Minu MARATON

Maratoniks treenimisega alustasin 24. oktoober 2015. Me ei olnud varem jooksmisega kokku puutunud ning ühel sombusel sügisõhtul sai endale eesmärgiks seatud esimese maratoni läbimine. Samal õhtul panin esimest korda jalga oma jooksutossud ja jooksin oma elu esimesed 4 km - hingeldades, surm silme ees ja vere maitse suus.

Kandideerisin projekti "Eesmärgiks SEB Tallinna maraton" ja kuigi ma valituks ei osutunud, siis võtsin siiski nõuks treenida Einar Kaigase käe all. Minu teekond tugitoolist maratonile ei olnud raske, seda suuresti tänu kindlale treeningkavale ja konkreetsetele kilomeetritele, mis igal nädalal läbida tuli. Tänaseks olen jooksnud 1881 km ja kilomeetreid tuleb aina juurde. Kindlasti ei jää esimene maraton minu viimaseks ja järgmine eesmärk on läbida maraton alla 4 h. Hetkel tundub unistus sama ebareaalne, kui möödunud aasta 24. oktoobril esimese maratoni läbimine. Aga unistused ongi elluviimiseks ja kui möödunud korral soovitati mul vaadata pigem poolmaratoni poole, siis olen ka sel aastal arvamusel, et suured unistused on kordades motiveerivamad.

Uskumatu, aga see kauaoodatud hetk on lõpuks ometi läbi. Ei mingit närveerimist ega ootamist enam. Jääb see minu viimaseks? Kindlasti mitte! Küll aga ei plaani ma kohe järgmisel aastal oma tulemust parandama minna.

Minu aastane projekt hakkab jõudma lõpusirgele. Just nii lihtsalt! Esimesed emotsioonid pärast maratoni on ülevad. Esialgne treeningkava nägi ette 4:15 lõpuaja, kuid hiljem otsustasime treeneriga ühiselt rahuliku jooksutempo kasuks. Tuleb, mis tuleb!

Minu esimese maratoni netoaeg on 04:34:24. Olen väga õnnelik ja väga rahul, kuid olen 100% kindel, et kui ma väga tahan, siis ühel päeval läbin maratoni ka alla 4 h (ja ainult siis, kui ma väga, väga tahan).

Miks ma oma tulemust juba järgmisel aastal parandama ei lähe? Asi on lihtne! Maratoniks treenimine nõuab palju distsipliini ja treeningtunde. Vahelduseks tahaks võtta lihtsalt vabalt ja treenida ilma igasuguse kavata. Lihtsalt siis, kui isu peale tuleb! Terve möödunud aasta tiirles vähem või rohkem ümber maratoni – trenn, distsipliin, toitumine. Suurem osa uutest harjumustest jääb mind saatma ka edaspidi ja armastus jooksu vastu ei kao kuhugi, kuid distsipliini ja toidu osas teen mõningaid järeleandmisi.

Kuidas Jooksujonnil läks?

Koht 1388 (osalejaid 2000+), ametlik finiš 04:35:02 ehk 6:25 min/km. Keskmine pulss maratonil 153, mis on igati hästi. Oma esimesele maratonile läksin ma vastu suure hirmuga – 42,2 km näis justkui tundmatusse astumine. Ma ei kahelnud, et ma selle distantsi läbin, kuid mõte 7 h roomamisest ei tundunud kuidagi vastuvõetav. Niisiis liitusin kohe alguses 4:15 jooksugrupiga ja püsisin neil kannul kuni poolmaratoni lõpuni. Miskipärast otsustas just sel hetkel tempomeister kiiremate sammude kasuks ning sinna ma jäin – üksi keset kuumust. Just tapvalt palav ilm ja lauspäike tegid teise jooksuringi nii põrgulikult raskeks! Kui esimene ring oli puhas nauding, siis teine ring puhas piin. 28 km juures kogesin esimest korda elus, mida tähendab “haamer” jalgades. 35 km juures otsustasin kurnatusele järele anda ning kõndida.

