See aasta on läinud mulle jooksmise mõttes kehvasti. Erinevad hädad ei lasknud vormi koguda ja see tegi meele mõruks. Varasematel aastatel olen jooksnud maratoni, nüüd kaalusin poolikut, kuid siis sain aru, et sedagi on palju. No kümme kilomeetrit ronin kasvõi neljakäpukil ära, mõtlesin aprilli keskpaigas ja panin oma nime kirja. Nagu jaheda kevade viimase irvitusena külmetasin ennast veel eelmisel kolmapäeval ära, nii et nohuse ja käheda kurguga mõtlesin pigem kõndimise peale. Kohale minemata jätta ei saa ma mitte – esimest korda jooksin 1998 ja nüüdseks on kogunenud igati soliidsed 34 jooksukorda erinevatel üritustel.

Hommik oli imeilus ja hea eelaimus puges mu hinge. Ja siis see juhtiski. Telefon helises ja hääl teises otsas ütles kõhklevalt, et tuleks ka kümmet kilomeetrit kõndima aga üksi nagu ei tahaks. Minu selgituse peale, et ma ka kõnnin ja teeks seda koos, läks hääl hulka enesekindlamaks. Koosminemise üksikasjad kokku leppinud sättisin tavapärase „võistluskoti“ kokku ja asusin teele.

Mu kaaslane polnud kunagi ühelgi jooksu- või muul liikumisüritusel käinud. Asusin siis patroneerivalt ümbritsevat melu selgitama. Registreerisime ja saime numbrid. Vaatasime üle stardipaiga ja elasime natuke aega kaasa eelnevate distantside lõpetajatele. Määrisime ennast kokku päikesekreemiga ja panime kotid pakihoidu. Oligi käes aeg end sättida käijatele kohaselt stardikoritori lõppu. Kõlas stardipauk ja asusime reipalt minekule.

Imeline tunne. Sai mõnuga liikuda ja ühtaegu rääkida. Kõigest mida hing ihaldas. Tööst ja vabast ajast. Ilmast ja söögitegemisest. Justkui tühjast-tähjast aga siiski kõige tähtsamatest asjadest. Kilomeetrid möödusid nagu iseenesest. Kui kurk kuivaks kippus siis just tuligi teeninduspunkt. Sai proovitud kõike mida pakuti – vett ja spordijooki – see viimane tundus „keemiline“. Kurki ja pirukat. Ja reipalt edasi. Veel tiir üle lagendiku, siis mäest üles ja ongi finišikoridor. Mõnus õhetus, ei olnud ei liiga kurnav ega ülejõu käiv. Kõike sai just parasjagu. Poolteist tundi parimat aega!

Turgutame end jäätisega ja asume tagasiteele – emadepäevale kohaselt on meil kokku lepitud ühine õhtusöök ja enne on veel mõned toimetused ees.

Mu kaaslane oli mu tütar.

Sellest üritusest, kus asun starti koos lastega olen unistanud salamisi oma kõige esimesest jooksuvõistlusel osalemisest saadik. Sellest saab nüüd 27 aastat, kui ise esimest korda jooksuüritusel startisin. Lapsed olid toona veel põnnid ja ei käinud kooliski. Lootsime kaasaga neid oma eeskujuga nakatada aga elu läks teisiti. Meie lastest jooksuhuvilisi ei saanud ja üritustel osalemine piirdus pöidlahoidmisega. Aga näed, unistused täituvad siiski. Ka kehvas vormis ja enesetundes võib olla peidus unistuste võistlus.

Mart Einasto

Fotode autorid Adam Illingworth ja Aldis Toome