Kuigi Eestit on väidetavalt vallanud maratonibuum, on enamiku harrastusjooksjate jaoks mägimaratonidel osalemine veel siiski suhteliselt haruldane ettevõtmine. Kuni on võimalik oma aega siledal asfaldil parandada ning minutite ja hiljem sekundite mahaviilimine isiklikust rekordist pinget pakub, võib mägedes maratoni jooksmine tunduda energia ja ressursside raiskamisena. Ometi on mägimaratonidel jooksuarmastajatele nii mõndagi sellist pakkuda, mida lauskmaal ja linnas paraku kogeda ei saa. Marathon100 palvel annan lühiülevaate Mont Blanci ja Zermatti maratonidest, millel kuuepäevase vahega osalesin. Iseenesest polnud selles midagi erakordset – Mont Blanci maratoni on tänaseks Marathon100 andmetel jooksnud kümme eestlast, Zermatti maratoni üheksa ning mitmed eestlased olid mõlema jooksu stardis ka sel aastal. Pealegi on mõlemast maratonist ennegi kirjutatud – esimese ropsuga tulevad meelde näiteks Villu Zirnaski ja Tanel Kadai ülevaated. Kahe mägimaratoni nädalase vahega läbitegemine pole samuti teab mis vägitükk, võrreldes näiteks kaheksapäevase Transalpine-Runiga, millest ülevaatlikult on paar aastat tagasi kirjutanud Reigo Lehtla. Et aga arvamuste paljususest sünnib tõde, lisan neile veel ühe, täiesti tavalise ja keskmise tasemega jooksja oma. Ehk ärgitab see mõnda jooksuhuvilist lauskmaale vaheldust otsima või, vastupidi, tekitab äratundmise, et mägedes jooksmine pole siiski tema jaoks.

Eellugu

Ehkki rutiin on paradoksaalselt jooksmise kõige lummavam külg, vähemalt minu jaoks, ootan võistlustelt ometi vaheldust. Möödunud aasta sügiseks olin jõudnud paarikümne maratoni piirimaile ja tõdesin, et võiks asfaldile ja linnadele lisaks proovida midagi uut. Pealegi ei pakkunud tulemused enam täit rahuldust – kuigi olen suhteliselt keskpärane maratonijooksja (rekord 3:23), ei ole ma aastaid suutnud selle tulemusenigi jõuda. Põhjust pole ka vaja kaugelt otsida – olen treeningutel tüüpiline tiksuja, kellele meeldib lihtsalt joosta, ent isikliku rekordi nimel veri ninast väljas lõikude pungestamiseks puudub mul motivatsioon. Et varasem kogemus mägedest ning tagasihoidlikumat sorti mägironimisest oli olemas, tundus mägimaraton kõige loogilisema valikuna, erinevalt näiteks kõrbe-, polaar- või mõnest muust krutskist, mille abil uusi jooksukogemusi otsida. Märgilise tähtsusega mäe lähedus vaid suurendas tulevase uudse pingutuse võlu. Mont Blanc ja Matterhorn seda kahtlemata on. Kuna ma aga ei suutnud tükk aega otsustada, kas eelistada maamärgina Mont Blanci või Matterhorni, lõin käega ja panin end kirja mõlemale maratonile. Taganttõukavaks jõuks sellele algselt ehk läbimõtlematule sammule oli ka solidaarsus oma heade jooksusõpradega, kellest üks otsustas osaleda Mont Blanci ja teine Zermatti maratonil. Siiski polnud kahel järjestikusel mäemaratonil tundmatusse vette hüppamine minu jaoks eesmärk omaette ning kuigi see osutus füüsiliselt kergemaks ettevõtmiseks, kui olin arvanud, ei tõtta ma seda sugugi propageerima. Pigem vastupidi – enne mägimaratonil osalemist tasub oma tugevad ja eriti just nõrgad kohad hoolega läbi kombata. Järsud tõusud ja langused, hõre õhk, jooksu pikem kestvus (tavajooksja puhul näiteks Mont Blancil kahekordne ja Zermattis pooleteistkordne lauskmaa maratoni aeg) ning võimalik temperatuuri suur kõikumine jooksu ajal panevad keha teistmoodi proovile kui tavaline linnamaraton. Kuna ma olen töö ja õpingute tõttu varasemalt elanud pea kaks aastat rohkem kui kahe kilomeetri kõrgusel mägedes, kus ma ka regulaarselt treenisin, siis söandasin loota, et rahuldava aklimatiseerumise puhul mul kõrgusega erilisi probleeme ei tule. Küll aga pelgasin järskude tõusude ja eriti laskumiste mõju põlvedele ja mind sageli vaevavale alaseljale. Tõsine väljakutse on ka Eestis mägimaratoni jaoks eritrenni teha. Võib ju jooksulindi nurga alla keerata või alpimaja rentida, aga meie otsustasime siiski Tartu-lähedase Vooremäe suusaradade kasuks. Paraku on sealse 8-kilomeetrise ringi umbkaudu 170 tõusumeetrit tõelise mägimaratoni profiiliga võrreldes selgelt vähe, kuigi mõningast ettevalmistust Mont Blanci ja Zermatti tõusude ja laskumiste tarvis see siiski võimaldas.

