SEB Tallinna maraton on paljudele esimeseks maratoniks mistõttu on sobilik hetk jagada oma esimese maratoni kogemust. On ju maraton paljudele debütantidele suur müsteerium, mis võib panna jala värisema isegi Vene sõjaväes käinutel, tavainimesest rääkimata. 42 km on ju haigelt pikk distants, mille läbimiseks puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, seda enam kui sa nelja tunni möödudes täpselt samasse kohta tagasi jõuad kust sa jooksmist alustasid.  Eks me läheme 42km jooksma ikka selleks, et ennast ületada ja proovile panna, et näha milleks me võimelised oleme. Ja see just panebki jala värisema – sa ju ei tea enne oma esimest maratoni päris täpselt milleks sa võimeline oled . . .

Ent iga asi omal ajal.  Alustasin jooksmisega 26. juulil 2004.a., mis on esimene kuupäev, mis minu Exceli-treeningpäevikus kirjas on.  Jooksin TPI staadioni ümber lookleval kilomeetrisel metsarajal 4,2 km. Ajaks tuli 18:41 ehk läbisin kilomeetreid keskmiselt 4:27-ga.  Õnneks polnud mul tollal veel pulsikella, muidu oleks see pidevalt infarktihoiatusi saatnud.  Mitte et ma Puhhi figuuriga oleks olnud (pigem meenutan ma Buratinot), lihtsalt pulss oli kogu aeg punases.  Vanust oli tollal 33 ja kuigi ma pole kunagi antisportlane olnud, siis viimased tagasihoidlikud jooksutreeningud tegin ehk 17-18 aastaselt.

Järgmistel nädalatel proovisin samal rajal iga päev ikka kiiremat aega näidata ning kuigi eesmärgiks oli igal treeningul 5 ringi läbida, siis sageli sai võhm otsa juba peale neljandat kilomeetrit. Mõni päev kui oli tahtmist rohkem kihutasin Trummi 2,5 kilomeetrisel rajal 3 või 4 ringi ja ikka täiega.

Aastavahetuseks tuli kahjuks lumi maha ja jooksmine jäi sinnapaika. . . Ent järgmine aasta alustasin jälle, ikka samal rajal ja sama lolli järjekindlusega – iga jooks täiega.  Ent tuli ka sel aastal lumi maha ja jäi jooksmine jälle sinnapaika . . .

Märtsikuus lõi kevad uuesti pähe ja tuli uus jooksutung. Ei tea kust tekkis mõte, et äkki ma olen valesti trenni teinud?  Hankisin ühe soomekeelse jooksuraamatu, ostsin viis aastat vanade tossude asemele uued Asicsid ja hakkasin uuesti trenni tegema.  Võtsin eesmärgiks augustis Helsinkis oma esimese maratoni joosta. Eesmärk peab ju olema!

Maratonini oli aega 4,5 kuud, mis pidi linnalegendi järgi olema täiesti piisav aeg enda vormi viimiseks. Ostsin ka pulsikella, kuna see tundus jooksmiseks täiesti hädavajalik olevat.  Kõikidel tuusadel olid ju Asicisd jalas ja pulsikell käe peal, ainuke asi, mis mind neist veel eristas oli jooksuriietus – ostsin siis liibuvad tumesinised jooksupüksid, sellega sobivate värvidega dressipluusi, paar särki, mütsi, kindad, loomulikult kallid jooksusokid ja tundsin ennast nagu päris jooksja. Nüüd kui investeering oli tehtud ei saanud jooksmist loomulikult enam sinnapaika jätta.

Maratoniks ettevalmistamine tähendas minu jaoks – lihtsustatult öeldes – jooksmist.  Jõuharjutusi ei teinud – need ju nõrkadele!  Jooksuharjutustest käisin suure kaarega mööda.  Venitamine?  Mis siin ikka aega raisata, jooksmine võtab juba niigi palju aega.

