Heeei, pealkirja lugesite ära ja juba lahti blogi tegite siis lugege. Aus olen ma algusest peale olnud, räägin kiirelt algusest lõpuni projekti!

Kõik pull sai alguse sellest kui mu elukaaslane(Helen) pani mind kuskile loosi kirja ja mainis mulle seda, mina ei pööranud tähelepanu, et ja jah ja jah las jääb ma ei hakka möllama kuskil.

Ja mingipäev BOOM olen üks väljavalitutest. Ma ju ütlesin, et ma ei hakka jaurama, mul endal ka palju trenne j n e. Aga hea küll ma lähen käin ära seal tallinnas esimeses voorus,seal nagunii palju inimesi ja miks keegi peaks mind valima üldse.

Käidud, tundus põnev isegi. Osutusin ka sealt üheks valituks ja siis järgmisest ja järgmisest ja olin projektis Eesmärgiks tallinna maraton. Üks lisakohustus juures, peab iganädal lisaks nendele trennidele mis ise teen ja kuna olen treener ka ja pean andma ka rühmatrenne siis ära mahutama veel enda jooksutrennid. Maratoniks on vaja vähemalt nädalas miinimum 4 jooksutrenni(korralikku) kindlasti. Siit hakkasin vaikselt mingisugust pinget tundma enda sees:D Päevatööl käin ka 8-16:30   ja vahel võiks muru ka kodus saada niita.

Aga proovime siis:)

Sain kokku Jooksupartreri treeneri Einar Kaigasega kes hakkas mind treenima.Pani paika asjad ja hakkasime tööga pihta tasapisi.
Kui mäletate (kes on mu eelnevaid blogisi ka lugenud) siis ka kohe alguses üks vigastus mis ei lasknud pikkasid jookse teha oli see Ahhilka põletik (kannakõõluse põletik) tekib ülekoormuse tagajärjel enamjaolt, ilmselt minulgi.Sain tartusse arstile umbes kuu ajapärast aja. Ennem seda aga veel kaitseväe kordusõppus  SIIL 2022 kaks nädalat, lootsin ehk seal saab jalg puhkust ja saab enamvähem korda, et siis lootsin selle metsalaagri peale :) ja enamvähem nii oligi. Sai puhkust, koormust ei olnud ja kui juba tagasi siis käisin arstil ka ja sain ravi ka peale (hormoon tabletid) ja sellega läks päris heaks. Metsast tulles polnud vorm suurem asi ainult , kõik see söök ja magamatus j n e. Paar nädalat oli aega Narva poolmarataonini

Siis juba oli Coach Einar mind tuuninud prjekti algusest saadik veits ja oli Narva poolmaraton. Läks hästi ma arvan. Järgmine päev Kõvamehe Jooks ka poolikule järgi, see läks ka hästi :).

Motti oli ja hea tunne, trennid tundusid loogilised head ja rasked juba see on hea.

Siis veel üks hea uudis, jõudis kätte 16 juuni ja meie pere parim päev sündis meie perre tütar Kelly.

Paar trennivaba päeva ja siis jätkame.Kõik korras saime haiglast koju ja saab ka trennidega jätkata ( tegelt värske paps tegi ka haiglast ära olles ühe jooksu kippelt).
Ja siis see KURIKUULUS 23 juuni peale lapse sündi nädal ehk jaanipäev(see päev jääb mulle arvatavasti elulõpuni meelde) Kell 16:00 Karksi Nuia Jaanijooks ümber-paisjärve 4,4 km. 23 juuni. Startisin väga hea enesetundega ja jooksin samuti hea enesetundega ja kõik oli hea, pool maad sain joosta ja siis see saatuslik puujuurikas mis pani minu Eesmärgiks Tallinna Maraton`ile punkti(või pigem koma ikkagi ju lõpetasin:D)

Kukkusin sinna metsavahele väga õnnetult ja veetsin oma Jaani õhtu Viljandi ja Tartu Emo`s.

Kiire vigastuse kirjeldus mis sealt sellelt kännult sain mina. Õlaga millega maasse kukkusin sain siis Rangluu ja Abaluu ristumissidemest lahti, mis oli siis täpsemalt õlapoolt kinnituskohast lahti tulnud ja umbes 4-5cm üleval.Mis jääb kosmeetiliselt ka vist teistsuguseks. Ja siis kõige hullem selle õnnetuse juures oli selle juures muidugi jalavigastus, osalise tagareie rebend, lihase kinnituskohad olid küll terved aga terve taga reie pikkuses oli vedelikku 4-jas kohas. Kellele lihase rebend midagi ei ütle siis, sellega te ei saa mitte midagi teha, kõndimissest rääkimatta, ma ei saanud  lamades asendis oma varbaid näiteks vaadata oli juba valus :) rääkimata istumisest ja muudest tegevustest. Ühtäkki oli meil kodus kaks 1 nädalat Last kellega mu teinepool pidi toime tulema, sest ma ei saanud mitte midagi teha:D

Ja nüüd see pinge ja stress mis mul oli, et mis nüüd saab, 2,5 kuud on maratonini aega ja mul ei tööta pool keha reaalselt, ma olin väga närvis. Mul on olnud ja ma ei valeta ma arvan 12 aasta jooksul vb mksimaalset trennivaba aeg kui ma ei ole aktiivne olnud 3 nädalat.
Sain lohutust siit ja sealt, et juu pidi nii minema, äkki oligi vaja puhkust või midagi sellist. Võtsingi seda sellena, et äkki oligi nii. Treener ütles samuti juu oli vaja perega olla näteks.