Mont Blanc

Jõuame Pärtliga esimeste taliolümpiamängude korraldaja-linna Chamonix’sse juba kolmapäeva keskpäeval. See annab meile sisuliselt neli päeva aklimatiseerumiseks ning lühemate matkade tegemiseks 2000-2500 meetri kõrgusele. Lisaks valime ühel päeval “laisa mehe aklimati,” sõites funikulööriga 3842 meetri kõrguse Aiguille du Midi tippu ning lugedes seal paar tundi kohvikus raamatut. Nagu hiljem selgub, on nendest käikudest palju kasu ja vähemalt äratuntavalt pärssivat mõju hõre õhk jooksmisele võistluse ajal ei oma.

Mont Blanci maraton on ilmselt üks populaarsemaid mägimaratone Euroopas, mille tõenduseks on asjaolu, et maratoni 2000 pääset müüdi möödunud aasta oktoobris läbi kümnekonna päevaga. Tähelepanuväärne on seegi, et enamik registreerunutest tuli ka starti (ametlikult ümberregistreerimise võimalust polnud) ning jooksu lõpetas 1921 jooksjat. Katkestajate protsent on seega tunduvalt väiksem kui paljudel suurtel linnamaratonidel. Ametlikult on Mont Blanci maratonil 2511 tõusumeetrit ja 1490 langusmeetrit. Kuna aga rada on “poolautonoomne,” võib läbitud distantsi pikkus jooksjatel pisut varieeruda. Jooksu start asub 1035 meetri kõrgusel Chamonix’ kesklinnas, finish 2050 meetri kõrgusel Planprazis. Raja kõrgeim punkt Aiguilles des Possettes (2201 meetrit) asub umbes 24. kilomeetril ja sealsed vaated on mõistagi kõrgpunkti väärilised. Huvilistele on rajaprofiil nähtav siin: http://www.montblancmarathon.net/en/races/mont-blanc-marathon.

Mont Blanci maraton on tegelikult osa mitmepäevasest jooksupeost, mille hulka kuulub ka mitmeid lühemaid jookse, kaasa arvatud vaatemänguline “vertikaalne kilomeeter” (umbes 3,7 kilomeetrine 1000 tõusumeetriga jooks, mille eliitjooksjadki läbivad rohkem kui poole tunniga) ning esimest korda ka 80-kilomeetrine ja umbes 6000 tõusumeetriga ultrajooks. Tuleb tunnistada, et see viimane paneb maratoonarite jaoks asjad perspektiivi. Kui mõnel linnajooksude ühisüritusel, näiteks Riias või Tallinnas, võivad maratoonarid ehk lühematele distantsidele ülalt alla vaadata, siis Chamonix’s on paraku nemad ise “pooliku tegija” harjumatus rollis.

Et ilmastikuolud mägimaratonil võivad kiiresti muutuda, on iga jooksja kohustatud rajale kaasa võtma mobiiltelefoni, tuulekindla kilejope, vile ja vähemalt pool liitrit vett. Nende olemasolu finishis ka kontrollitakse ja reeglite eiramine toob kaasa kohese diskvalifitseerimise. Samas on raja läbimisel teisigi reegleid, mille rikkumise eest võib saada küll pisut leebema karistuse. Sümpaatne on näiteks see, et karistuse väärilised on ka prügi mahaviskamine ja hättasattunud kaasvõistleja mitteabistamine. Mõlemal juhul on karistuse määraks kümme trahviminutit. Kuna ilm oli sel aastal igati soodne (praktiliselt tuuletu, päikesepaisteline, sooja 10-15 kraadi), siis telefoni, vile ja kileka järele õnneks vajadust ei tekkinud. Küll aga oli kaasavõetud joogiseljakotil täita oluline roll, sest maratonirajal on kokku vaid kuus joogipunkti ning arvestades lauskmaaga võrreldes aeglasemat tempot, võivad joogipunktide vahelised intervallid venida rohkem kui tunni pikkusteks. Ka võib Mont Blanci maratonil kasutada käimiskeppe (erinevalt näiteks Zermatti jooksust) ning teleskoopkeppide kaasavõtmist ei tasu häbeneda. Enam kui pooltel jooksjatest olid need olemas ning Pärtli sõnutsi kasutasid keppe ka paljud esimese kahesaja hulgas lõpetanud. Järskudel tõusudel-laskumistel on keppidest palju kasu, minu kogemuse kohaselt eriti just laskumistel, sest nelja toetuspunkti abil on julgem kaljuseid ja juurikaid täis radu tempokalt läbida.