Aprillis ehk oma esimesel treeningkuul jooksin 159 kilomeetrit, keskmine trenn oli 5-10km, kuid nädalavahetustele planeerisin ka pikema otsa – esimeseks selliseks oli 10km, järgmisel nädalal 15km, sellele järgneval juba 18km. Jooksmas käisin 4-5 korral nädalas. Maikuus suutsin oma kilometraazhi tõsta 243 km-ni, samapalju läbisin ka juunis ning puhkuse ajal juulikuus suutsin joosta juba 276 km. Kuid kõik see tundus ikka kuidagi vähe – sõber ütles, et peaks kolme kuuga 1000km läbima ja siis oled maratoniks valmis. . .

Juuni alguses läbisin trennis esmakordselt 30km, keskmine pulss tuli 154. Juulis läbisin korra veel 32 ja 33 km ning 42km tundus täiesti reaalne.  Juuni lõpus proovisin treeningul joosta võistlustempos poolmaratoni, et näha milleks ma võimeline olen. 21 km ajaks tuli 1:46:37. 

Esimene vigastuse alge (parafraseerides moodsat sõna idufirma võib öelda, et tegemist oli iduvigastusega) tekkis juulikuus, kui äkiliselt kasvanud koormused andsid talla-aluse valuga tunda (Rutates ajas ette ehk tänapäeva, siis – sellest probleemist pole täielikult tänaseni lahti saanud)

Poolmaratoni aeg andis maratonipäevaks paraja annuse enesekindlust. Lõin miskisse veebikalkulaatorisse oma 21 km aja sisse ja see ütles mulle, et 3:45-ga peaks sa maratoni kasvõi kinnisilmi läbima. Ehk siis seda aega ma Helsinkisse jooksma läksingi.

19. augustil 2006 olin niisiis Helsinkis eesmärgiga joosta oma esimene maraton.  Ilm oli suviselt soe, päike paistis ja maratoni hiline stardiaeg (vist oli kell 15:00) andis võimaluse ennast maratoni-mõttega korralikult läbi praadida.  Stardihetkel ehk enne ühtegi jooksusammu tegemata näitas pulsikell 118 lööki minutis (tol ajal oli mu puhkeoleku pulss ca 55-57 ja maksimumpulss ca 200-205).

Suur rahvamass Helsinki Olümpiastaadioni ümbruskonnas oli muidugi üllatav. Suurim jooks, kus ma seni olin osalenud, oli ilmselt Rabajooks oma paarisaja osavõtjaga . . . Minu jaoks oli täiesti ootamatu, et igal pool olid sabad ja kõik võttis ootamatult palju aega. Vetsusaba oli vähemalt 15 minuti pikkune, stardijoonele liikumine võttis aeglases kolonnis minnes aega vähemalt teist sama palju.  Hiljem olen teistel maratonidel kogenud, et on ka palju suuremaid maratone kui Helsinki oma ja et kõiksugu stardieelsed asjatoimetused võivad sul julgesti tunni-poolteist ära võtta.  

Ent stardis ma olin, jalg värises ja oli selline tunne nagu kohe lööks põhja alt ära. Õnneks sai enne starti kõik torud vetsus tühjaks lastud, kuid siiski olin stardijoonele geelidele lisaks kaasa võtnud ka väikse koguse WC-paberit.  Äkki ründab see tunne mind rajal uuesti ja puulehtedega ka pühkida ei taha.  Esimestel kilomeetritel küll nägin et Helsinki maratonirada möödub mitmetest looduskaunitest parkmetsadest, mis vähemalt jooksu alguses pissivate jooksjatega täitusid. Ehk siis – maratoniraja ääres pole pissiv mees või naisjooksja miski haruldus nagu ka maratoniraja lõpupoole oksendav maratonijooksja või siis krampitõmmanud säärelihaseid venitav jooksja.  Neid oksendavaid versioone kohtab muidugi õnneks sutsu vähem . . .

