Moskva maratonist olin ma kuulnud päris palju enne, kui sinna sattusin. Iga kord mõtlesin, et vara veel, las uued korraldajad saavad enne jalad alla. Kuid kuuldes eelmisel aastal lausa kahe Petseri jooksja suust, et Moskva maratoni korraldus on igatpidi tasemel, hakkasin tõsiselt kaaluma Moskvasse minekut. Seda enam, et Venemaa pealinn polnud mulle võõras. Olin kunagi kakskümmend aastat tagasi lühikest aega Moskva lähistel elanud.

2014. a. Berliini maratoni EXPO-l sain Moskva maratoni direktoriga isiklikult tuttavaks. Dmitry Tarasov on noor Moskva ettevõtja ning paljude eestlaste suur sõber -- kiitis ka Tallinna maratoni. Mõistsin, et pean järgmisel aastal pääsema Venemaa pealinna jooksma. Aeg läks ja soov ununes. Samas hoiatas üks Soome jooksja, kes ise ennast 12 EUR eest Moskva maratonile esimeses voorus kirja pani, et kohtade arv on piiratud. Lubasin ennast kirja panna ja jälle unustasin. Suve alguses, kui tahtsin ennast kirja panna, oli osalejate limiit täis ning registreerimine Moskva maratonile suletud.

Ma olin meeleheitel. Juuni lõpus kohtasin ma Peterburis Valgete ööde maratoni EXPO-l uuesti Tarasovit. Minu soovi peale registreerimine uuesti avada, ütles Dmitry, et ma pole esimene, kes tal seda teha on palunud. Tema sõnul oli korraldajatel plaanis lisada veel 500 kohta. Panin Tarasovi telefoninumbri kirja ja lubasin kahe nädala pärast taas võtta temaga ühendust.

Kohe pärast oma sünnipäeva juulikuu keskel helistasin Tarasovile, et pärida registreerimise kohta. Dmitry soovis mulle õnne sünnipäevaks ning lisas, et registreerimine avatakse taas 23.juulil kell 12:00. Yes! Ma panin igal pool kalendritesse ja telefonile meeldetuletuse. Eelmisel päeval panin oma Swedbank`i arvele raha. 23. juulil südapäeval istusin arvuti taga näpud ristis ja juuksed püsti. Süda tuksus, kuid registreerimine oli ikka suletud. Mõni minut hiljem veebilehe esileht muutus ja registreerimine Moskva maratonile avati. Kohtade arv hakkas ülikiiresti kahanema. Ma sisestasin oma andmed ja vajutasin nupule „registreeru“. Mõne sekundi pärast suunas mind süsteem makselingile. Hinnaks lõi ette teise vooru standardosavõtumaksu ehk 1800 RUR (€28.88). Maksin ära. Mõne minuti pärast tuli mulle e-postile kiri, et ma olen registreerunud Moskva maratonile. Yes! Tehtud!

Augusti lõpus otsustasin sõita pealinna lennukiga. Tuli välja, et kõige odavam on lennata pealinna põhja pealinnast Peterburist. Lennupiletid Peterburi-Moskva-Peterburi maksid kõigest 58 EUR. Ostsin ära. Vedajaks lennufirma „UT air“. Moskva maratoni start oli 20.septembril. Väljalend Peterburist oli 18.septembril, et järgmisel päeval saaks ka Moskvas EXPO-l rahulikult jännata.

17.septembril lahkusin kodulinnast Narva kollase „Simple Express“ bussiga. Pilet maksis kõigest 7 EUR. Kell pool kuus õhtul olin juba Narva Peetri platsil ehk äsja renoveeritud „Narva-1“ piiripunkti ees. Tualetti oma rohelise matkaseljakotiga sisenedes läks vanemal naisteenindajal suu lahti. „Kas te olete pagulane?“ – küsis tema. Vastasin, et jah olen küll. Üks teenindajatest lasi kohe jalga. Mõne sekundi pärast sain aru, et ka teisel teenindajal läheb varsti hädasti WC-d vaja. Seejärel suundusin piiripunkti. Narvas läks mõni minut.