Mont Blanci maratoni võitja Killian Jornet-Burgada

Maratoni start antakse harjumatult vara – kell 7 hommikul. Stardis täheldame Pärtliga kohe, et kui siledal massimaratonil võib kohata igasuguse kehaehitusega inimesi, siis siin moodustava visa olemisega, pruunikspõlenud ja kullipilguga mehed ja naised jooksjate enamuse. Esimesed neli kilomeetrit linnast välja ja metsa vahele kulgeb rada suhteliselt laugjalt ning pigem on tegu, et adrenaliini ohjeldada ja tempot all hoida. Alates viiendast kilomeetrist hakkab maratonirada aga üles-alla lainetama, ehkki esialgu on tõusud ja langused suhteliselt tasased. See pidu saab aga äkilise lõpu, kui jõuame Shveitsi piiri lähedale Vallorcine’i külakesse ning joostud on 18 kilomeetrit. Siit algab kuue kilomeetri pikkune tõus Aigulles des Possettes’i tippu (2201 meetrit). Jooksurajast saab lakkamatu siksak ning jooksjatest saavad kõndijad, kes hanereas ja mida ülespoole seda vaevalisemalt teekonna kõrgeima punkti suunas rühivad. Kui mõni üritabki veel jooksusammu imiteerida, siis suuremat kasu sellest pole. Särtsakamat sorti kõnd viib edasi samavõrd kiirelt (=aeglaselt) ja kulutab vähem energiat. Aiguilles des Possettes’i tippu jõudes on reie- ja säärelihased üpris tümad, aga vaated Mont Blanci massiivile korvavad nähtud vaeva. Algab järsk laskumine mööda kaljuseid radu, ligi kuue kilomeetriga rohkem kui 800 langusmeetrit. Kauneid vaateid nautida on paraku raske, sest kukkumise ja jala väljaväänamise hirmus tuleb nina maas joosta. Seda osa olin ette kõige rohkem kartnud, arvates, et langus mõjub liigselt põlvedele, aga käimiskepid aitavad osa koormusest kätele üle kanda ja nii läheb laskumine üllatavalt ludinal. Maratoni kõige raskem hetk minu jaoks saabub uuel järsul tõusul Flégère’ile (1875 meetrit), umbes 36. kilomeetril. Eks tasaselgi maratonil ole sel ajal juba raske, aga nüüd ei taha uued kilomeetrid mu GPSiga varustatud Garmini spordikella peal kuidagi ette keerata, kilomeetrite vaheajad venivad 12-15 minutini ja see viib moraali alla. Viimased kolm-neli kilomeetrit on taas pisut laugemad, väikeste tõusude ja langustega, kus jooksjate rivi käitub kummipaelana. Ka kõige lühemad tõusud kõnnitakse troppis ja hanereas, laugjamad osad üritatakse läbida sörkides ning rivi venib taas pikaks ja hõredaks, laskumistel üritavad värskemad ja julgemad veel kohti võita. Viimane kilomeeter on taas järsult ülesmäge, kuni finishiväravani, ning nõuab suurt pingutust, et viimasel 100 meetril kitsasse spaleeri võtnud kaasaelajate vahelt jooksusammul, mitte kõndides finishisse jõuda. Teisel pool finishijoont on aga emotsioon ja ärategemiserõõm – nagu iga jooksja hästi teab – vägev. Aeg 6:24 annab koha vahetult teise kolmandiku alguses, millega olen väga rahul. Pärtel lõpetab 5:23-ga, esikahesaja sees, ning õnnelik ja rahul on loomulikult temagi.

