Nüüd on mu esimene poolmaraton läbitud! Positiivne emotsioon on veel praegugi valdav. Suur rahulolutunne, et pool aastat trenne on päädinud soovitud tulemusega – 2 tundi.

Kui kevadel soovisin, et jooksen selle distantsi 2 tunniga, siis sel hetkel oli see ikka senist sooritust arvestades pigem natuke ehk liig. Minu viimane 10 km aeg sel hetkel oli 1:09. Öeldakse, et mõtle suurelt. Ma mõtlesin kevadel kohe väga suurelt. 

Jooksupäeva hommikuks oli ärevus korralikult terve nädala jooksul üles liikunud. Ei osanud midagi oodata. Teadmatus. Trennis jooksin küll korra 20 km, kuid selle põhjal tekkisid mõtted, et jooksupäeval on parajalt häbi treeneri ees.

Kuidas siis rajal läks. Enne jooksu kogunesime teise projektis osalejatega. Saime rääkida ja natuke võttis see pinget maha. Veel mõned soovitused. Stardis tekkis korraga mõnus tunne, et lähebki lahti. Olin eelnevalt spordiklubist Jooksupartner Ursulaga - suur suur tänu Sulle - leppinud kokku, et jookseme koos ja veame teineteist edasi. Nagu trennideski. Jooksu algus läks hästi. Olime tempomeistrist eespool. Püsisime ajas, mille treener oli eelnevalt andnud. Alguses kartsin, et 10 km juures tekib suurem väsimus. Suvised 10km jooksud lubasid seda eeldada. Üllatus oli, et nüüd tundsin end jätkuvalt hästi – jalad polnud väsinud, jõudu tundus olevat ja kell näitas, et jõudsin enda 10 km rekordini – 55:54. See tõstis enesekindlust. Murrang toimus, kusjuures järsk, 16 kilomeetril. Hakkasin Ursulast maha jääma. Esimesed korrad suutsin paar meetrit järele võtta, kuid järgmistega vajusin tagasi. Sain aru, et nüüd siis… Jalad hakkasid väsima ja hingamine muutus raskeks. 

Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem 😊 Korraga ootas treener – Taivo Püi - 16 kilomeetril ja hakkas raja kõrval kaasa jooksma. Mina üha enam ära vajuma. Kella järgi on näha, et tempo muutus oluliselt 19 ja 20 km. Senine kilomeetri aeg 5.30 või 5.40 oli siis 6.20. “Tee tööd, tee tööd! Samm kiiremaks ja lühemaks! Hoia tempot! Ära kella vaata, jookse! Praegu ongi tõus, varsti muutub! Ära nüüd alla anna! Pinguta veel! Hakka selle Sparta kirjaga särgis tüdruku järgi jooksma!” Ma arvan, et see andis hoopis Sparta tüdruku minekule juurde. Kuulsin ainult treeneri häält, ümbrust ma enam ei jälginud. Fookus oli asfaldil ja enda pingutusel. Raja kõrvale tekkisid ootamatult sõbrad, kes mind ergutasid. Kuna ma olin nii keskendunud enda jooksule, siis ega ma neid hästi ei kuulnud küll. Suur tänu teile, Riina ja Peeter, kuigi sel hetkel ei olnud ma väga kontaktne. Treener jõudis neile öelda, et ta kuuleb ainult mind 😊 Tõesti, juhised ja edasi vedamine oli see, mida ma vajasin sel hetkel. Nüüd oli Ursula juba pikemalt ette läinud. Tempomeister õhupalliga õnneks veel mu taga. See toitis lootust, et äkki ikka … Vahepeal andis mu kolleeg raja kõrval hõisetega hoogu. Nägin, et Sparta tüdruk on ikka veel mu ees minemas ja vähe parem hakkas. Väsimus oli selleks hetkeks suur, jalad tundusid rauast olevat.

Kui alguses suutsin juhiste järgi ennast mobiliseerida, siis hiljem mõtlesin, et kui treener siin poleks, siis oleks kiusatus teha paar sammu kõndi. Õnneks ei teinud. Kuigi minu jooksmine meenutas siis vist juba pigem kõndimist. Mina tajusin seda siiski jooksmisena. Videolt on näha, et käed olid pinges, õlad üleval ja samm lössis. Saan aru, miks treener hüüdis, et ära alla anna 😊 Ega ma poleks andnud, kuigi välja nägin, et kohe kukub maha või hakkab nutma.

Siis tuligi viimane kilometeeter. Üllatuslikult näitas hiljem kell, et tempo oli taas tõusnud endisele tasemele. Kuidas ma tahtsin teha seda, mida treener hüüdis, aga keha lihtsalt ei reageerinud. Treener: “Ära NÜÜD enam alla anna, lõpp on lähedal!”, “Vaata keegi välja ja mine mööda! Mine roosast särgist mööda!” Läksin. Kas ka ette jäin, ei mäleta. Mõtlesin, et vähemalt mõned meetrid ja sekundid sain ehk juurde või siis et ei kaotanud neid. Aga meie 2 tunni õhupalliga tempomeister läks küll minust mööda. Ta veel kepsles niimoodi ümber enda telje, kui minust möödus. Oli seda kontrasti sel hetkel vaja. Aga ma olin ka läbi. Ja siis tuli see viimane kurv, mille taga paistiski finish. Keegi veel hüüdis: “Katrin, pane käed tööle!” Meenus augustis toimunud spordilaager, kus see oli üheks põhiteemadest. Panin käed tööle, sest kätele tulevad järgi jalad. Sel korral ei tulnud. Olid lihtsalt kiiremini liikuvad käed. Pilt hakkas uduseks minema. Veel oli kuulda treenerit: “Mineee nüüüüd, pane kõik mis on… (või midagi sellist). Tablool lõi ette 2 tundi ja sekundid hakkasin tiksuma. Peast käis läbi, et ei tohi lasta 1 min täis saada. Tundsin lausa füüsiliselt enda tahet, kuid keha enam ei teinud koostööd. Ja siis olingi üle finishijoone. Netoajaga 2:00:00. Ma tegin selle ära! Tunne nagu oleksin esimeseks tulnud! 😊

Väga suur tänu treenerile, kes pool aastat on teinud minuga tööd ning tuli ka rajale mind mu eesmärgi suunas viima. Super! Aitäh Marathon100 ja Janek Oblikas – ilma selle programmita poleks ma kunagi sellist üritust ette võtnud ja ennast üllatada saanud. Kõik õpitu leidis rakendamist. Olen ühinenud Jooksupartneri jooksuklubiga ja valmis treeningutega jätkama. Need on olnud nende seltskonnas väga innustavad. Aitäh kõikidele kaaselajatele, kes meeleolu terve programmi vältel aitasid hoida. Sotsiaalmeedias on vast kenasti näha, et olen tervet teekonda poolmaratonini nautinud. Laikimisel on tõesti motiveeriv mõju. Aitäh!

Kokkuvõtvalt, minu sooritus on olnud puhas tiimitöö. Jooksudeni! Rajal näeme! 😊 

Avafoto: Jevgenia Kolk