Me kõik ootame jõule. Aga miks? Kas selleks, et saada kaunilt pakendatud kingitusi või selleks, et süüa lademetes verivorsti või hoopis, et olla suurema pereringiga koos ning veeta üks ühine mõnus ja ilus õhtu. Kõik see eespool nimetatu seostub meil esmalt jõuludega ja kõigil on kindlasti ka oma isiklik lemmik, miks ta jõule ootab. Kellel on see jõulupuu ehtimine, kellel piparkookide küpsetamine, kellel jõululaulud. Aga me kõik ootame jõule eelkõige seepärast, et see aeg on vaid kord aastas ja seepärast on see ka nii eriline. 

Kord aastas tuleb ka mul kihk peale, et panna jooksusussid stardijoonele ning teha üks maratonijooks, et sealt saadud emotsiooniga toita oma keha ja vaimu. Ja ei pea olema tuumafüüsik, et teada - mida ilusam ja võimsam on emotsioon, seda rohkem "kaloreid" ta annab. Seepärast olen püüdnud ma oma maratonid valida alati hoolikalt. Ja nagu ma jõulegi ootan, ootan siis ka seda oma välja valitud emotsioonilaksu. Teinekord pole aga soovidest ja tahtmisest abi.  Mängu tulevad kõrgemad jõud. Fortuuna. Just nii on ka suurimate maratonidega. Ka Berliini maratoniga, mis on World Majors maraton ja seega Suur Kuningas ise. Sa võid ju tahta aga ei saa. Tuleb loota õnnele. Ja just seda mul oli. Olin mõned aastad ka varem püüdnud Berliini peale saada aga mingit meeleheidet mul loosirattast "ei"-d saades ei tekkinud. Valisin lihtsalt mõne teise toreda ja ilusa maratoni. Õnneks neid jagub. Aga kui nüüd tuli "jah", siis oli hea meel küll. Peale sai see aasta ca 48 000 jooksjat aga soovijaid on kordi ja kordi enam. Järgmine aasta saab välja valituks saamine ilmselt veel keerulisem olema, sest on Berliini maratoni 50. juubel, seega tahtjaid veel rohkem.

Protseduurika on lihtne. Sügisel sooviavaldus teele, talve hakul tuleb vastus ja kui kõik läheb hästi, siis võetakse automaatselt pangakaardilt osavõtutasu maha ja võid hakata majutust bronnima ja reisi organiseerima. Infoks, et regamisel pead ära märkima kas soovid maratonipäeval klassikalist pakihoidu või loobud sellest ja valid poncho ehk siis tuled starti -paljas kui püksinööp ja finishis siis saad selga  hõbedase BMW logoga poncho, et külma ei saaks ja siis juba vutt-vutt hotelli, kus saad taas omale argiriided selga. Valisin viimase. Tõsi see eeldab hommikul mingi pusa või jope pealepanemist, millest siis stardikoridoris saad loobuda. Minust jäi seekord maha jooksujakk, mis oli mind ilusti teeninud aga nüüd kindlasti elab kellegi seljas sama pika elu veel.

Oma võistlusnumbri ja käepaela saate Tempelhofist, kus vanas ajaloolises lennujaamas on hirmsuur EXPO. Kuna päev enne jooksumaratoni on ka rulluisumaraton, siis seda rahvast sinna ikka jagub. Mind küll kõnetas see lennuväli natuke rohkem kui mess ise, sest kunagi loetud lood, kuidas see Lääne-Berliin enklaavina seal DDRi sees elas, said reaalse mõõtme. Aaa, kiibi saate ka sealt aga ärge siis ehmuge, kes te olete Eestis harjunud, et kiip on integreeritud numbri tahaküljele. Sakslane on konservatiiv ka kiibinduses, tõeline vanakooli kiip ikka- paelad maha ja siis põimima. Aga tähtis pole see, mis värvi on kass, vaid see, et ta hiiri püüab. Aega näitab ka see.

Jummel kui võimas tunne on seal Berliini maratoni stardikoridoris - niipalju kui silm seletab, on ainult jooksjad. Ja oleks veel rohkem aga ei mahutata seda hulka kuidagi ära, seepärast on start neljas laines. Seda ei saa kirjeldada, seda on soovitav kogeda. Kõlavad viimased energiat süstivad muusikapalad, rahvas teeb laineid ja kõik säravad kui ladvaõunad. Ilus hetk. Tahaks luuleridadega hetke peatada aga stardipauk lajatab ja jõgi hakkab voolama. Kohe esimestel meetritel on tee paksult oranzhi värvi täis. Imestan veel, et mis värk on. Õhtul uudistest loen, et mingid keskkonnaaktivistid tungisid enne starti rajale ja valasid paar potti värvi rajale. Oskavad ellu värvi tuua. Mulle sobis, mu toss on ka oranzh, nüüd siis tallad ka.