Mõne minuti pärast olin Ivangorodis, kust läks edasi Kingissepa buss. Pilet Jaanilinnast Kingisseppa kõigest 105 RUR. Paljudel kohalikel paberpiletite asemel magnetkaardid. Jõudsime õhtul Kingissepa bussijaama, kust jätkasime marsruuttaksoga Peterburi.  Õhtul jõudsimegi pärale. Sõitsin südalinnas asuvasse hostelisse, kust jätkasin varahommikul „Pulkovo“ lennujaama „A“ terminali.

Registreerumine lennule check-in`is. Teenindaja: „Teie isikuttõendav dokument, palun“. Sirutasin Eestis välja antud kahekeelese ID-kaardi. Preili jäi vaatama seda ja küsis, mis see on. Vastasin, et ID-kaart. Seejärel ta helistas ning mõne minuti pärast tuli politseiohvitser, kes küsis minult, kus ja kelle poolt selline dokument välja antud on. Vastasin, et see on ID-kaart ning oli üheksa aastat tagasi mulle Eesti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt väljastatud. Lõpuks politseinik pajatas, et Venemaal hakkab loodetavasti ID-kaardi isikutunnistuse süsteem kehtima mitte varem, kui uuest aastast. Seda juhul, kui kõik läheb Venemaa Föderaalsel Migratsiooniteenistusel plaanikohaselt. Seniks, soovitati mul igaks juhuks pass hoida mitte pagasis, vaid enda taskus. Seejärel politseinik noogutas preilile, ning viimane lõi piletitele templi peale. Minu seljakott läks mööda musta linti lennujaama kleebistega minema.

Suundusin vabatsooni, kus TAX FREE kauplused kirevad erinevatest Venemaa meenetest. Peterburi „Pulkovo“ lennujaam on igatpidi euroopalik ja kahekeelne.

Hüvasti Piiter! Jäin lennukis praktiliselt kohe magama ja ärkasin siis, kui tiirutasime Moskva peal. Ma ei tundnud linna ära. Kõik oli nii uus!

Kui Tartumaal ja Loode-Venemaal oli pilvine, siis pealinnas paistis kuum päike. Stjuardess kommenteeris, et väljas oli +24° C No tere suvi!!!

Väljudes lennukist sain aru, et suvi minu jaoks jätkub. Väga lahe tunne. Sain pagasi kätte ja suundusin lennujaamast välja. Keegi mu sugulastest ei teadnud, et ma pealinna tulen. Ma tahtsin olla omapäi, et mitte tekitada inimestele tüli. Suundusin keldrikorrusele Aeroexpressi punasele elektrirongile. Pilet „Vnukovo“ lennujaamast Moskva maksis 470 RUR. Elektrirong igatpidi mugav ja euroopalik. Ma vaatasin aknast välja ja ei saanud aru, kus ma olen. Kõik oli nii uus ja võõras. Kahekümne aastaga oli linn kapitaalselt muutunud.

Samas, kui Peterburi metroo on igal pool kahekeelne (vene ja inglise keel), siis Moskva metroo oli peaaegu igal pool umbkeelne. Peterburi metroos on kasutusel žetoon, Moskva omas aga pabermagnetkaart, mida saab vastavalt soovitud  sõitude arvule soetada jaamakassast paberraha või pangamakse abil.

Väljusin „Kropotkinskaya“ metroojaamas. Ma ei saanud algul aru, kuhu üldse sattusin. Moskva meenutas väga Tallinna. Kõik oli nii euroopalik ja uus. Igal pool inimesed naeratasid üksteisele ning väljas oli päikesepaisteline kuum ilm. Suundusin hosteli poole, kus mul oli broneeritud koht kuuekohalises toas. Möödusin kuulsast Moskva Jeesus Kristuse Päästja valgest katedraalist, mis avati Venemaa Impeeriumis aastal 1883 ning, mis oli Jossif  Stalini käsu järgi hävitatud Nõukogude Liidu pealinnas 1931.a., vastavalt Vene NFSV linnade rekonstrueerimise plaanile. Katedraali taasehitamist toetas Venemaa Föderatsiooni president Boriss Jeltsin. Uksed avati taas aastal 1997. Katedraali ees sild, mis ühendab Moskva jõe kahte kallast. Sild on pühendatud Eesti Vabariigi kodanikule patriarh Aleksius II.

