„Triatloniks valmistumine on mitmeaastane projekt,“ manitses üks kolmevõistlusega sina peal olev jooksusõber. „Ha-haa, kogu elu on ju mitmeaastane projekt, mis see triatlon siis teistmoodi on,“ mõtlesin, täpselt adumata, mida see hoiatus tähendas. Eks triatloniga ongi nii, et mida vähem sa tead, seda parem on. Muidu ei hakkaks keegi selle alaga tegelema.

Mitmeaastase projekti tuumast sain aru, kui läksin rattakiivrit ostma. Mingi ekspresspoe veebikal pakuti nimelt kiivreid liisinguga…. Kiivriliising? Kallimad kiivrid maksid üle kolme soti, kuid tõenäoliselt ei osta ükski tõsiseltvõetav triatleet kiivrit poest. Ilmselt saab kusagilt custom-made munakujulisi mütse, mis võtava arvesse nii kõrvade suurust, kui pea lopergusastet, silma värve loomulikult ka.

Kolmesaja euroseid spordikulutusi on nõukogule alati raske põhjendada, kuid lõppeks – triatlonivarustusse maetavad summad on ju investeeringud. Ei hakanud sel korral laenuraha kaasama ja piirdusin tagasihoidliku, kuid ilusat musta värvi kiivriga, mis pidi samuti mõned vatid rattal juurde andma.

Huvi pärast vaatasin ka palju maksavad need keha üksikasjad häbematult kokku litsuvad triatloni trikood. Liisingut ei pakutud, kuid osasid kombesid tutvustati miskipärast kui „iga triatleedi unistust.“ Seni kuni ma triatlonikombest veel ei unista, võib selle vist ostmata jätta, kuigi selle puudumine on otsekui suur soolatüügas keset nina. Otepää maratonil, vabandust, triatlonil oli lisaks minule vaid kolmel võistlejal tavaline jooksusärk, ülejäänud peitsid oma keha kumerused ja teravused triatlonikombesse. Sinna need minutid, mis ma kiivriga võitsin, ilmselt kadusid…

Investeeringu rattakingadesse tegin õnneks juba sügisel, enne jõulukinkide ostmist, mis jäid sel korral niisiis natuke lahjemaks. Kalipso sain headelt sõpradelt. Siis on veel need pikad pulgad (neil on kindlasti oma nimetus), mille peal on rattal nii mõnus lesida. Äkki peaks Hooandjasse selle kõige peale projekti esitama?

Mullu esimeseks triatloniks valmistudes arvasin, et vajan ainult ujumispükse ja kõik. Kuna tollal ma ujudes pead vette ei pannud, ei läinud isegi ujumisprille vaja. Hea odav harrastus. Teadmatus on õndsus . . .

Uus varustus sunnib muidugi natuke ka trenni tegema, muidu läheb kogu raha raisku. Kui sa oled igal alal nõrk, saadakse tänapäeval ka mõne kuuga triatloniküpseks, mul oli õnneks 15 aasta pikkune jooksustaaž koos 15 vigastusega olemas, mistõttu eelistasin mitmeaastast projekti. Slow cooked ja sous vide sobivad mulle paremini, kui tulistel sütel küpsemine.

Kuna kolmest alast olid nõrgad kaks, ujumine ja rattasõit, pidin tegema valiku, mida treenida ja mida mitte. Kui ma korraga mitmele alale keskendun on peagi nõukogu vahetunud ja mitmeaastane projekt nimega elu võtab hoopis teise suuna. Pealegi, ma olen ju klassikaline rahvasportlane, kes teeb ainult sellist trenni, mida viitsib.

Valisin ujumise. Mullu Ironmanil küsiti mult Harku järves korduvalt: „Kas kõik on OK?“ Kuigi piinlik oli pigem küsijal, kes nägi kuidas ma ujun, mitte minul, kes ma nägin ainult ettekujutust iseendast, otsustasin uue hooajal siiski saada suplejast ujujaks. Ajalugu on juba tõestanud, et ühe inimese väike samm võib olla suur samm inimkonna jaoks, eriti kui see samm astutakse ujulas kasvava põlvkonna silme ees. „Vaata, kuidas see mees ujub, ära sina, kallis laps, küll nii tee . . .“ Muidu olen nagu punase tule all teed ületav toi…

Paari kuuga said tuttavaks mitmed ujumislaadsed liigutused, samuti Nõmme ujulat külastavad vanamehed. Ühele papile meeldis näiteks ujulas ristsõnu lahendada. Tegi oma 100 meetrit ja sauna ära, võttis värsked ristsõnad ette ja hakkas pusima. Ujula riietusruumis. Võib olla tahtis lihtsalt kodunt eemale saada. Teine teadis maailma asjadest märksa rohkem kui Kapo ja Kripo kokku. Valitsus olla reptiile täis ja ära ostetud. Eks see tarkus ja elukogemus kogunegi aastakümnetega ja basseinis loksuvad kõik mõtted lihtsalt arusaadavalt paika.