Inimjõgi liigub. Äge. Ja see uskumatu pilt, et rada ongi jooksjatest kogu aeg pungil, see püsis kõik 42 km. Nüüd siis tuli välja ka see põhjus, miks ma Berliini valisin. Siin on võimatu head emotsiooni mitte saada. Rada on Berliinis teadupärast lihtne s.t tõusudeta, kui midagi selle raskeks teeb, siis see inimassis liikumine (loe: joostes laveerimine) ja muidugi ka maha visatud topside kuhjad jooksupunktides. 

Mulle meeldib ikka igal maratonil otsida ka värvikamaid kaasjooksjaid. Sellel korral olid  parimad leiud. Leid nr 1. Suured meetrised inglitiivad seljal, üleni valges ja silmad kinni seotud tüüp (kuidas ta joosta nägi, jäi selgusetuks aga ingel ilmselt suudab ka nii). Algul vaatasin, et Anu Saagim aga kui mööda jooksin selgus, et ikka ei ole. Leid nr 2. Gorilla kostüümis kahe meetrine koljat. Võis sellel mehel ikka palav olla. Leid nr 3. Vanglariietes tegelane. See vend oli nii ehe, et tegelikult pole võimatu, et ta kasutas maratonipäeva ära ning sulandus massi ja tänaseks on juba Kariibidel. Leid nr 4. Tüüp, kes jooksis plakatiga, kus kirjas, et teises pooles kukkub 95% maratonijooksjate tempo aga Sina erine neist. Paistis vana maratonikaru olevat. Võtsin siis nõu kuulda ja tegin negatiivse spliti ehk siis jooksin teise poole kiiremini kui esimese. Möödusin teises pooles tuhandetest - suurmaratoni võlu ja igati nauditav kogemus.

Publikumist ka paar sõna. Oli äge. Eriti viimased 10 kilomeetrit. Rahvas karjus, elas kaasa. Tõsi mitte nii valjusti kui Pariisis ja Ateenas aga siiski üsna võimsalt. Muideks kõrvaklappide kasutamine Berliini maratonil pole korraldaja poolt soovitatav, ilmselt tagamaks turvalisust. See muidugi ei tähenda, et seda järgitakse. Ma ei ole seni pikemaid jookse ilma kõrvaklappideta jooksnud (välja arvatud siis triatloni sees, kus kõrvaklapid tõesti on keelatud) aga seekord olen igati rahul, et valisin "kõrvad vabad" jooksu. Joogipunktides pakuti lisaks veele ka spordjooki, banaani ja õuna.  Ma olin geelide ja vee peal. Töötas väga ilusti. Palju vett läks muidugi ka pähe nagu alati aga paremat rohtu ma päikese vastu ei tea. Vahepeal jõudis kõrvu ka, et on on püstitatud uus võimas naiste maailmarekord! 

Aga nüüd lihtinimeste juurde tagasi. Ja nagu niuhti (ok, see on natuke liialdus) oligi käes hetk, kus sai joosta Brandenburgi väravate vahelt läbi, tegin veel väikse käepatsu hiiglasliku väravasambaga ja siis veel viimased sajad meetrid sinisel vaibal ja tehtud ta oligi - Berliini maraton 2023. Õnneks saab Brandenburgi väravate vahelt läbi joosta juba aastakümneid täiesti legaalselt ja finishijärgselt ei pidanud ma mõnda Lääne-Berliini keldrisse peitu pugema, et STASi agendid mind kätte ei saaks. Sain hoopis mõnusa päikesepaiste taustal veelkord näha seda võimast jooksjate armaadat, kes minuga koos selle selle seikluse läbi olid teinud. Nüüd küll rohkem oldi horisontaalselt kui vertikaalselt, seda siis ajaloolise Reichstagi hoone taga oleval suurel muruplatsil. Taas särati kui ladvaõunad. Grimassid olid kõigil jäänud rajale ja kuigi enamikul oli kõnnak selline nurgeline ja metroosse minekul trepi kasutajaid näputäis, siis sellest hoolimata olid nad kõik saanud siit selle, mida nad tulid siia otsima-elamuse ja emotsiooni!