Esimese trenni tegin 9. septembril. Suutsin läbida kolm kilomeetrit, siis viskas totaalselt üle. Neli päeva hiljem proovisin uuesti. Pidasin vastu juba viis kilti. See oli edasiminek. Järgmine kord tuli seitse, siis kaheksa, siis juba kümme ja siis väikeste pausidega veidi rohkemgi! Igal juhul oktoobri keskpaigaks olin enese arvates piisavalt vormis ja otsustasin minna oma esimesele maratonile. Selja taga oli selleks hetkeks 12 treeningut kogukilometraažiga 119 km. See on ju peaaegu kaks ja pool korda rohkem, kui klassikaline maratonidistants, nii et milles küsimus! Debüüt lõppes edukalt: lõpuaeg 3:04:33 andis kolmanda koha!

Kui klassikaliseks maratoniks valmistumine ja selle läbimine traditsioonilisel viisil ehk joostes nii libedalt käiks, võiks meil aastas maratoni läbijate arvu väljendavale numbrile julgelt nulli lõppu kirjutada. Tegelikult tuleks kirjeldatud idülli natuke täpsustada.

Esiteks, tegemist ei olnud mitte jooksu- vaid sõudmismaratoniga, õigemini sisesõudmismaratoniga. Ja teiseks, ega need 12 trenni mind päris nullist ka vajaliku vastupidavuseni ei aidanud: viimase 33 aasta jooksul olen traditsioonilisel moel läbinud 78 maratoni ja 32 ultrajooksu ning enese füüsilist-psüühilist seisundit sellisteks sooritusteks pidevalt vähem või rohkem joone peal hoidnud.

Sain omapärase kogemuse. Kui nüüd uute tulevaste üritajate julgustamiseks või eemale peletamiseks küsimused miks ja kuidas natuke lahti seletada, siis klassikat tsiteerides, selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et suve teine pool oli mulle jooksu seisukohast üks rist ja viletsus. Juuli keskel tõmbasin ära reie tagumise lihase ja augustis, kui õhus oli tunda juba paranemise lõhna, hakkas Kadrioru pargis veteranide orienteerumise MM-i soojenduse ajal valu tegema achilleuse kõõlus. Augusti lõpus sai liipamisest kõrini ja asendasin jooksmised rattasõitude, ujumiste ning jõusaali treeningutega. Seal viimases sain sõbraks concept 2-ga – sõudeergomeetriga. Hea treeningvahend – paneb 80% lihastest tööle ja aitab võhma ka järje peal hoida. Ainuke miinus – jube nüri tegevus. Eriti inimesele, kes harjunud oma endorfiinilaksu metsa vahel silgates kätte saama. Siit ka seletus, mida tähendas, et esimesel korral suutsin läbida vaid kolm kilomeetrit. Füüsiliselt jaksaks kindlasti rohkem, aga kui juba kümmekond minutit oled ergomeetri tablool vahetuvate informatiivsusest pakatavate numbritega tõtt vaadanud, tahaks mingit vaheldust. Olen ka mõnel varasemal aastal talveti korra nädalas sõudmas käinud ja 5-6 kilti on olnud paras tüütus. Aga inimene kohaneb kõigega ja regulaarselt harjutades muutuvad kauem kestvamad sõudmisseansid vastuvõetavamateks (kõlab tuttavalt). Oluline on just psüühiline harjumine.

Internetiavarustest leidsin kuu aega kestva virtuaalse sõudekilomeetrite kogumise võistluse Fall Team Challange. Liitusin Sõudespinning Estonia võistkonnaga ja kohe läks kergemaks. Tekkis lisamotivatsioon. Võtsin isiklikuks eesmärgiks läbida ühe kuuga 100km ning täitsin plaani 111,111-protsendiliselt. Uurisin edasi, ehk leidub mõni uus motivaator, ja ennäe, leidsin nädala pärast toimuva sisesõudmismaratoni! Ei mingit virtuaalsust enam, päris võistlus luust ja lihast inimeste vahel. Mine ainult kohale ja osale! Läksingi. Peab ütlema, et massilisuse poolest üritus päris Tallinna maratoni mõõtu välja ei andnud: osales kolm individuaalvõistlejat ja kuus võistkonda (42 km läbiti kahe kuni nelja võistkonna liikme poolt vaheldumisi). Aga noh, kui mind välja arvata, siis ei mingeid ma-tulen-ja-proovin-ka õnneotsijaid. Kõik sitked lihaselised kujud, kel sõudeergomeetrite ja tõenäoliselt ka päris võistluspaatide hingeelu peensusteni selge. Mis siis ikka, tuleb endastki üritada parim välja pigistada.