Ja järsku 1 kuu 0 trenni... mitte midagi,mitte midagi.

Ja igapäev see Tallinna Maraton elas mu peas, igapäev, et vean alt neid inimesi äkki kes mind valisid ja treenerit ja kes hääletasid j n e. Ma olin vahepeal päris hädas omadega:D

Alustasin trenniga 23 juuli kus tegin velotrenasööril oma esimsed liigutused ja 40 min.

Ja oma esimese jooksusammu tegin siis peale kukkumist 7 august ja kuni maratonini käis see nii...

4x nädalas 4km jooksu ja see 4 km oli 250 m kõnd ja 250 m jooks... rohkem ei suutnudki sest ma ei osanud oma reielihast kasutada ja valutasid ka mingid muud lihased peale liikumist ilmselt millega ma seda püüdsin kompenseerida seda lihase-tööd.

Enne maratoni 1 nädal ja 2 päeva suutsin joosta järjest ära 7 km. Olin õnnelik ja samas mõtlesin, et päris hull, nädalapärast on maraton ja ma ei jõua füüsiliselt joostagi j n e.

Käisin rääksin mõned päevad ennem veel treeneriga ja sain soovitusi(et muudaks distantsi vb) ja ehk ei teeks üldse et midagi ju ei juhtu.
Oli veel 4 päeva aega, järjest kruttis peas,et mis ma teen täitsa kino ei suuda otsustada, võtsin veel ühendust tartust ühendust füsioga, kes leidis mulle kohe järgmine päev ka aja ja läksin sinna neljapäeva õhtul jalga remontima veel. Ka tema soovitus oli et pigem mitte minna et maraton on selle jala jaoks liiga pikk distants, aga kui lähed siis paratsetamool ja ibumetiin kaasa ja jõudu :D(ei läinud vaja õnneks)

Olin jätkuvalt plindris oma mõtetega ja siis ma mõtlesin ää küll ma teen selle läbi kasvõi kõndides ja veits võibolla joostes ei täida küll oma eesmärki aga siiski jääb süda rahule et ei vea kedagi alt ja olen vähemasti stardis ja loodedavasti lõpetan ka:) Sõjaväes ju kunagi lõpurännak oli 45 km ja täis varustuses ja seda mitte mingisuguse vormipealt, miks nüüd ma ei peaks seda 42 km ära tegema lühikeste riietega, lamp ju. Läksin kuidagi selle mõttega ja veel viimasena küsisin oma elukaaslaselt et kas jah või ei lähen või mitte ja tema ütles jah. Ja läks lukku ja ülehomme oligi juba see pikk päev ees :D

Aga kokkuvõtteks niipalju: Aja Eesmärk jäi mul täitmata!

Tegin Tallinna Maratoni läbi ja mul on kusjuures halvem aeg ka veel olnud kunagi, niiet läks üpris hästi kokkuvõttes. (Marathon100: Marko lõpetas maratoni ajaga 4.27.00).

Tänan kes minupoolt hääletasin ja kaasa elasid, äitäh marathon100 ja Janek Oblikas.

Tänan Viljandi Jooksupartneri Klubi ja oma treenerit Einar Kaigast (tahate viljandis joosta siis jookske sinna trenni) kindlasti meie koostöö veel jätkub ja ma jooksen seal klubis veel!

Aitäh ka Keio Kits`ele kes tegeles kohe algusel mu ahhilka probleemiga ja erinevate vigastus masinate rentitega :)
Aitäh ka viljandis tublile noorele õppivale massöörile Diana Moora`le kes peale kukkimis õnnetust aitas mu jala enesetunnet parandada.
Aitäh Jass Kivitar fysioravi.ee kes paar päeva ennem Maratoni mu ette võttis ja jala timmis sellisesse seisu, et kui mul ennem oli siuuke tunne,selle jalaga ma küll ei jookse kuhugi siis nüüd ma jooksin ära maratoni täpsemalt 31km järjest(edasi jooks/kõnd) kui ennem olin jooknud ainult 7 km :) täitsa timm ju.
Ja aitäh mu elukaaslasele Helenile ja põnnile kes kannatas selle aja ära (samas ta on ise süüdi, pani ju ise kirja projekti):D

Oli vägev Projekt uus läheb käima rahvas minge kandideerige!

Sai pikalt aga Elu On ...  tehke Sporti ja ärge kukkuge!

Minul töö käib juba!  Adioos

Avafoto autor Mallor Malmre