Mont Blanci maratoni finish

Kokkuvõttes meenutab Mont Blancil kogetu mulle pisut Vasaloppetit. Metsade ja mägede vahel ekslev rada laskub perioodiliselt väikestesse külakestesse, kus ergutav rahvas pingutajatele kaasa elab. Tihtilugu moodustava skandeerijad kitsaid koridore, umbes nagu Tour de France’i mägietappidel, millest jooksjad läbi jooksevad. Kaasaelajate toetus motiveerib ning kuigi profiil on põrgulikult raske, ei lase selle vaheldumine end pikemalt punasesse joosta. Pidev üles-alla kulgemine hoiab vaheldumisi töös erinevaid lihaseid ning tänu sellele ei järgnegi võistlusele paaripäevast jalad-harkis komberdamist, nagu vahel linnamaratonide järel.

Zermatt

Mont Blanci ja Zermatti maratonide vahele jääb viis puhkusepäeva ning otsustan, et ma parem ei tee sel ajal ühtegi jooksusammu. Võimlen ja jalutan hoopis. Kuigi taastumine Mont Blanci jooksust on üllatavalt kiire, tean, et see võib olla vaid näiline, ning uue pingutuse hetkel võib peidetud väsimus üllatada. Sestap otsustan Zermatti maratoni joosta täiesti pingevabalt, olla seltsiks oma teisele jooksusõbrale ning nautida vaateid Matterhornile. Õnneks pole mul tarvis Zermatti jaoks ka eraldi aklimatiseerumismatku teha, erinevalt Harrist, kes on sõitnud mitu päeva varem kohale.

Võrreldes Mont Blanci maratoniga on Zermatti rada tunduvalt “kiirem,” vähem tehniline ning suuremate langusteta. Sisuliselt kulgebki pea kogu jooks ülesmäge (rajaprofiil on nähtav siin: http://www.zermattmarathon.ch/index.php?id=38&L=1), saades alguse St Niklause linnakesest 1116 meetri kõrgusel ning  jõudes finishisse Riffelbergi mägiraudteejaamas 2585 meetri kõrgusel. Kellele maraton väheks jääb, see võib osaleda hoopis suhteliselt “lühikesel” ultrajooksul, mille finish on Gornegratis, maratoni omast 3,4 km kaugemal ja 504 meetrit kõrgemal.

Zermatti maratoni finish

Enamik Zermatti maratoni rajast kulgeb alul asfaldil ja hiljem kruusateedel, Mont Blanci maratoni sarnast ukerdamist kaljustel ja konarlikel radadel ning kitsastel kaljuservadel praktiliselt pole. Seetõttu pole ka üllatav, et Zermatti rajarekord on oluliselt parem Mont Blanci omast (vastavalt 2:57 ja 3:30). Joogipunkte on algul iga viie ja hiljem pea kolme kilomeetri tagant, kohustuslikku turvavarustust ei nõuta. Samas on Zermatti raja “lihtsus” Mont Blanci omaga võrreldes petlik. Raja läbimine tähendab siiski rohkem kui 1900 tõusumeetrit ning raja teine pool on tunduvalt raskem kui esimene. Korralik aklimatiseerumine mängib Zermattis veelgi suuremat rolli, kuna maratoni finish on rohkem kui 500 meetrit kõrgemal Mont Blanci omast. Pealegi, kuna Mont Blanci maratonile omane tõusude ja languste pidev vaheldumine Zermattis puudub, saavad jalalihased palju rutiinsemat vatti. Joostavam rada ja laugem profiil kehutavad ka ennast kergemini “punasesse” jooksma, seda enam et esimese poole 500 tõusumeetrit tunduvad hilisemate järskude tõusude või Mont Blanci profiiliga võrreldes “kergetena.” Lisaks on jooksu viimased kolm kilomeetrit ühtlasi ka kogu raja kõige järsem tõus.

