Sloveenia jooksja Jana Bratina võitis septembri alguses Rootsi rannikul toimunud IcebugXperience-nimelise kolmepäevajooksu.  Ent Jana kontos on ka mägimaratoni MM-võistluste 19. koht ehk siis tegemist on tipptasemel maastikujooksjaga.  Tegime temaga intervjuu peale IcebugXperience’i esimest päeva, et mõista, mida sellisel tasemel võistlemine eeldab ning milline üldse Sloveenia jooksumaastik hetkel on.

Oled peale esimest päeva võistlust juhtimas, kuidas tundub?

Tunne on hea!  Kuna ma ei tundnud teisi jooksjaid, siis tulin võistlustele ilma igasuguste ootusteta.   Jooksin lihtsalt oma tempos ja teised jäid seljataha. 

Mis mulje esimese võistluspäeva rada jättis?

Maastik oli vägev! Loomulikult oli raske, kuna pidid kogu aeg olema maksimaalselt keskendunud.  Ei teadnud ju, et kui paned jala maha, kas siis jalg jääb pidama või vajub vette.  Sellist kivist rannikut, nagu oli siin, meil Sloveenias pole.  Mets jättis mulje nagu jookseks džunglis.  Väga huvitav!

Milline taust sul maastikujooksus on?

Olen jooksmisega tegelenud 15 aastat, alguses osalesin maantee- ja linnajooksudel.  Võistlesin 10-15km distantsil või poolmaratonis.  Viimasel kolmel aastal olen pühendunud maastikujooksule. Võtsin osa mägimaratoni MM-võistlustest ja sel aastal ka mäestikujooksu EM-võistlustest. Maratonis tulin naiste arvestuses 19.-ndale kohale, sel aastal olin vist 38.-s. 

Kas sellised maastiku- ja mägijooksuvõistlused nõuavad ka spetsiaalse suunitlusega treeninguid?

Jah, loomulikult! Treenin 5-6 korda nädala, kaks korda päevas.  Palju rasked tööd tuleb teha, ei kujuta ette, kuidas muidu suudaks sellisel tasemel võistelda.  Treeningud on erineval maastikul, et olla valmis võistlusteks, kus maastik samuti vaheldub. Maastikujooksus tuleb kõigeks valmis olla, kõik võib võistluse käigus muutuda, alates rajast ja lõpetades ilmaga, mis võib oluliselt muuta ka raja olukorda.  Maastikujooks on seetõttu palju huvitavam võrreldes maanteejooksuga. Maanteejooksus tuleb ainult võidelda iseendaga, saada endast maksimum kätte, vaheldusrikkust on vähem.

Esmaspäeviti on tavaliselt puhkepäev, teisipäeviti-kolmapäeviti on rasked treeningud – tavaliselt intervallid, neljapäev on natuke kergem päev – siis on plaanis fartlekk või tempojooks, reede on puhkus, laupäev on pika jooksu päev.  Intervallid jooksen ka maastikus, kõik sõltub sellest, milliseks võistluseks valmistun. Näiteks hetkel valmistun Ljubljana poolmaratoniks, mis toimub oktoobri keskel, seetõttu on kavas rohkem treeninguid asfaldil.

Kuna ma töötan ise treenerina, siis tuleb ka grupitreeningut-jõutreeninguid päris palju.  Keha stabiliseerivad lihased ja jalad peavad olema tugevad.  Jõuharjutused on vajalikud ka selleks, et vältida vigastusi.

Mis eesmärkidega Ljubljanas rajale lähed?

Vähemalt 1.22 tahaks poolmaratonis ära joosta. Märtsis jooksin üle seitsme aasta esimese poolmaratoni, siis oli tulemuseks 1.22, tahaks nüüd paremini joosta.

Kas maastikujooks on Sloveenias populaarne?

Viimase kahe aasta jooksul on maastikujooks muutunud tänavajooksust populaarsemaks.  Sloveenia on väike, kuid meil on palju jooksjaid. Näiteks Ljubljana maratonil osaleb ca 30 000 jooksjat.  Kõik jooksevad! 

Loomulikult osad jooksjad ei tea kuidas treenida ning võistlevad liiga palju.  Inimesed Sloveenias on natuke hullud!

Minu arust on Sloveenias liiga palju võistlusi, iga küla korraldab oma võistluse.

IcebugXperience meeldib just sellepärast, et kõik on väga eriline – rada, võistlus, toit.  Sloveenia võistluste korraldajad peaks samamoodi lähenema, keskenduma rohkem kvaliteedile kvantiteedi asemel.  Loomulikult on see ka kallis, kuid kui liidad kokku kõik, mis sa selle eest saad, siis ei tundugi enam nii kallis. 

Millised Sloveenia jooksuvõistluste osavõtutasud on?

Kui on tegemist külavõistlusega, siis 10-15 eurot, kui on tegemist suurema võistlusega, siis 35-40, kui on tegemist mägivõistlustega, siis ka ca 50 eurot.

Palju sa ise võistled?

Mullu tuli 20 võistlust, kuid osa neist olid nn. treeningvõistlused, mis ei olnud nii olulised või olid lühemad. Sel aastal tuleb võistlusi natuke vähem.

Foto: Icebug.