Hei-hei! Kuud vahetuvad ja suur osa minu elust käib jätkuvalt kuust kuuse Taivo koostatud plaanide järgi. Kui kõik ümberringi on täis segadust ja teadmatust, et mis jäljed elu koos koroonaviirusega meile jätab, siis tegelikult on päris tore ja turvaline, kui midagi on kindlat ja käib plaani järgi ning aitab hoida natukenegi mingit rütmi. Ja nüüd hakkab kõik vaikselt minema muus osas ka tagasi mingisse „normaalsusesse“. Eks siis näeb, mis see normaalsus kaasa toob.

Eelmine kuu potsatas Taivolt mulle postkasti natuke teistsugusem plaan kui eelnevad kolm olid olnud ja ehmatas hetkeks ära, sest olin juba harjunud, et iga esmaspäev on mul taastav 5km ja iga nädal lõppeb lõikudega (mul oli ette juba nädal planeeritud oma tegemistega), aga nüüd olid pühapäevad pikkade jooksude päralt ja klassikalisi staadionil joostavaid lõike polnudki. Täiesti kohutav ju. :D Hetk hiljem tundus plaan juba väga äge ja endal oli ka naljakas, kuidas muutused või enda mugavustsoonist välja toomine võib tekitada vastakaid emotsioone.

Aga see selleks, sest tegelikult olid muutused head ja tõid mu trennidesse värskendust. Kuna oli palju tempokrosse ja tempolõike, fartlekki, pikki jookse (jooksin esimest korda 26 km) ja ka rahulikke ja taastavaid jookse, jooksu- ja hüppeharjutusi ning loomulikult ka ÜKE-t, siis igavuse või üksluisuse üle küll kurta ei saa. Sain joosta end tühjaks ja ka lihtsalt olla ise enda ja mõtetega joostes pikki jookse.

Siis tuli vahepeal üks puhke nädal (oli ainult kolm rahulikku jooksu), mille ajal sai sellest rütmist jälle välja ning nii keha kui hing puhkust.

Ning peale puhke nädalat potsatas postkasti uus plaan. Mis on natuke sarnane eelmisele, aga mitte päris.  Kuna Taivo oli plaani pannud ka Tartu Maastikumaratoni, siis pühapäeval emadepäeva hommikul võtsimegi perega ette sõidu Otepääle, et saaksin joosta 24 km virtuaaljooksu õigel rajal ja laps teha emale joogipunkti. Ja emotsioon on sellest jooksust super, väga mõnus rada, et joosta ja nautida. Muidugi natuke harjumatu oli minu jaoks see maastikul jooks, sest muidu jooksen ikka tasasel maal ja üldjuhul asfaldil, siis seal jooks võttis jalad läbi küll. Tagant järgi mõtlen, et võibolla oleks võinud rohkem pingutada ja kiiremini joosta, mugavustsoonist välja tulla, aga „oleks on paha poiss“. :D

Minu jaoks tundub see hetkel suhteliselt tuumateadus, et kuidas võistlustel õiget tempot valida. Kipun tavaliselt end alguses „kinni jooksma“ ja siis edasi on juba raske. Aga eks selleks ongi vaja vahepeal võistelda, et tekkiks mingigi arusaam ja tunnetus.

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, et mis annab mulle motivatsiooni jooksmiseks ja kuidas seda mitte segi ajada kohusetundega. Eelmise kuu jooksul ühe korra tundsin, et ei ükski motivatsioon ei aja mind jooksma, vaid puhas kohusetunne ja seda mul jagub (võibolla liigagi palju), aga kuna see oli ühe korra, siis võib rääkida küll veel, et pakatan motivatsioonist. Minu põhimotivatsioon tuleb siiski sellest tundest, kui jooksed ja mis peale jooksmist on. Et kui mõnus see on, isegi kui teinekord (Eesti kliimas tegelikult päris tihti) on ilm paha ja varbad märjad ning tuul tahab pikali puhuda, aga ikka on mõnus. Kui vanasti pelgasin, et mis ma mõtlen nii kaua, kui pikka jooksu jooksen, et see on ikka 2h või kauem üksinda oma mõtetega. Aga enam seda hirmu ka pole. Pikkadele jooksudele minnes olen klapid pähe pannud ja lasknud end heast muusikast või mõnest podcastist kaasa tirida ja lihtsalt nautinud seda aega iseendale. Seega jätkuvalt armastan jooksmist ja olen seda valmis tegema iga ilmaga.

Alina valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Jooksupartner ja teda juhendab Taivo Püi.