Viimastel aastatel leiavad uued korterid endale omaniku kaua enne valmimist. Nii kui detailplaneering tehtud ja ehitusluba käes, on osa kinnisvarast juba broneeritud. Uue kodu leidmiseks loob head võimalused ka sport: hakkad tegelema triatloniga ning neljatunniselt rattasõidult naastes märkad, et abikaasa on sinu asjad lihtsalt tänavale tõstnud. Suuskade ja joogamati kõrvale.

Seetõttu pole ma ka kunagi soovinud triatloniga tegelema hakata. Kolme ala, ujumise, rattasõidu, jooksu, treenimine tundub lihtsalt nii ajamahukas, et kergem on võrkkiiges lesida ja raamatut lugeda.

Muidugi, ega ma ujuda ka väga ei oska. Viimasel korral, mil üritasin kilomeetri vee peal püsida, ütles abikaasa, et mind diskvalifitseeritakse, kuna ma ujun lihtalt nii koledasti. Ujumine on minu jaoks kogu aeg tähendanud vee peal püsimist, edasiliikumine on teisejärgulise tähtsusega, kuid triatlonis nii ei saa. Pead vette ei pane ning ujun enamasti ühel küljel ehk tõmban parema käega tugevamalt. Mul pole ujumisprillegi.

Ent tänavune suvi on olnud uskumatult ilus. Nii sooja vett, nagu suve alguses pakkusid järved, ei tulnud vanasti isegi kraanist mitte. Mistõttu sattusin vette ootamatult palju ning ühel hetkel olin võimeline krooli kilomeetrikese ujuma, seejärel juba poolteist kilomeetrit. Naaber küll ütleb, et „S..t ujub, inimene supleb“, kuid mis ma seal vees niisama ikka suplen. Iga ujumisliigutus peab ju saama spordikellaga salvestatud ning Stravasse laaditud, muidu pole pointi.

Juuli alguses jäi Facebookis silma Ironman Tallinna korraldajate foto võistluse medalitest ning selgus, et need on päris kenad. Kuna ma olen läbinud sadakond täispikka jooksumaratoni, olen kogu aeg arvanud, et ka triatlon peab olema täispikk. Kuid olgem ausad, 3,8 km ujumist, 180 km ratast ja 42,2 km jooksu on kõike muud kui täispikk. See on ultrapikk. See on sportlastele. Neile, kes julgevad pea ujudes vette panna. Mina olen harrastaja. Täiesti tavaline inimene. Perekonnainimene.

Viimasel registreerimise päeval paningi end kirja poolpikale distantsile, mis tähendab 1,9 km ujumist, 90 km ratast ja 21,1 km jooksu. Kuna selle kolme nädala jooksul, mis otsuse ja võistluse vahele jäid, trennis midagi ära nagunii ei tee, oli treeningu peamiseks eesmärgiks enesekindluse kasvatamine. Pidin veenduma, et suudan avavees tunnikese vee peal püsida ning mahun rattadistantsil ajalimiiti.

Selleks, et saada enne Ironmani mingigi triatlonikogemus panin end kirja ka lõppenud nädalavahetusel toimunud Otepää triatlonile. Hea oleks asi enne järgi proovida. Kui ikka lained üle pea kokku löövad, siis . . .  Siis tuleb rohkem ujumas käia. . . Otepää triatloni valisin seetõttu, et seal oli korralik vetelpääste.

Kui uue nimega Statoil uuendas oma kohviautomaatide tarkvara, mis enne kohvi saamist esitas sulle 5 küsimust, siis ajas see minu ajukäärud totaalselt sassi. Miks peab kohvimasin minult küsima, kas ma tahan laktoosivaba piima või kaerapiimaga kohvi? L või XL? Vanasti oli lihtne, soovisid kohvi ja vajutasid nupule.

