Kuulasin mõni päev tagasi fartleki trenni ajal taskuhäälingut, kus öeldi mõttetera, mis inglise keelest tõlgituna kõlaks umbes nii: “Jookse - mõnikord pikemalt, mõnikord lühemalt, mõnikord kiiresti, mõnikord aeglaselt”. Nüüd, olles natuke üle pooleteist kuu Toomas Tarmi treeningkava järgi treeninud, saan ma selle ütluse mõttest nii hästi aru. Varem läksin lihtsalt uksest välja ja jooksin. Ühtlase tempoga. Mõnikord olid jalad väsinud, siis tuli aeglasem jooks. Mõnikord oli enesetunne jällegi hea ja lõpetasin trenni kiiremini. Nüüd kui treenin plaani järgi, kus on kirja pandud, millal jooksen kiiresti ja millal aeglaselt, on ka tulemused endast märku andnud.

Maikuus tuleb jooksukilomeetreid 200, mis on minu seni suurim number. Keha pealt on kadunud paar kilogrammi ja tekkinud on lihased, millest mul aimugi ei olnud. Tunnen endiselt jooksmisest rõõmu, võiks öelda, et üha rohkemgi. Natukene hakkavad pisikese Kuressaare tänavad üksluiseks muutuma ja grupis jooksmist tahaks, kuid seda enam tunnen rõõmu, et projekti raames saab korra kuus pealinna sõita ja mööda teistsuguseid radu joosta.

Mai keskpaiga Tallinna reis oli eriti sisutihe. Algas juba Kuressaare lähistelt, kui äkki auto otsustas, et tema küll nii pikka sõitu teha ei viitsi ja sellest häälekalt vilistades teada andis. No selge! Tuli tagasi sõita ja auto ringi vahetada, kuid ega praam mind ju ei oodanud. Saare peal elamise võlud... Järgmine läks 1,5 tundi hiljem, kuid mul oli Tallinnas juba kell 11:45 koormustesti aeg. Helistasin, et selline lugu, et jään natuke hiljaks. 11:50 astusin Spordimeditsiini sihtasutuse Veerenni filiaali uksest sisse. Nibin-nabin.

Koormustest näitas, et kõik on korras ja sportimisel takistusi ei ole. Eks ma nii olin ka ise tundnud, kuid kinnitust on ikka hea saada. Võeti verd, tehti mitu korda EKG-d, mõõdeti vererõhku ja jooksmise ajal ka laktaati. Kui jooksulint liikus 4:15 min/km tempos ja arst mulle kõrvalt ütles: “See on siis sinu poolmaratoni eesmärgi tempo”, siis mõtlesin küll, et 21km selliselt joosta ei ole võimalik. Nädal hiljem jooksin Kuressaares Sarma staadionijooksude tunnijooksul keskmiseks tempoks 4:29 min/km ja muutsin oma arvamust. Natuke enam kui 100 päeva on aega veel treenida - jõuan küll!

Tagasi Tallinnasse. Pärast koormustesti sain Pringstore poest valida endale CEPi sokid ja säärikud. Mulle meeldib sinine niiet selle värvi kasuks ka otsustasin. Niiet siis võib mind nendega suvel ringi silkamas näha. Kui säärikute järgi mind Kuressaare peal ära ei tunne, siis võib-olla saab tuvastada hoopis uute Nike tossude järgi. Nimelt külastasime ka Nike Ülemiste esinduspoodi, kus tehti meile selgeks jooksujalatsite valiku põhimõtted ja saime ka endale ühed välja valida. Minul osutusid valituks musta värvi Nike Zoom Structure 23 tossud. Just seetõttu, et mu jala pronatsiooni toetada. Esimesed trennid läksid jalale harjumiseks, kuid nüüd oleks juba keeruline endise, väiksema toestusega, mudeli juurde tagasi pöörduda. Sõrm on headele tossudele antud, nüüd läheb vist käsi kah. Või siis praeguses kontekstis jalad…

Trenni tegime seekord Pirita velotreki juures künklikul maastikul. Kaupo Tiisläri juhendamisel jooksime sealset liivamäge ja muid künkaid. Minu enesetunne ei olnud seekord kahjuks kõige parem - tunda andis hommikul olnud koormustest ja lõunasöögiks söödud salat, mis kõhus endast ebameeldivalt märku andis. Õnneks päästis olukorra suurepärane seltskond. Juba järgmisel nädalal saame taaskord koos trenni teha ja mõnega ka järgmisel pühapäeval Janeki maratonil oma vormi kontrollida. On, mida oodata.

Foto: Mallor Malmre