Motoks meenus anekdoot tšuktsist, kes Moskvas loomaaias käis ja siis kodukülas nähtud loomi iseloomustas neid põdraga võrreldes. Aga krokodilli puhul oli sunnitud tunnistama, et polnud üldse põdra moodi.

Mont Blanci maraton ei olnud üldse ühegi jooksuvõistluse moodi, millest ma seni osa olen võtnud.

Aga alustame algusest, nagu Agu Sihvka. Ja algus oli kaks aastat tagasi, kui kauased jooksusõbrad sattusid Mont Blanci maratonile. Neid vaimustasid mäed, vaated ja et „kõik oli teistmoodi“. Sealt siis plaan ise seda kogema minna. Konkreetseks läks asi 8 kuud tagasi, mil avati registreerimine. Ja kuna viimastel aastatel on võistlus kohe läbi müüdud, siis kasutatakse nüüd loosi – registreerud, maksad ja ootad mõne nädala. Kui loosiga valituks ei osutu, siis kantakse raha tagasi. Meie osutusime.

Sõprade juttudest ja veebis kirjutatust-nähtust olin saanud aru, et kõige keerukam on „mäest alla jooks“ – sellega pole me harjunud. Ja ka tavapärasest pikem jalgadel olek, sest aega kulub tavamaratonist palju kauem. Ning et soovitav on matkakeppe kasutada, need on tõusudel toeks. Otsustasingi siis harjutada mäkke ja mäest alla jooksmist keppidega, samuti tegin pikad jooksud künklikul maastikul Tartu läheduses Vapramäe looduspargis samuti kappe tõusudel kasutades. Eks see kõik ka lõpuks kasuks tuli. Kuna oleme varem mägedes matkamas käinud siis arvasin, et jooks on mägistel kruusateedel. Need võivad olla üsna järsud. Aga päris nii see nüüd polnud.

Numbri kättesaamiseks on nõutav kohustuslik varustus, mida jooksul kanda tuleb – veeanum (mägedes on vaid mõni joogipunkt, seega peab ise vett kaasas kandma), tuulepluus, vile, mobiiltelefon, joogitops (papptopse ei kasutata, igaüks kasutab oma topsi) ja „päästetekk“ (ingl. survival blanket) ehk õhuke fooliumkile, mida hädaolukorras saab soojendamiseks või päikesekaitseks ümber võtta. Selle varustuse olemasolu võidakse kontrollida ka võistluse ajal ja mõne asja puudumisel võetakse rajalt maha.

Start oli kell 7 hommikul. Pilvitu ilm, mägede varjus veel kergelt jahe. Jooks algab Chamonix (esimene taliolümpialinn) keskväljakult ja hakkab kohe tasapisi tõusma. Asfalt asendub kiiresti kruusateega. Kilomeetrimärgiseid pole. Juba u. 20 minutit pärast starti teen jooksu endale veel raskemaks – väänan kivile astudes jalga. Esialgu väike nõks ja kerge valusähvatus aga juba viie minuti pärast väänan jala korralikult välja, vajudes kogu raskusega raksatades jala külje vastu maad. Hüplen natuke ühel jalal ja katsun valust mitte välja teha. Eks pärastpoole vaatab. Kruusatee läheb üle jalgrajaks. Juba lähevad tõusud järsuks ja krabinal võetakse kasutusele kepid. Aga tee püsib veel „paari inimese laiune“. Umbes kaks tundi hiljem jõuame imeilusale alpiaasale, kus saab täis pool maad. Tean, et veel u 2 km on tõusu ja siis tuleb pikem laskumine. Nüüd läheb rada üle kitsaks matkarajaks, jooksjaskond venib hiigelpikaks kirjuks inimussiks mis üle aasa vonkleb ja kõrgemale tõuseb. Saabumas on jooksu kõrgeim punkt – 2201 m. Kuni sinnamaani on kõik vastanud mu ootustele ja ma olen heas toonuses. Päike veel ei kõrveta, ülesmäge astudes jalg väga tunda ei anna.

Mäetipus toimub järsk faasinihe ja kõik edaspidine on mulle täielikuks ootamatuseks. Äkki hakatakse jooksma! Hüpeldes-turnides alla sedasama kitserada pidi. See on lihtsalt uskumatu. Juba mõne sammu järel on selge, et siin ma enam teistega võrdne pole. Jalg on valus, sellelt ei saa ei korralikult ära tõugata ega ka maanduda. Tuleb „kiiresti komberdada“. Olen teistel jalus aga keegi ei pahanda. Katsun ennast pisutki serva poole hoida, et kivinukkidel hüplejaid vähem takistada. Korraks jääb jalg mingitesse taimevartesse kinni ja kukun näoli. Õnneks mitte kuristikku vaid ainult selle kõrvale. Kohe peatub kolm-neli inimest ja pakub abi. Saan ise hakkama.

