Jooksmine 18.09.2016
Autor
Kärt Praks

Minu esimene maraton, Kärdi lugu

Uudise pilt

Esimese maratoni emotsioone on raske kirja panna, see on siililegi selge. Eesmärki, mis ma projektigrupiga Eesmärgiks SEB maraton 2016 detsembris enda jaoks seadsin, ütlen kohe alguses, ma täita ei suutnud. Selleks oli läbida esimene maraton ajaga 4:30 ja joostes Narva Energiajooksul poolmaratoni ajaks 1:50, siis ma väga uskusin end ka seda suutvat, kuni maratoni esimese ringi läbimiseni :-)

Kuus nädalat enne maratoni olin ma navigatsioonipraktikal, mis tähendas kuute nädalat ainult ajude liigutamist, sest merel ei ole võimalik korralikult trenni teha, lisaks sellele väga ebakorrapärane ja vähene uni. Kuna praktika oli päris intensiivne ja tihti ka nädalavahetustelgi merel viibides, siis sel perioodil ma tõepoolest ei liigutanud üldse ennast. Kuna kokk oli ülihea ja füüsiline koormus puudus, võib öelda, et teiper algas minu jaoks väga vara.

Nädal enne maratoni starti jäin ma päris üllatavalt haigeks, olin neli päeva palavikus ja pidin ka starti minema kahjuks lõõridega, mis ei käinud üldse läbi. Haigeks jäämine ehmatas esialgu ära - ma jään väga harva haigeks ja kui jään, siis tundub juba 37,2 palavik surmatõvena. Üks mu trenni treener aga ütles, et kui oled heas vormis, on haigeks kerge jääda - see tõi lohutust küll, ausõna :-)

Laupäeva, päeva enne maratoni, otsustasin veeta Kilingi-Nõmme mitmevõistlusel kaasaelamisega. Päev venis üsna pikaks ja ringi traavimine andis endast tunda reietaguste kangusega järgmisel päeval - tõustes voodist ja tundes reite asemel korralikke puupakke, ehmatas see natuke hommikul ära kuid IcePoweri külmageeli punktid aitasid tublisti lihaspinget leevendada. Lisaks kangetele reitele olin saanud paar päeva enne tugeva närvipõletiku turja piirkonda, jooksmist see õnneks väga ei seganud, liikusin lihtsalt ringi nagu Quasimodo. Tervise poolest võiks arvata, et olin üsna 100-aastane põdur hädaldis aga ma ei lasknud ühelgi murel oma tuju alla viia.

Muretsemiseks polnud mul samuti eelmisel õhtul aega, sest veetsin selle ühel toredal pulmapeol Lõuna-Eestis ja alustasin tagasisõitu pealinnakoju üsna hilja, mistõttu magasin nagu nott.

Lühidalt rajal toimuvast ka: esimene ring oli ilm nii meeldiv ja minek suurepärane - Russalka juures küsis veel tempomeister kuidas enesetunne on ja vastasin talle, et ÜLIHEA! Sättisin end kohe alguses 0415 gruppi ja püsisin seal kuni esimese ringi lõpuni. Sellest, mida tähendab „haamer“, võiksin kirjutada memuaare. Minu jaoks tähendas see mitte valu ega pinget jalgades või mujal kehas, vaid täielikku mental blokki. Mul polnud katkestamise tuju, võib-olla seepärast, et ma pole kunagi katkestanud, kuid mul oli suur kõndimise soov, pulss oli täiesti korras - maksimaalselt 165, ville ei olnud, põlved tuikasid vaid kergelt. Umbes 30ndal kilomeetril tabas mind maratoni üks kõige nukram hetk - mu treener oli Pirita teel joostes näinud kuidas ma kõnnin (tema jooksis juba linna tagasi, mina alles Pirita poole) - ta jooksis üle muru, et tulla ütlema mulle, et ma alla ei annaks. Mul oli nii kahju, et ta oma aega selle iseenesest toreda tervitusega rikkus, sest ma olin selleks ajaks juba ammu täitsa sossu.

Järgmine nukrusehoog tabas mind siis kui Pirita vabaaja keskuse juures oli mind ergutama tulnud mu parim sõbranna, kes elab Saksamaal - ta tegi mulle üllatuse ja tuli mind sel päeval toetama. See oli väga armas temast, aga mina, härdameelne, nutsin ja nuuksusin mitu kilomeetrit tema Eesti tulemisest. Pea terve tee teiselt ringilt Piritalt tagasi linna ma lihtsalt kõndisin. Kui 0430 grupp mind tempomeister Kaidoga kinni püüdis ja Kaido mult küsis, et kas jõudu ja jaksu on, siis vastasin, et mul pole enam midagi järgi jäänud peale naeratuse. Pirita teel hakkas vastu tulema nii palju tuttavaid poolmaratoni jooksjaid ja vastastikune tervitamine tuttavatega oli nii tore. Viimased kilomeetrid olid kuumuse pärast eriti rasked ja neid ei teinud mulle kergemaks sõber Rain, kes oli rattaga raja ääres ja tegi elumöllu ja mürglit - ausalt, keegi pole kunagi saanud nii vägevat kaasaelamist ja motiveerimist! Linnas oli raja ääres nii palju sõpru ja tuttavaid ja valitses tõsine peomeeleolu! Kuna ilm oli minu jaoks harukordselt raske oma kuumuse pärast, siis finišisse jõudes olid mul korralikud vappevärinad (kahjuks mitte vaprusest vaid ülekuumenemisest).

Vahetult pärast maratoni andsid endast kõige enam tunda hüppeliigesed ja varbaküüned. Varbaküüntega läks kehvasti, pean loobuma enam kui pooltest - ma ei tea kuidas mul nendega pidev jama on, sest mul pole üldse liiga väikesed tossud, sokid on õmblusteta kuid verevillid ja vabanevad küüned tabavad mind aastas paar korda pikematel distantsidel. Kogu lihasvalu kadus täielikult kolmapäevaks ja esimese 12 km jooksu tegin reede õhtul. Reede hommikul käisin veel massaaźis ja ka massöör ei tuvastanud mingeid pingeid või pusasid. Laupäeval tekkis mul vastupandamatu soov joosta kiiresti, tegin mõnusa kruusatee 6 km jättes pulsikella koju, sest ei tahtnud seal näha pulssi 170/180 . Täpselt nädal pärast maratoni, tänasel pühapäeval, tegin mõnusa 16 km ja lähen uuest nädalast jälle trenni. Premeerisin end maratoni puhul tutikate Nike tossudega :-)

Olgugi, et teise ringi tunne oli ebameeldiv ja kurb oli nii pika ajaga joosta, olin ma tegelikult väga õnnelik, sest ma ei pidanud taga ajama mingit aega ega kohta, vaid olin juba enne seda nautinud ligi pool aastat vägevat ettevalmistusaega. Mis ma edasi teen - jooksutrennis jään edasi käima, tahan jätkata projekti pärast katki jäänud crossfiti treeningutega ja kuna tervis on väge täis, siis mingit pikka ja rahulikku talve ma ei planeeri. Enne maratoni kinkisin endale Otepää 70.3 Ironmani pääsme ja 2016 aastal jooksen kindlasti veel ühe maratoni - ma ei saanud ikka seda „õiget“ tunnet kätte :-)

Kohtumiseni 2017 aasta SEB-i maratonil!

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.

Viimased uudised