Miinimumplaan nägi ette võistlus kindlasti lõpuni sõita. Treeningute põhjal julgesin oletada, et kui tegemist oleks 10 km distantsiga, võiks minna üritama aega 40 minutit. Et aga maraton on üle nelja korra pikem – ja ma tean, mis juhtub jooksjaga, kes läbib 10 km 40 minutiga ning läheb pikemaid distantse proovimata kolme tunniga maratoni üritama – otsustasin olla ettevaatlikum. Võtsin eesmärgiks 3 tundi ja 10 minutit. Sisesõudmise sõidukiirused konverteeritakse tavaliselt valuutasse „500 m läbimise aeg“. Ehk siis, kui jooksjad räägivad tempost 4 min/km, siis sõudjate keeles on see 2 min/500m. 3 h 10 min saavutamiseks peaks siis pisikese reserviga kulgema tempos 2.15 min/500m.

Loo autor sõudeergomeetri taga

Starti jõudsin suhteliselt viimasel minutil. Kähku oma sõudemasinale. Jalad rihmadega kinni ja … oot-oot, … mis me siia nüüd nalja tulime tegema või … , ülekanne maksimaalseks – 10-le – ja läks. See oli muidugi viga. Sõudetreeninguid olin algselt võtnud ikka jõutreeningu aseainena ja filosoofia on olnud selline, et iga tõmme peab olema võimalikult pikk ja jõuline. Tagantjärele tarkusena sain pärast võistlust teada, et isegi maailmaparemikku kuuluvad eesti tippsõudjad kasutavad optimaalsema sõidurütmi hoidmiseks ja kiiremaks edasiliikumiseks oluliselt kergemaid ülekandeid. Silmanurgast kaasvõistlejaid jälgides oli näha küll, et teised rabelesid tunduvalt kiiremini, samal ajal, kui mina hoidsin tõmbesagedust 19-20 piires (tõmmet minutis).

Olgugi, et ametlikult planeeritud tempo oli 2.15, oli kange tahtmine proovida, mis tunne on sõita kiirusega, mis tagaks aja alla 3 tunni ja kui kaua ma sellist tempot hoida suudan. Lubasin endale kõrvalekaldumise ja tõstsin tempo 2.08-le, mööndusega sisemisele minale, et kui raskeks läheb, annan kohe tempos järele.

Jooksukogemuse pealt olin õnneks teadlik, et pikk pingutus nõuab vedelikuvarude pidevat renoveerimist. Kaasas oli 1 liiter spordijooki ja 1 liiter vett. Pudelid panin stardi eel sõudepingi kõrvale. Missugune luksus! Erinevalt jooksust ei mingeid piinavaid kilomeetreid järjekordse elu mõtteks transformeerunud joogipunktini, siruta ainult käsi, võta pudel ja kulista. Esimene joomine ebaõnnestus. Pudeli lahtikorkimine võttis liiga kaua aega ja „paat“ jõudis vahepeal seisma jääda (oleks pidanud enne starti pudelid avama). Joostes poleks midagi märganud, aga nüüd, kus sa sellega! Monitori näidikud kruvisid endale julmalt irvitades ette numbrid, mille sõnum üheselt viitas, et sõudja on ikka paras mühakas, kes üldse ei tea, kuidas masinaga ümber käia! Jooksust olulise erinevusena tasub märkida, et sõudes puudub rahvajooksule omane võimalus vahepeal teepervele maha istuda või pikali visata ja lihtsalt puhata (peaasi, et enne finiši sulgemist kohale jõuad). Kui paus venib kahe minuti pikkuseks nullib masin näidud ära ja tulemust kirja ei saa.

