Miks peaks keegi tahtma puurida tossutaldade sisse auke?  Tõenäoliselt ikka selleks, et selliseid tosse, millel juba eelnevalt talla sees augud oleks, lihtsalt ei müüda . . . 

Tossude sisse aukude tegemine on üsna tavaline viimaste aastate ühel kiiremini kasvaval jooksualal, mil nimeks swimrun.  Miks seda tehakse? Räägime lähemalt.

Swimrun kui spordiala on juba kümme aastat vana, kuid on alles sellel aastal korralikult tuule tiibadesse saanud.  Kalendrisse on lisandunud mitmeid uusi võistlusi, järjest enam kohtab uudiseid, kus mõni kuulsus on swimruni proovinud ning sellest sõltuvusse sattunud.  Mis siis teeb sellest uuest spordialast sedavõrd haarava? Eks ikka uudsus ja võistluse raskus. 

Swimrun on võistlus, kus osalejad ujuvad ja jooksevad, kuid tegemist ei ole triatloni ujumis- ja jooksuetapi liitmisel tekkinud spordialaga.  Swimrunis nimelt tuleb võistlejatel ujuda ja joosta vaheldumisi, võistlus võib koosneda näiteks kümnest ujumislõigust, mis on pikitud sama arvu jooksulõikudega.

Swimrun sai alguse baaris sõlmitud kihlveost.

Swimrun, nagu nii mõnigi hullumeelne idee, sai alguse kõrtsis sõlmitud kihlveost ning aastaks oli siis 2002.  Anders Malm, kellele kuulus Stockholmi lähistel Utö saarel paiknev võõrastemaja, vedas baaris viibinud kolleegidega kihla – viimasena Sandhamni jõudev kaheliikmeline tiim maksab kinni võitjate ööbimise, joogid ja söögid nimetatud linnakeses.  Utöst Sandhamni on aga 75 km pikkune maa, millele jääb nii väiksemaid saari kui päris palju neid eraldavat vett. 

Järgmisel hommikul startisid neli meest Utöst Sandhamni, võistlustrassi peal oli nelik kokku leppinud vahefinišid, mis paiknesid rajale jäävates hotellides-restoranides.  Teisena ehk siis viimasena vahefinišisse jõudev tiim pidi ära sööma-jooma kogu kraami, mis esimesena sinna jõudev tiim neile tellinud oli . . .

Utöst Sandhamni jõudsid neli rootslast surmväsinuna enam kui 24 tundi peale starti ning pidid tõdema, et hotellis, mis paiknes finišis, polnud ühtegi vaba tuba . . .

Üks maailma raskemaid vastupidavusalade võistluseid.

Võistluseks muutus swimrun 2006.a. ning selle taga olid samuti rootslased ehk Michael Lemmel ja Mats Skott.  Algsele ideele poogiti juurde mõned reeglid ning võistlus, mil nimeks ÖTILLÖ (ehk saarelt saarele) oli sündinud.  ÖTILLÖ on tänaseni swimruni mitteametlikuks MM-iks ning arusaadavalt – võistlus müüakse välja kiiremini, kui sa jõuad selle artikli läbi lugeda.  Kuigi ega igaüks ÖTILLÖ-le võistlema ei pääsegi, selleks tuleb enne läbida väiksemaid võistlusi ning koguda MM-ile kvalifitseerumiseks vajalik arv punkte.

ÖTILLÖ kogupikkuseks on niisiis 75km, millest joostes tuleb läbida 65km ning ujudes 10km.  Kõige pikem ujumislõik on 1,7 km, kõige pikem jooksuetapp aga 11,9 km.  Kuid rajale jääb ka paarisaja meetri pikkuseid ujumis- ja jooksulõike.  Trassi peale jääb 26 saart, mille vahele jäävad siis täpselt nii pikad ujumislõigud, kui on vaja selleks, et ühelt saarelt teisele jõuda.  Jooksulõikude pikkust tuleneb samuti arusaadavalt saare suurusest.

Võitja aeg on viimastel aastatel olnud ca 8,5 tundi ehk tegemist pole väga kerge võistlusega.  ÖTILLÖ-d on nimetatud ka üheks maailma raskeimaks vastupidavusala võistluseks.

Võistlus toimub kaheliikmelistes tiimides, kes peavad ujumisetappidel jääma teineteisest maksimaalselt 10m ja jooksuetappidel kuni 100m kaugusele.  Kogu võistluseks vajaminev varustus liigub võistlejatega stardist finišisse kaasa, mistõttu joostakse ujumiskalipsodes ja ujutakse jooksutossudega.  Just nimelt – ujutakse tossudega . . .

Augud tossude sisse ja ujuma . . .

Kuigi hetkel on saada juba spetsiaalseid swimruniks mõeldud kalipsosid, siis on üsna tavaline, et võistlejad lõikavad ära kalipso käised ja sääred, et jooksmine kergem oleks.  Samal põhjusel puuritakse ka tossudesse augud – et ujudes jooksusussi sisse kogunev vesi võimalikult kiiresti tossust välja saada.  Ujudes kasutatakse sageli ujumislabasid, mis jooksuetappidel käeselja peale pööratakse. Eks ujumislabade kasutamine peaks kompenseerima tossude ujumisest tuleneva ajalise kaotuse.  Enamus võistlustel on lubatud kasutada ka väikest ujumispoid, mis aitab keha vee peal hoida.

Kuigi ÖTILLÖ on kindlasti üks raskeimaid swimruni võistlusi, siis viimase aasta-kahe jooksul on kalendrisse lisandunud ka mõnevõrra lühemaid ja kergemaid võistlusi, mis eeldavad küll nii ujumis- kui jooksuoskust, kuid eelnev Ironmani läbimine pole neil osalemiseks kindlasti enam vajalik.

Fotod: Breca Swimrun