Pärnu firma Venderloo korraldas tänavu esmakordselt jooksureisi rahvusvahelisele Minski poolmaratonile, mille erinevatel distantsidel osales enam kui 30 000 võistlejat. Oma reisimuljed pani kirja mullu projektis Eesmärgiks Tallinna maraton osalenud Aaro Tiiksaar.

2018 aasta jooksuhooaeg oli minu jaoks päris kiire.  Eesmärgiks Tallinna Maraton lõppes sügisel väga hea tulemusega 2.48.47.  Seejärel osalesin veel mõnel jooksul ja edasi võtsin natukeseks aja maha. 2018 aasta lõppes Rakvere Talveööjooksu võiduga.

Peale seda oli vaja teha mingi plaan järgmiseks hooajaks. Eesmärgiks saigi jooks kuskil välisriigis. Kahjuks algas uus aasta erinevate terviseprobleemidega ja mingist treeningplaanist ei saanud rääkida. Kergelt sain siiski treenida.

Aga uueks jooksusihiks valisin sügisese Minski poolmaratoni Valgevenes.

Suvi möödus kiirelt ja erinevatel jooksudel osaledes.

Kui Tallinna Maratonil jäi poolmaratoni isiklikust rekordist 3 sekundit puudu, oli soov rekord joosta Minskis.

13. septembril sõitsingi varahommikul Pärnusse, et sealt juba Venderloo bussiga edasi liikuda. Õhtuks olimegi Valgevenes, linnas nimega Lida, kus ööbisime.

Laupäeval teel Minskisse külastasime Nemani külakest ja seal asuvat klaasi- ja kristallitehast. Uskumatu, kuidas on selline töökorraldus lubatud, aga see ju Valgevene!

Suur müra ja töötajad t-särgi ja plätudega, ise kuuma klaasiga tegeledes.

Tee Minskisse kulges läbi külade, mis oli omaette ajas tagasirännak.

Õhtupoolikul olimegi Minskis ja peatusime otse stardikoridori kõrval olevas hotellis. Hotelliaknast hea vaade jooksukeskuses toimuvale ja meeletule rahvamassile. Sealt saime ka oma stardikomplektid (number, särk, sokid ja natuke nänni). Õhtul käisime veel shoppamas.

Pühapäeva hommikul väike kohvi ja paar võileiba ja jooksuriided selga. Enne starti veel soojendus ja aeg stardikoridori minna.

Õnneks olid need jagatud eeldatava lõpuaja järgi ja sain kohe esimesest reast startida.

Muidugi olid kohal ka mõned tumedanahalised välejalad, kes läksid kohe oma teed. Mina otsustasin, et 3.40 tempost aeglasemalt ei tohiks joosta. Muidugi seda väga lihtne teha polnud. Rada kulges mööda Minski tänavaid ja oli päris raske profiiliga. Väga palju laugeid tõuse, mis tempot hävitasid. Õnneks peale tõusu järgnes langus, kus sai tempot uuesti kiiremaks ja tõusul kaotatud sekundi tagasi. Minsk on küll ilus ja puhas linn, kuid seda jooksu ajal väga ei näinud.

Kahjuks ei olnud kedagi kellega koos joosta, eriti oleks seda vaja pikal umbes 5 km sirgel, kus lisaks tõusudele puhus ka tugev vastutuul.

Sealt sirgelt tagasi pöörates jõudsin eesjooksjale järgi, kellega mõne kilomeetri koos jooksime. Muidugi oli see keegi kohalik Dima, kellele kõik kaasa elasid. Imelikul kombel andis see kaasaelamine jõudu ka minule ja umbes 18. kilomeetril jäi see tüüp minust maha.

Enne lõpusirget oli veel üks raske tõusuga ümberpõige (see oli kuidagi väga raske), kuid kella vaadates sain aru, et tuleb isiklik rekord.

Pingutasin veel lootes alla 1.16 saada, kuid sekundid on armutud ja viimased meetri väga pikad.

Lõpptulemuseks 1.16.12 ja 26. koht. Oma vanuseklassis 4. koht. Isiklik rekord paranes minutiga!

Olin saanud selle, mida siit jooksult lootsin.

Õhtupoolikul käisime Dudutki vabaõhumuuseumis, kus pakuti väga head soolapekki, leiba ja kohapeal valmistatud samakat.

Samal päeval oli Minskis ka tankistide päev ja selle raames oli sealses pargis The Offspringi tasuta kontsert, mida hilisõhtul kuulamas käisime. Vaadata seda ei saanud, sest rahvahulk seal oli meeletu.

Esmaspäeval sõit koju.

Reisiseltskond oli väga tore, kellega läheks teinekordki rändama.

Jooksurajal näeme!!!!

Minski poolmaratonil jooksnud eestlaste tulemusi näed Marathon100 andmebaasist siit.