Alustuseks tuleb öelda, et juba tükk aega ei läinud. Mitmeid kuid ei sujunud jooksmine hästi. Ikka oli emb-kumb häda kallal: kas läksid põlved hellaks ja valusaks või hüppas pulss ka aeglasel sörgil nii üles, et alla saamiseks pidin kõndima. Ja vahetevahel pidin kõndima lausa suurema osa jooksukorrast, mis mu tavalistel hommikutel on 8 kilomeetrit. Nagu tuntud loriloos linnukesel tõrvatud katusel - nokk kinni, saba lahti. See häiris ka mu teismeeas (aastast) koera, keda olen harjutanud endaga koos sörkima. Mis see siis olgu, jookseme või kõnnime!? Viimastel nädalatel oli kerget eduhõngu tunda - sörgid venisid pikemaks, kõnnipausid lühemaks. Aga pikemad jooksud kord nädalas - 12 kuni 18 kilomeetrit - olid ikka pettumust toovad. Lõpupoole ohtralt kõndimist ja põlved valusad.

Aga siis läks pea terve nädal väga mõnusalt. Päikesetõusu aegsed karged sörgid sujusid nii, et peatuma pidi vaid Karu - just nii on mu koera nimi - loomulikeks vajadusteks. Neid on ühel isasel koeral muidugi üksjagu aga olen harjutanud teda jalgratturitele omaselt käigu pealt pissima ja seega pidi tõesti ootama vaid natuke. Põlved olid vinks-vonks! Ja õhus oli hõljumas kevadet ja ootust. Äkki nüüd tulebki, kogu pikk jooks ühe jutiga, kergelt ja sujuvalt.  Olin seadnud sihiks - kui kõik sujub - umbes 20 kilomeetrilise jooksu. Kuna aastate jooksul on ümbruskonna "ringid" pähe kulunud, siis sai rada valitud selliselt, et kui läheb kehvasti, siis saan sobival hetkel koju pöörata ja kõndida.

Laupäeva hommik oli mõnus ja karge. Linnud laulsid lausa kõrvulukustavalt, Karu samm sobis nagu valatult minu aeglase sörgiga. Esimene kilomeeter - kõik sujub. Karu teeb nr 2 ära. Selge, nüüd saab pausideta edasi sörkida. Ja kilomeetrid hakkavadki mööduma. Karu nuusib ja pissib käigu pealt. Minu pulss liiga üles ei hüppa. Esimesel tagasipöörde kohal 7ndal kilomeetril on kõik hästi. Ka järgnevad pikad põlluvaheteed, mis on sügis-talviti eriti vastikud jäise tuule tõttu, on täna mõnusad. Õnnetuseks on neid kruusateid hiljuti pinnatud ja veel kinni sõitmata. Pidev väikestel kividel koperdamine tõmbab põlved kergelt hellaks. Aga siis on järgmine kojupöörde koht - 14 kilomeeter - ja edasi on sile asfalt. Mu paksutallalised Hokad neelavad asfalti mõnuga ja nii ma jätkan. Põlved enam hellad pole. Läbime Nõo linnakest. Siin on ümbritsevates aedades Karule ahvatluseks palju huvitavaid koeri - aga ju nad õnneks kõik veel magavad, sest läbime kuulsa pealinna (just - Nõo on omanimelise valla pealinn!) ilma tõrgeteta. Ja pöörame tagasi kodu poole.

Veel mõned tõusud-langused. Jupike õnneks kinni sõidetud kruusateed. Ja juba ülituttavad kodurajad (tegelikult maanteeservad). 20nes kilometer saab täis just siis, kui koju on veel pisut üle kilomeetri. Ikka veel on hea tunne, ikka veel on jalad kerged ja pulss mõnusalt madal. Karu tunneb kodu lähedust ja kipub vedama. Üle kahe tunni on läinud, me kumbki pole joonud ja kodu kutse on tugev. Ja siis ta tuleb - värav, sissesõidutee, sirelihekk. Kui ukse esise varikatuse alla jõuan ja GPS-iga kella kinni vajutan, on näidikul ees täpselt 21,1 km. Poolmaraton!

Kougin tossud jalast, läheme Karuga sisse ja ja joome pikalt. Olemine on natuke uimane ja.... õnnelik! Läks hästi. Karu käänab magama, mina pesen, laen süsivesikuid (st söön), lebotan-pikutan pisut ja istun arvuti taha. Panen kella laadima ja viskan pilgu läbitud rajale. Poolmaraton! Täis võimsaid emotsioone, rõõmu ja uhkust iseenda ja mis seal salata - hea seltsilise üle. See oli ka tema pikim jooks (varem 18 km) ja ta läbis selle laitmatult! Uhkus ja rõõm.

Kuidas küll see hetk - või mis hetk, ikka mitu tundi tubli tööd! - enda jaoks salvestada, väärindada või alles hoida? Kuna olen parasjagu arvutis ja muude "kohustuslike" veebikohtade ülevaatamise  käigus vaatasin ka iga jooksuharrastaja "kodu" Marathon100. Ja siis tekkis mõte vaadata, kas mõni virtuaaljooks käimas on. Ja oli! Janeki maraton. Regasin end, maksin emotsiooniga võrreldes naeruväärselt tühised eurod ja laadisin tulemuse üles. See päev on nüüd igaveseks väärindatud. Aaah, kui hea tunne.