Olin enne maratoni korduvalt varem Helsinkis käinud ja arvasin, et too linn nagu enamus mereäärseid linnu on suhtelselt sile.  Kuid see, mis tavainimesele tundub sile ei pruugi selline tunduda maratoonarile.  Helsinki maraton on ikka paganama mägine jooks. . .

Esimesed viis kilomeetrit läbisin täpselt 27 minutiga, mis võis tähendada eesmärgilähedast lõpuaega ehk olin veel graafikus! 10 km vaheajaks tuli 55:30 ehk tempo oli natuke kukkunud kuid eesmärk oli veel käega katsutav.  Mis sest et pulss juba 173 peale oli roninud. Enesetunne oli veel suhteliselt hea ja algaja entusiasm sundis mind tempot tõstma.  Suutsin mõne kilomeetri kiiremat tempot hoida, võib olla viis neil kilomeetritel ka rada allamäge, kuid 18-ndal kilomeetril näitas pulsikell esmakordselt 180 lööki minutis ja jalad hakkasid kuidagi ootamatult raskeks muutuma.  Poolmaratoni ajaks tuli juba 2:10:10 ning entusiasmist polnud enam midagi järgi.  Kuradi nõme! Kes mind sundis siia maratonile tulema! Kas maraton ongi niivõrd jube kogemus?

Seks ajaks olin ka hüvasti jätnud igasuguste ajaliste eesmärkidega ning sooviks oli vaid oma kannatustele kuidagi lõpp teha.  Sellel osal rajast, mis liikus läbi kesklinna ja kus raja servas oli suur hunnik pealtvaatajaid, suutsin ma veel joosta ent nii kui pealtvaatajate kogus vähenes nii vähenes ka minu jooksuisu.

Distansi esimeses pooles kõndisin vaid joogipunktides – väga raske on topsist juua ja ise samal ajal joosta. Peale poolmaratoni tähiseni jõudmist lükkasin kõndimisharjutused edasi kuni ma olin mõne kilomeetripostini jõudnud – jooksin kaks kilomeetrit ja siis kõndisin minuti.  30 km läbimisel see taktika enam ei töötanud, kuna kilomeetrid läksid kuidagi pikemaks.  Jalad olid nii pehmed (õigemini küll kõvad nagu pakud) et kõndisin iga kõrgema künka tipus, nagu ka iga joogipunkti juures, nagu ka iga olulisema kilomeetripostini jõudmisel.  Minust läksid viuh! ja viuh! mööda jooksjad, kes olid pealtnäha palju viletsamas vormis kui mina. Riietest rääkimata. 

Kogu maratoni jooksul tuli käimist ca 15-20 minuti jagu.

Minu lõpuajaks kujunes lõpuks 4:27:39 ehk suutsin hädavaevu joosta alla nelja ja poole tunni. Oma eesmärgile jäin alla umbes kolmveerand tunniga.

Esimene maraton laksas valusalt reaalsusega ja andis kuhjaga motivatsiooni.  Kas ma olen siis nii sitt mees? Kas maratoni jooksmine on tõesti selline kannatus? Miks siis kõik need tuhanded rõõmsad inimesed seal stardis olid? 

Mis siis kogu selle jutu mõte on? Kindlasti mitte hirmutada kõiki esmakordseid maratoonareid.  Kuid peaks ütlema, et maratonirajal ei kehti selline asi nagu algaja õnn.  Küll aga on olemas algaja loll enesekindlus.  Võrdleksin ennast oma esimesel maratonil nende rohelise vahtralehega bemmimeestega, kes kihutavad sinust vasakult ja paremalt mööda ja kellega sa siis järgmise valgusfoori juures ilusti kohtud. 

Ehk siis – kui sul ikka puudub varasem võistluskogemus ligilähedastel distantsidel ja ka trenni pole väga pikalt tehtud, siis pigem naudi oma esimest maratoni. Küll sa jõuad oma naabrimehest ka mõni aasta hiljem kiirem olla.  Kõik me pole ju Keenias sündinud.