Triatloni reeglid ajasid minu ajukäärud sama krussi. Mida tähendab „Lubatud on kasutada ainult traditsioonilisi lenkse, mille juhtrauad on korgitud.“ Alkoholiletis on pudelid korgitud, kuid ma pole näinud ühtegi ratturit miskite punnidega lensku otsas! Jooksud peavad olema vähemalt 12 kodaraga. Kui jooksjale öeldakse „Jooksud peavad olema vähemalt 12 kodaraga“, siis ei ole see midagi lihtsat. Jooks on 5 km. Või kümme. Läksin kodaraid lugema ja sain aru, et kõik sobib. Midagi arusaamatut öeldi veel rattakiivri kinnituse kohta, kuna asi läks liiga keeruliseks, otsustasin edasi mitte lugeda.

Kui olin numbrikleepsu rattale paigutanud, hakkasin mõtlema, et äkki oli tegemist hoopis ujumiskleepsuga, mille oleks näiteks jalale pidanud teipima.Õnneks olid ka teised võistlejad sama kleepsu rattale kleepinud.

Ja registreerimine! Kui ma lähen oma esimesele triatlonile, mis on küll ka Eesti karikavõistluste etapp ning mille raames selguvad ka Balti riikide meistrid, siis ma olen ju harrastaja? Tavaline inimene. Ent distantse valides selgus, et harrastajate võistlusklass on vaid lühidistantsil, kuid pikemal sellist võistlusklassi polnud. Kas ma võin tavaharrastajana osaleda olümpiadistantsil? Lõin käega, kuna korraldajad nagunii ei tea, et ma ujuda ja rattaga sõita ei oska, ning panin end soovitud distantsile kirja.

Starti jõudes segadused jätkusid. Sain numbri, ostsin kümneka eest ühepäevase litsentsi ja kõndisin riietuma. Jooksuvõistlustel on lihtne. Paned numbri haaknõeltega särgi külge ja korras. Ent triatlonis pole see võimalik, kuna rattadistantsil peab number olema selja taga ja joostes ees. Ei ole vist reaalne, et ma hakkan vahetusalas haaknõelu lahti võtma ja numbrit selja pealt kõhu peale panema? Selgus, et on välja mõeldud selline tore toode nagu numbrivöö, mille saad koos numbriga sobivasse asendisse keerata.

Ent kuidas ma saan numbri vöö peale, kui numbril pole ühtegi auku? Jooksuvõistlustel on lihtne, numbritel on nurkades augud sees, kuid triatlonis auklikke numbreid miskipärast ei pakuta. Kõndisin siis number näpus registratuuri tagasi, kus olid augurauad reas, millega sain augud ka numbrisse tehtud.

Oma kraami vahetusalasse viies selgus ka, mida tähendab „otsarauad korgitud“. Nimelt lenksu otsad ei tohi olla aukudega, toru otsas on tavaliselt ikka auk, kuid miskil arusaamatul põhjusel triatlonis ei tohi nii olla. Õnneks andis abivalmis tütarlaps mulle halli MacGyveri teipi, millega lenksu otsad ära teipida ja kõik oligi korras.

Lenksu otsad korgitud tähendas täpselt seda, mis pildil näha on

Kogu see segadus oli muidugi hea, kuna hoidis mõtted eesootavalt ujumiselt eemal.

Õnneks sain ujumise stardihetke ise valida, hoidsin ennast stardirivi lõppu, mis välistaks selle, et keegi mulle selga ujub. Need, kes pea vees ujuvad ju ette ei näe. . .

Vees olid ilusad kolmnurksed poid, millest pidi kas vasakult või paremalt mööda ujuma. Õnneks läks ujumisrada ümber saare, kui paanika oleks võimust võtnud, oleks saanud lihtsalt saarele ujuda. Ootamatult sellist hetke ei tekkinudki. Ujusin oma koletehnikaga täpselt kümnest osavõtjast kiiremini. 1500 meetri asemel läbisin küll 1600 meetrit, kuid vetelpääste küsis selle käigus vaid korra: „Kas kõik on OK?“

46 minutit hiljem sain veest välja ning seadsin sammud vahetusalas ootava ratta suunas. Profid ilmselt jooksevad vahetusalasse, mul ei olnud enam kiiret, kuna olin juba sellega, et ujumises ajalimiiti (1 tund) mahtusin peamise eesmärgi täitnud.