Mõtlesin, et kõnnin lõpuni välja… Aga oh, sa pagan! Kõndimine oli nii valus, lausa 1000 korda valusam kui jooksmine. Ja mul ei olnud valikut… Ma jooksin lõpuni!

Kõige suurem viga, mida maratoni joostes saab teha, on vale jooksutempo. Kuigi alguses tundus, et ma suudan vabalt 6 min/km tempot hoida, siis teise ringi palavuses see enam nii lihtne ei olnud. Tempovahetus lõi jalad krampi ja sellest hetkest see maraton raskeks läkski… Aga ma ei olnud seal rajal üksi! Minu ümber oli nii palju kaaskannatajaid. Imetlesin neid, kes 4:30 grupiga minust ühtlasel sammul möödusid ning kirusin ennast maa põhja, et ma kohe alguses nendega ei liitunud. Ma tean, et 42,2 km saab läbida ka nautides. Oma viimast 35 km treeningut nautisin ma 100% ja algusest lõpuni oli tempo täpselt sama. Järgmine kord kuulan targemate õpetussõnu ja alustan aeglasemalt. Ausalt!

Mida ma maratoni ajal mõtlesin? Esimese 21 km ajal nautisin nii jooksu kui ümbrust ja melu, plaksutasime ühiselt vastutulevatele võitjatele ja kiirematele kaasvõitlejatele. Kõige suurem paanika tekkis pärast poolmaratoni, kui grupp läks eest ära ja üksi tempo leidmine oli järsku väga raske. Korraks proovisin veel järgi kiirendada, kuid see tegi asja vaid hullemaks ja siis ei läinudki enam palju aega mööda, kui jalad olid krampis. Just sel hetkel nägin ma oma kalleid sõbrannasid raja ääres kaasa elamas ja uus motivatsioonilaine tuli justkui välk selgest taevast. Leidsin kaks lätlast, keda süüdimatult tuulevarjuna ära kasutasin ning kuulasin järgmised 12 km nende lobisemist pealt. Mitte midagi ei saanud aru! Aga mul oli ükskõik, nende jalad liikusid ja minu omad liikusid samas rütmis.

Alates 32 km hakkas pihta pikk, PIKK ja lõputu sirge tapvas kuumuses. Minu ümber ei olnud enam kedagi, kelle sappa võtta – kellelgi polnud ühtlast tempot ning nii mõnigi tegi pidevalt peatuseid venitamiseks. Järsku hakkasid mööda lendama poolmaratoni liidrid ja neile järgnes rodu kiiremaid. Ei olnud just kuigi motiveeriv teona nende vahel sõeluda. 35-40 km vahel oli ka kõige rohkem negatiivseid mõtteid. Ma ei kavatsenudki katkestada (eelkõige sellepärast, et mõte lageda päikese all kiirabi või takso ootamisest ei tundunud kuigi ihaldusväärne). Ja just siis nägin ma raja ääres oma venda, kes raporteeris minu jooksmist edasi ka vanematele. Enam ei saanud alla anda! Mõelda vaid, kui suurt rolli võivad mängida raja äärde tulnud lähedased.

Terve viimased 10 km ma teadvustasin endale, et maraton on raske. Eelkõige sellepärast, et ma tegin alguses rumala valiku. Aga teisalt kummitasid peas treeneri kuldsed sõnad : “Maraton ONGI raske! See on VÄGA raske! Aga SEE ongi maraton!” Ja maratoni ma ju tahtsingi…

Ma arvan tõesti, et maraton on miski, mis kasvatab inimest – eelkõige vaimselt. Lõpusirgel tahtis nutt vägisi peale tulla, aga enne kui pisarad voolama jõudsid hakata, jooksid lapsed mulle sülle ja kellegi lohutavad käed kallistasid mind nii, nii tugevasti. Aitäh! Ma olen tänulik oma perele, oma treenerile, jooksukaaslastele ja Kadile, kes on kõik need jooksud minuga kaasa teinud. Ilma teieta lihtsalt ei saakski!