Õnneks oli ujulas ka selliseid inimesi, kes ütlesid, kuidas käed peaksid vees liikuma ning kuidas selg valusaks ei jää. Miskipärast olid need valdavas enamuses naisterahvad. Eks mehed on aru saanud, et teist meest pole mõtet õpetada, eriti ujulas, kus kõik nagunii poolalasti on.

Esimest korda pea vee alla panek oli kole hirmus. Ei soovita kellegile. Ärge proovige. No-no. Ujumisprille polnud. Kloorine vesi pani silmad valutama ja vesi pressis suust ja ninast sisse. Arusaamatul kombel kulus vaid kaks nädalat vette hingamise algtõdede äraõppimiseks. Kaks nädalat läks konnaga aega ja teine kaks krooli hingamisega. Selle käigus lõhkusin ära ka oma esimese ujumismütsi, mis oli eriti armas, kuna selle peale oli kirjutatud Ironman.

3-4 ujumistrenni nädalas oli loomulikult liigne agarus. Põlved hakkasid valutama. Konnast. Olin sunnitud kroolile üle minema. Lõpuks mõistsin, et ying ja yang on minuga kõige rohkem rahul, kui ujun 200 m krooli ja seejärel 100 m konna.

Teadjamad soovitasid basseinis lõike ujuda, eraldi jalgade tööd treenida, hankida väiksed käsilestad ja kõiksugu muud aparatuuri, kuid jätsin selle ära, kuna see oli kõik väga ebameeldiv.  

Poole aasta jooksul kogunenud ujumismaht (ca 110 km) andis Pühajärve kaldal ootamatu enesekindluse. Vetsuski käisin ainult korra. Pikimad kevadised ujumistreeningud olid 2,5-3 km, mistõttu 1,5 km heas soojas Pühajärves pidi olema otsekui suplus peale sauna. Kahjuks selgus, et suvine Pühajärv on eestimaiselt jahe. 18 kraadi. Brrr.

Külma vastu rohtu kaasas ei olnud, vaatamata sellele läksid ujumisprillid esimestel meetritel uduseks ning kaldal nii selgelt näha olnud punased poid muutusid tontlikult häguseks. Basseinis on põhja tõmmatud sinine joon isegi uduste prillidega näha, miskipärast ei olnud Pühajärve põhja samasugust jutti tõmmatud. Kuidas ma orienteerun sedasi? Võtsin sappa paarile ujujale, tundusid olevat ka võistlejad, kuigi hiljem kella salvestist vaadates tundus, et nad osalesid vist mingil teisel võistlusel. Ent mis see 200 lisameetrit ikka teeb, nõrgad ujuvadki vähem.

Kui stardist oli kulunud 38 minutit sain Pühajärvest välja fikseerides esmalt loomulikult vaheaja oma Polari kellal. Järves kulus kaheksa minuti võrra mullusest vähem aega ja kui mullu Harku järves võttis iga 100 m aega 2.59, siis nüüd Pühajärvel 2.14. Tõmbasin õhku täis ülakehalt kalipso maha ja hakkasin vahetusala suunas sammuma. Mõne sammu proovisin ka joosta, kuid kõnd osutus peale ujumist kiiremaks valikuks.

Rõõm kaheksast võidetud minutist kadus juba esimeses kostüümivahetuses, kus läks aega 7 minutit ja 8 sekundit. Olin esimeses vahetusalas kulutatud ajaga 279 lõpetanust 282. kohal. Lootsin et külmas Pühajärves tõmbavad jalad krimpsu nagu kuivanud rosinad ning kalipso eemaldub kehalt otsekui banaanikoor. Kalipso oli aga otsustanud end ümber minu mõnusalt vaakumisse tõmmata ning kuigi minu liigutused muutusid järjest vägivaldsemaks ei teinud kalipso sellest väljagi. Oli vait kui sukk, tõmbas mõnusalt rulli ümber säärte, kuid üle kanna ka ei tulnud. Äkki varjavad kogenumad triatleedid minu ees oma ametisaladusi? Kas jalad tuleks vaseliini või libestiga määrida? Tuleks kalipso jalutsisse sälgud sisse lõigata? Ilmselgelt pole triatlon mitte kolme vaid nelja alaga võistlus.