Zermatti maratoni 35.-s kilomeeter

Osalejate arvu järgi otsustades pole Zermatti maraton sedavõrd populaarne kui Mont Blanci oma. Nimemaagial on siin kindlasti oma roll ning jooksu ümbernimetamine Matterhorni maratoniks tooks huvilisi kindlasti juurde. Laupäevahommikuses stardis on kokku “vaid” 665 maratoonarit (ning neile lisaks 500+ ultrajooksjat). Finishisse jõuab neist 633, katkestajaid on seega alla 5%, mis on väga sarnane Mont Blanci vastavale näitajale. Stardipauk St. Niklauses antakse eliitjooksjatele kell 8:35, lihtsurelike mass lastakse rajale viis minutit hiljem. Esimene maratonipoolik kulgeb tasaselt ülesmäge ja paralleelselt Vispa jõe ning Vispist Zermattisse kulgeva raudteega. Pea samaaegselt maratoniga stardib St Niklausest ka “liikuvaks terrassiks” tituleeritud rong, mis veereb aeglaselt jooksuraja kõrval ning kust jooksjatele häälekalt ja alpikellade kõlinal kaasa elatakse. Kui suhteline palavus (20+ kraadi) välja arvata, läheb esimene pool maratonist kuni Zermattini tegelikult suhteliselt kergelt. Viissada tõusumeetrit jagunevad 21,1 kilomeetrile sedavõrd ühtlaselt, et praktiliselt kogu selle maa saab segamatult joosta ning pigem tuleb end tagasi hoida, et jõuvarusid raskema poole jaoks säilitada. Zermattist läbi jõudnud, teeb rada paarikilomeetrise lingu, sisenedes uuesti linna Vispa jõe teisel kaldal, ning umbes 25. kilomeetril keerab rada üles “tõeliste” mägede suunas. Järgmised viis kilomeetrit kujutavadki endast lakkamatut siksakki ülesmäge. Kuigi see tõus pole nii kurnav kui eelpool kirjeldatud tõus Aigulles des Possettes’ile, võtab rutiinne ülesrühkimine jalad siiski üpris läbi, ning moraali aitab ülal hoida vaid pilguheit allpool mäepervel pingutajatele. Jooksusammu imiteerijaid on väga vähe järele jäänud, kuigi kruusarada ise seda võimaldaks. Alates Sunneggast 32,5 km kohal läheb hetkeks pisut kergemaks ning vaated alpiaasadele ja lumistele mäetippudele pühivad minema vahepeal kuhjunud mustad mõtted ja moraalilanguse. Kui mõni järsem lühike tõus välja arvata, on rada kuni 39. kilomeetrini suhteliselt mõnus ja joostav. Riffelalpi raudteejaama juurest algab aga kolmekilomeetrine lõputõus, mida võin pidada oma senise jooksukarjääri raskeimaks. Viimase kolme kilomeetriga tuleb tõusta 363 tõusumeetrit, ning valus kombinatsioon kahest mägimaratonist ja hõredast õhust annab endast lõpuks selgelt märku. Õnneks on korraldajatel olnud nõnda palju halastust, et viimased sada meetrit finishini kulgevad allamäge ja lõpujoone võib ületada sirgeselgselt. Tulemuseks aeg 5:06 ja koht taaskord teise kolmandiku alguses. Harri jõuab finishisse 12 minutit hiljem.

Lõpetuseks

Oma kogemuse põhjal julgen mägimaratonil osalemist vaheldust otsivale jooksusõbrale kindlasti soovitada. Samas, nagu ka eelpool mainitud, tasub see ponnistus ette võtta läbikaalutult, täie teadmise juures oma tegelikest füüsilistest võimetest ning koormus- ja kõrgusetaluvusest. Mida kestvam füüsiline pingutus, seda kergemini võivad välja lüüa vanad ja uued vigastused ning vatti saavad eriti põlved, mis on ju niigi paljude kestvusjooksjate nõrk koht. Samas pakub mägedes jooksmine emotsioone ja esteetikat, mida massis asfaldil autode ja majade vahel ei koge. Profiili vaheldusrikkus ning raskus tagavad selle, et pea võimatu on pikalt ja pidevalt võimete piiril ja punases joosta. Raskete tõusude järel on meeldiv kogeda, et tasasel maal jooksmine võib teatud kontekstis tähendada hoopis “puhkust” ja “taastumist.” Siin võib teatava paralleeli tuua suusamaratonidega. Kes on käinud Tartu Maratonil, võib teada omast käest, et Harimäe tõusul haamri saamisest on võimalik tasasel maal ja laskumistel kiirelt taastuda. Ka pole mägimaratonidel sarnast hea aja väljajooksmise painet ning minutite või lausa sekundite lugemist (kui just ei lähe uuesti samale võistlusele), mis siledal linnamaratonil. See on vägagi vabastav ning laseb jooksu paremini nautida.

Kui lõpetuseks võrrelda Mont Blanci ja Zermatti maratoni omavahel, siis omas kategoorias on tegemist suhteliselt erinevate jooksudega. Mont Blanci rada on tehniliselt raskem, kaob sügavamale loodusesse “ära,” Zermatti maraton on seevastu “joostavam” ja kuni 25. kilomeetrini kulgeb rada inimasustuse ja raudtee vahetus läheduses. Kui valida üks, siis minu eelistus langeks Mont Blancile, aga maitsed on erinevad ja Zermatt võib sobida paremini neile, kes maratonidel – nui neljaks – ühtegi sammu ei kõnni. Teoreetiliselt on see Zermattis võimalik, Mont Blancil ilmselt mitte. 

Fotod: Toomas Gross, Harri Altroff, Eva Piirimäe