Juulikuu möödus esimeste rütmis. Küll ühtegi esimest kohta ei saanud (veel! :D), aga palju esimesi kogemusi – läbisin oma esimese swimrun (ujumis-jooksu) trenni, sain lõpuks aru kuidas käed aitavad kiirusele kaasa ja osalesin oma esimesel päris-võistlusel. Elamusi oli igatahes niivõrd palju, et tänaseks olen ka vahepealse motivatsioonikao, mis tulenes suures kuumuses jooksmisest, juba peaaegu et täiesti unustanud. Tänu aga erinevatele elamustele õnnestus mul ette muretseda ja põdeda ikka omajagu. Kuigi varasemalt ma seda no pea üldse ei teinud, siis eks ma siis alates juulist olen üks suur muretseja!

Muretsemisega alustasin juba juunikuu viimasel päeval, kui treener Kaupo Tiislär saatis esialgse juulikuu kava ja mõnusalt rasvases kirjas oli esimesele juulikuu päevale pandud kirja swimrun. Olime sellest veidi varem ka juba rääkinud, ent siiski suutis ta mind sellega üllatada. Kuna ma pelgan sügavat vett ja ei ole kõige parem ujuja, siis värisesin hirmust vist pea terve ööpäev. Suure ärevusega vedasin end siiski trenni – jalga panin mõnusad cep-säärised, et sääri putukate ja nõgeste eest kaitsta ja kõik vett-kartvad vahendid andsin trennikaaslase autosse hoiule.

Jooks algas mõnusalt mööda Pirita jõe äärt ja umbes paari kilomeetri pärast oli aeg esimeses kohas vette minna. Ja seda täisvarustuses – tossud jalas ja riided seljas. Üllatus missugune, aga Pirita jõgi ei olegi väga sügav. Aga selle-eest omajagu mudane ja kivine. Tossud jäid kohe mudasse kinni ja isegi madalas vees oli lihtsam edasi liikuda ujudes. Ja nii me müttasime kümnekesi nii Pirita jões kui ka mööda Pirita jõe kaldaid. Trajektoor oli väga Kaupo nägu – leidsime üles nii künkad kui läbisime kõikvõimalikke võpsikuid. Samas hoiatuseks siia, et kuigi Pirita jõgi üllatas sellega, et see pole ikka sügav ning osades kohtades ka jalutades läbitav (vähemalt hetkel), siis on seal ikka omajagu sügavaid kohti, mida kõndides läbida ei ole võimalik. Minu õnneks oli Kaupol kaasas ka üks ujumisvahend, mis aitas mul läbida kõige sügavamad kohad. Lisaks suur kummardus ja tänusõnad trennikaaslastele, kes toetasid nii sõnade kui abiga tervel teekonnal. Swimrun-i raames läbisime umbes 9 kilomeetrit ning seda pea kahe tunniga – kuna rada polnud kõige lihtsam, siis see võttis kiirust ka maha. Kuigi ette muretsesin ikka väga palju ja samuti oli selle jooksul mõningaid ärevamaid hetki, siis see trenn oli üks kõige kihvtimaid, kus olen käinud. Soovitan soojalt kõigil ka swimruni proovida ja huvi korral tasub FB Jooksmine Facebooki grupil silma peal hoida, et tulevastest swimruni trennidest aegsasti teada saada!

Kogu treenimise perioodi olen veidi raskustes olnud oma kätega – nad lihtsalt ei liigu piisavalt nii nagu võiks, et kaasa aidata kiirusele. Kui keegi tunneb huvi, kuidas peaks käsi liigutama, siis soovitan netist otsida videoid – neid ikka omajagu, kus räägitakse käte liikumisest ning tehnikat võiks kodus peegli ees harjutada. Ühel õhtul tegin parasjagu lõike, kui tabasin just selle hetke, kui kiirus muutus tänu käte erinevale liigutamisele. Ma nüüd ei tea, kas kujutasin seda ette, kuna otseselt keegi mu jooksu ei filminud, aga kiirus paranes ikka omajagu ning ise sain äratundmise osaliseks. Pärast seda oli tunne väga hea ja nüüd püüan veelgi enam tähelepanu jooksmisel ka enda kätel hoida, kuna nad aitavad tegelikult ka mul kiiremini joosta.  

Muretsemisega sain jätkata juulikuu keskel kui lähenema hakkas Võsu Südasuve Challenge, kus olin kirjas 10km distantsil. Ilmateade ei hellitanud ja lubas mõnusalt sooja ilma just täpselt jooksu ajaks. Kuna nädal enne antud võistlust kuulsin mitmest eelnevate nädalate võistlustel kokku-kukkujatest, siis võistluse lähenedes ärevus aina kasvas. Üks oli kindel – rekordeid ma sinna tegema ei läinud, aga salamisi lootsin, et mu tulemus jääb ikka alla tunni. Kaupo luges küll sõnad peale, et kohe alguses liiga kiiret tempot ei teeks ja hingeldama ei hakkaks ning kui ma peale esimest kilomeetrit nägin oma kilomeetri aega ja tabasin end hingeldamas, pahandasin kõvahäälselt endaga ikka omajagu. No ikka väga raske on teatud tempot hoida ja end tagasi hoida, eriti veel jooksu alguses. Minu õnneks oli aga jooksmas nii mõnigi inimene, kes suutis tempot hoida ja nii ma nende rütmis ja selja taga ka jooksin. Väga tänulik olen ka korraldajatele, kes otsustasid kahe joogipunkti asemel organiseerida kolm ning samuti oli rajal ka kolm pritsimeistrite punkti, kes lahkelt vett pritsisid. Siinkohal võib tekkida mõnel kogenenumal sportlasel ka küsimus, et misasja – 10 kilomeetri jaoks vajad kolme veepunkti?! Aga alustajana ja ka kuuma ilmaga tahad ikka igast õlekõrrest haarata ja eks see vesi aita üleüldist enesetunnet ka parandada.

Kokkuvõttes suutsin joosta enda aja alla tunni – ametlik aeg on 56:52 (keskmine pulss sai 182 :D). Kuigi see võib tunduda, et pole nagu miski, siis olen väga uhke – ei oleks uneski näha seda, et jooksen 10km alla tunni. Tegelikult jäi natuke võhma ka üle, st et see jooks ei olnud kindlasti mu absoluutne maksimum, aga see oli samas ju ka eesmärk – mitte joosta veri ninast väljas. Hetkel olen teinud omajagu ka pulsi järgi jookse, mistõttu ei osanud ma enne antud võistlust ette aimata, mis tempoga saan seal joosta. Nüüd on hea tunne, ent samas ma hetkel veel ei tea mis tunne oleks sama kiirelt või törts kiiremini joosta nii, et distants on kaks korda sama palju…  

Kokkuvõttes sain sellest võistlusest sellise elamuse, et nüüd tahaksin vist iga nädal võistlustel käia. Hetkel see aga treeningkavas paraku kirjas ei ole ning seega saab minuga mõõtu võtta alles Peetri jooksul – sinna lähen enda poolmaratoni tempot testima! Ma loodan, et selleks korraks olen muretsemise ja põdemisega ühele poole saanud, aga sealjuures, et elamusi jaguks veel terveks aastaks! :) 

Kohtumiseni jooksurajal!

Fotod: erakogu ja Kaupo Tiislär