Taastasin 2.08 tempo ja ära kukkunud keskmine näitaja hakkas tasapisi samale numbrile lähenema. Järgmised „joogipeatused“ (tegin neid 20-30 minuti tagant) kulgesid sujuvamalt. Pool maad sai sõidetud ajaga 1:30:08. Olin jaksanud viimase hetke riskiplaani tempot hoida ja vajadusel võinuksin veel spurtida. Aga kuskil süttis ohutuluke. Rütm ja minek olid head, ent ligi oli hiilinud mingi kahtlane deja vu tunne. Natuke seedimist ja ära tundsin! See on see hea tunne, mis vahel tuleb maratoni 15-20 kilomeetri paiku, kuid siis 25-nda või hiljemalt 30-nda juures ütleb, et ups, sorry, aga ma pean nüüd minema, ja jätab su rajale üksi piinlema ning elu üle järele mõtlema. Kuna sihuke lahkuminek on valus, otsustasin seda vältida ja lasin tempo alla. Seadistasin ennast 2.15 rütmi ja kulgesin niiviisi lõpuni. Õigesti tegin. Jalustniitvat haamrit suutsin vältida ja ülearust energiareservi ka tagataskusse ei jäänud.

Mõned eripärad veel: distantsi teisel poolel hakkas endast üha jõulisemalt märku andma kevadistele ratturitele tuttavalt kõlav „pingi maitse“, mis ei lasknud end unustada veel mitmelgi järgneval päeval. Ja villid. Ainult et, kui jooksjaga sõbrustades armastavad viimased koguneda talla alla või varvastele, siis sõudjatel eelistavad nad peopesi. Kasutasin küll sõrmeotsteta rattakindaid, aga villid tekkisid ikkagi sinna, kus lõppesid sõrmi kaitsvad osad.

Nagu eelpool öeldust välja lugeda, saavutasin kolmest võistlejast kolmanda koha, aga uhke tunne oli, sest osalesin võistlusel, kus Sten Villmann püstitas uue Eesti rekordi ajaga 2:31:30,5 (võistluste tulemustega on võimalik tutvuda sõudespinning.ee kodulehel).

Kas siis sõudmine on raskem või kergem kui jooksmine? Kui ma enda aega vaatan, siis oleks nagu kergem. Vähemalt võtab vähem aega. Joostes ma selliseks tulemuseks praegu võimeline ei ole. Samas tundub, et joostes/jalgsi/kõndides maratoni läbimine on vähese treenituse korral lihtsam kui sõudes. Psüühiliselt nõuab sõudemaraton kindlasti palju suuremat rutiinitaluvust.

Kui aga võrrelda Eesti rekordeid, siis saaks nagu joostes kiiremini edasi. Concept2 kodulehel toodud MR aeg 2:21:08,7 viitab ka jooksukiiruse eelistele. Samas tuleb arvestada, et sisesõudmine ei ole maailmas nii populaarne, kui jooksmine ja linnamaratonide auhinnarahad on märkimisväärselt motiveerivamad, kui edukamatele ergomeetri tõmbajatele ette nähtud preemiad. Seega on loogiline, et inimkonna parimatelt jooksjatelt on suudetud rohkem välja pigistada, kui parimatelt sõudjatelt. Sõudjatel on reservi rohkem, sest ega nende absoluutsed tipptegijad naljalt maratonidistantsile ei eksi.

Kas jooksjal tasub proovida sisesõudmist? Kel juba selline küsimus tekib, sellel kindlasti, aga enne seda tuleks natuke spetsiaaltreeninguid teha. Hea, kui eelnevalt on vähemalt 1,5-2 tunnine sõit hinge taga. Iga kogemus rikastab ja alati on võimalus valida, kas läbiproovitu jätta oma once-in-a-lifetime kogemuste pagasisse või minna uuele ringile.

Krooniliselt ravimatutele maratoonaritele tasub meelde tuletada, et suur osa jooksumaratoni läbijatest teeb seda võib-olla korra elus lühema või pikema projektiprogrammina ning juba ainuüksi nende inimeste paremaks mõistmiseks võib ise midagi erakorralist ette võtta. Kasvõi näiteks sisesõudmismaratoni.

Fotod: sõudespinningu veebist