Ja nii edasi läkski. Tund aega järjest juurikaid ja kivinukke pidi alla. Siis jälle samasuguseid nukke mööda üles, jälle alla. Korraks orust läbi, kus joogipunktis pakutakse süüa-juua. Mitte ainult tavapäraseid banaani-apelsinitükke, vaid ka korralikke singi- ja juustu tükke. Ja joogiks läheb vee ja spordijoogi kõrval üliedukalt Coca-Cola! Mäletan et kord olen Stockholmi maratonil seda suhu võtnud ja üleliiase magususe tõttu suust välja pursanud. Nüüd maitses see nagu mingi imeneste. Kulistasin mitu topsitäit igas punktis.

Rada enam laiemaks-tasasemaks ei läinudki. Ainult üles ja alla. Mööda kivinukke ja juurikaid. Nüüdseks olime pööranud päikesepoolsele nõlvale. Tuult polnud, kuumus oli ca 30 kraadi. Aga tõtt öelda seda väga ei tundnudki, sest raja raskus ei lubanud sellele tähelepanu pöörata. Huvitav kogemus – ma ootasin pikisilmi, millal lõpeks laskumine ja saaks jälle tõusma hakata. Rütmilise sammuga üles astumine sobis jalale palju paremini kui allakakerdamine. Mingil hetkel tuli kohe viha peale – väsimus oli kuhjunud, tunnid tikusuid märkamatult ja juba jooksis kuues tund – ja ma kippusin jalgu ära lööma. Vastu kive ja juurikaid. Selline külgsuundades kloppimine väsitas ära hüppeliigesed. Mitte niivõrd sääre- või reielihaseid, vaid justnimelt labajala. Viimane söögipunkt 5 km enne lõppu. See lõpp juba paistab eemal oru nõlval, aga sinna viib pikk üles-alla-vasakule-paremale vonklev inimkett mis kohati nõlva varju kaob. Enam süüa ei taha, kuum ja väsimus on teinud oma töö. Punnitan edasi. Ühtäkki saab seljakotist otsa vesi. Õnneks tundub lõpp nii lähedal olevat, et usun end ära kannatavat. Paar lonksu spordijooki on ka veel lisapudelis alles, loodan selle peale. Sellel viimasel lõigul on ka kõige rängemad järsakud, mitte väga pikad aga ikka sellised kus ka kätega kalju sisse kinnitatud varbadest tuleb hoida.

Ja siis tulevad viimased ronimised. Finish on ülesmäge ja see on jalgadele hea. Hakkan instinktiivselt jooksma nagu kõik teisedki. Aeg tuleb napilt alla … 7 tunni ja ma olen nii õnnelik! Kohutav janu sunnib vett ahmima. Kõik ümberringi õnnitlevad, pea käib ringi. Nii hea tunne on et tahaks nutta. Midagi sellist ma tõesti ei oodanud. Aga tunne on võimas. Nüüd vaatan mägesid, otse ees laiutavat lumist Mont Blanci.

Nüüd on siis sellest nädal möödas. Jalg oli kõvasti paistes ja on seda siiani. Õnneks sain apteegist spetsiaalse hüppeliigest toetava sideme, millega saab suhteliselt valuvabalt liikuda. Muljed on väga positiivsed. Tahan kindlasti veel mägedes … kohe ei oskagi õiget sõna öelda. Kulgeda? Sest pärisjooksmist oli siiski vähe. Koormus on siiski suur, ehkki teistsugune. Järgmisel päeval lihased väga valusad polnud. Janu oli tohutu veel terve järgmise päeva samas kui sööma pidi end sundima, isu polnud.

Lõpetuseks soovitan kõigile Eesti jooksuhuvilistele mõni mägijooks kavva võtta. Netiavarustest avastasin, et neid on ohtralt. Lühemaid ja ka palju pikemaid. Hoopis teistsugune elamus. Julgen isegi öelda, et seiklus!

PS Siinkohal suur tänu kaasjooksjatele Kalle Jaarmanile ja Liina Krünvaldile heade piltide ja mõnusate meenutuste eest.