Väga mõnus oleks olnud plätudega rattani kõndida, kuid selle paarsada meetrit läbisime kõik paljajalu. Mistõttu, kui ma olin vahetusalasse jõudnud, olid jalad täiesti mustad. Täpsem oleks öelda, mullased. Kuidas ma panen oma mustad jalad valgetesse jooksusokkidesse? Ainuke asi, millega jalgu puhtaks pühkida, oli ujumismüts, kloppisin sellega oma jalgu, kuid suur osa liivast läks ikkagi tossu sisse.

Rattarada oli 20 km pikkune ning seda pidi läbima kaks korda. Kui selja tagant oli kuulda droonilaadset põrinat, siis teadsid, et peatselt sõidetakse minust, kui postist mööda. Sõidetigi. Mäkke sõites tõstis enamus võistlejaid tagumiku istmelt kõrgele-kõrgele ja hakkas puhkides tõusu võtma. Minu strateegia oli rattasõiduga ennast mitte higiseks ajada. Vahetasin lihtsalt käiku seni, kuni suutsin istudes tõusu ära võtta. Viimasel tagasipöördel nägin, et päris viimaseks polnud kukkunud. Peale mind tuli veel kolm ratturit ja vilkuritega auto.

1.37 hiljem jõudsin taaskord tuttavasse vahetusalasse. Tuleb märkida, et teises vahetusalas olin maailmatasemel. Profid võtsid rattakingad jalast ja tõmbasid jooksutossud jalga, paelte sidumine võtab ikka natuke aega. Kuna ma sõitsin jooksutossudega, siis ei pidanud vahetusalas paeltele aega kulutama, vaid kiivri pidi koos rattaga maha jätma. Vähesed olid minust teises vahetusalas kiiremad. Olin leidnud oma tugeva külje. Kahju, et triatlonis rohkem vahetusalasid ei ole.

Jooksjana arvasin, et viimased 10 km ehk triatloni jooksudistants on see kõige kergem. Selgus, et ei ole. Esimene 2,5 km pikkune ring oli otsekui maratoni 36s kilomeeter. Edasi läks juba kergemaks. Kuna tegemist oli minu esimese triatloniga, siis polnud ka kella triatloni seadeid varem proovinud, mistõttu kell arvas siiamaani, et ma olen ujumas. Seetõttu oli keeruline ka jooksutempot sättida, nägin mingeid imelikke numbreid: 27, 30, 26. Pärast selgus, et see oli 100 meetri läbimise tempo. Ujumistempo. . .

Ilmselt oleks võinud kella seadeid enne võistlust vähemalt korra proovida või juhendit lugeda, siis poleks ma ka 52,9 km ujudes läbinud.

Jooksudistants oli muidugi minu tugev külg. Poleks arvanud, et suudan viimased 10 km 49 minutiga joostes läbida, kuid ilmselt oli põhjus selles, et ei saanud kella vaadates oma tempost aru. Muidu oleks ilmselt aeglasemalt võtnud.

3 tunni ja 19 minutiga ma lõpuks finišijoone igatahes ületasin. Olin jooksurajal paarikümnest võistlejast möödunud ning sain 267. koha. Minust hiljem lõpetas 22 võistlejat. Raivo E. Tamm oli kaks minutit kiirem. Taavi Rõivas veerand tundi aeglasem. Ega ma teistega ei oskakski end võrrelda.

Kokkuvõtteks. Kuigi triatlon hirmutab mahuka reeglite kausta ning suurte treeningkoormustega on hirmul suured silmad. Ujumisdistants on läbitav isegi supeldes või konna ujudes. Rattasõidus ei pea olema kosmonaudi kiivrit ega isegi maanteeratast. Ja jooks on ju imelihtne. Ning kuna koormust saavad erinevad lihased, ei ole päev hiljem väsimuski nii suur. Mitmevõistluses maailmatasemel olevatele eestlastele peaks mitut ala ühendav triatlon samuti kontimööda olema. Proovi ära. Äkki hakkab meeldimagi.