühiselt tuult murravad. Teistpidi, kui jooksurütmi ja -tempot lõhuvad pöörded, siis sel aastal on neid minimaalselt. Kaks tagasipööret, lisaks kaks 90kraadist kurvi Pirita rannast sillale naasmiseks. Seega hea ilma ja hea vormi korral on ühtlase tempo hoidmine lihtsam kui kunagi varem.

Täpseid rajaskeeme vaata Tallinna maratoni kodulehelt siit.