Ette rutates olgu lisatud, et ka teine vahetusala, kus polnud kalipsoga enam mingit pistmist, võttis poolteist minutit mullusest rohkem aega. Sous vide my ass.

Rattasõit. Polnud neist 100 treeningkilomeetrist mingit kasu! Mullu olin enne Otepää triatloni sõitnud 65 km, nüüd kaks korda rohkem, kuid mäed olid ikka sama vastikud. Miks ma üldse olin need rattakingad ja kiivri hankinud? Kõik lubasid miskeid maagilisi vatte, kui ma uue varustuse selga panen, kuid kui ei olnud vastutuult, olid mäed. Oleks mul siis sama palju eneseusku, kui Autobahnil kiirteed ületaval vanamutil, kuid ei ole seda. Kui teised ratturid võtsid allamäge lõikudel oma rattast 60+ kilomeetrit tunnis välja, siis mina vajutasin pidurit. Üks vastik küngas, mis Pühajärve jooksul väga ei häirigi, oli rattaga nii raske võtta, et oli tahtmine sadulast tulla ja joostes jätkata. Ent kuna rattakingad olid klippidega pedaalide küljes kinni, olin sunnitud sadulas püsima. Olin ju enne Otepääd vaid korra seda va rattakingade asja proovinud.

Foto autor Kadri Roose, Sportfoto.

Keskendudes positiivsele: teisel 20 km pikkusel ringil ei läinud minust keegi mööda! Lõppkokkuvõttes kärpisin mullusest rattaajast kaks minutit, millega peab ka rahule jääme.

Triatloni viimane ala, jooksuetapp, on alati see kõige oodatum. Ma muidugi ei mõista, miks joosta saab ainult 10 km, samas, kui rattaga peab 40 km sõitma? Vikipeedia andmetel sisaldas maailma kõige esimene triatlon 500 m ujumist, 8 (KAHEKSA) km ratast ja 10 km jooksu. Vott, see oleks õiglane. Mingil hetkel võtsid rattamehed triatloni juhtimise ilmselt üle ja distantsid läksid lappama. Lõpuks võeti ujujad ka kampa ning algselt kergejõustiklaste väljamõeldud alast ei jäänudki midagi järgi . . .

Eks tuleb leppida sellega, mis kohtunikud on otsustanud, protesti esitamisest loobusin, kuigi jooksurada osutus 10 kilomeetrist sutsu lühemaks. Jooksurajal pääsesin lausa esisajasse, 46.15 oli paremuselt 92. aeg ning seda täiesti ilma triatlonikombeta! Mullu kulus jooksuetapil kolm minutit kauem ehk taas kord võib öelda, et ujumistrennid läksid asja ette. Jooksukilomeetreid on ju märksa vähem kogunenud, sest millegi arvelt tuleb ujumise jaoks aeg ju leida.

Kokkuvõttes, kui esimene triatlon aasta tagasi oli võitlus kaldale jõudmise ja ellujäämise nimel, siis kolmas triatlon sealsamas Pühajärvel andis juba lootust, et ka jooksja võib sellise väljamõeldud spordialaga hakkama saada. Ujumises-rattas-jooksus tuli kokku ligi veerand tundi ajalist võitu. Selle kõige nimel tasus see 100 tundi basseinis kulutada küll.

Järgmisel korral ma muidugi peale ujumisetappi kalipsot enam seljast ei koori. Minu liikumiskiiruse juures annab see, kui ma kalipsoga rattarajale lähen ilmselgelt paar vatti juurde. Lisaks kõik need vahetusalas kokku hoitud minutid. Või siis tuleks laenata libestit.

Avafotol olümpiamängudelt viis kulda võitnud Ian Thorpe, kellel pole minuga muud pistmist, kui et ta ujub umbes samamoodi nagu mina oma parimates ettekujutustes.

Lõpetuseks lihtsalt mainin, et kui sa pole veel lugenud mullu maailma parimaks eestikeelseks spordiraamatuks valitud teost "Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks." siis saad selle raamatu tellida VOTT SIIT.