Minu hostel asus endise „Punase Oktoobri“ kommivabriku peahoone tagahoovis. Lahe! Minu lemmikud kommid nägid kunagi ammu valgust siinsamas, kus pidin ise nüüd nädal aega pesitsema ehk kommi rollis olema. Trepikoja seinad olid erinevat kunsti täis. Kohe oli nooruse hinge ja vaimu tunda, nagu kodulinnas. Jõudsin neljandale korrusele, kus „Fabrika art-hostell“. Ööbimine pealinna südalinnas ehk Kremlist ca. 500 meetri kaugusel maksis kõigest 600 RUR ehk ca. 8 EUR öö/inimese kohta! Õhtul oli hosteli katusekorruse asuval verandal diskopidu!

Samal päeval läksin ma linna peale jalutama. Moskva oli nii uus ja positiivne. Kui vanasti oli see külaltki must, vaene ja depressiivne linn, siis praegu on see väga Euroopa linna moodi. Igal pool küllaltki puhas ja soliidne. Tänavatel räägiti erinevaid keeli. Linnas kohtasin paar korda nii kohalikke eestlasi ja ka Eesti turiste. Korra vedas mul isegi kohata Eesti Päästeameti töötajat mundris. Selgus, et pritsimees Urmas saadeti vahetusprogrammi alusel Moskvasse stažöörina täiendkoolitusele Venemaa Tuletõrje Päästeteenistuse Akadeemiasse.

Järgmisel päeval äratas mind ilus suvine päike ja laste naer meie tagahoovis. Pesin hambad puhtaks, ning seejärel suundusin üle tee asuvasse „Silver Panda“ kohvikusse, kus toit oli hea ja odav. Moskvas sõin ma nagu segane iga päev, kuna erinevate piirkondade köökide road olid imemaitsvad. Peale hommikusööki suundusin metroosse, et sõita Lužniki staadionile, kus toimus Moskva maratoni EXPO.

Sisenedes hoonesse vaatas politsei isiklikud asjad üle. Seejärel suundusin korraldajate laua poole, kus pidin näitama arstitõendit, et olen piisavalt terve, et läbida maraton. Tõend võis olla vene või inglise keeles. Tõendile pandi tempel peale. See võttis kümme sekundit aega ja edasi suundusin saali, kus näitasin oma ID-kaarti koos tõendiga. Viimane võeti ära ning maratonijärgsel päeval kuulus see hävitamisele. Mulle anti stardinumber C 7624, mille tagaküljel pikk peenike ühekordne kiip ehk homme stardikoridor „C“. Käele pandi algul üks kollane kummivõru, mis tähendas, et olen registreeritud isik ning järgmisel päeval selle võru abil tehti kindlaks, kas isik sai oma numbri ikkagi EXPO-l. Teine punane pabervõru (millel oli kirjas minu stardinumber) oli koos stardinumbriga ümbrikus. Seda tasus panna käele siis, kui soovisid võistluspäeval oma asjad pakihoiule anda. Enne võistluse lõppemist võrusid käest ära võtta ei tohtinud. Seejärel läksin edasi, kus sain endale vastavalt sookuuluvusele ja kehatüübile ilusa Adidase kollase T-särgi valida. Sellel oli Moskva maratoni sümboolika: puna-kollane kahest poolest koosnev süda. EXPO-l oli II korrusel pasta party ehk tasuta makaroniroog. Keeldusin minemast kuna seal oli palju muudki teha kui niisama süsivesikute tankimine.

I korrusel kõrvalsaalis oli erinevate firmade, heategevusfondide jms suur näituslaat.  Kohal oli ka Riia maraton, kus lätlanna rahvakostüümis; Kaasani maraton koos oma uute suurte ja uhkete medalitega; Nike tooted; erinevate imešampoonide reklaam ja müük; jõusaali inventar, kus sai stardieelsel päeval oma lihaseid kurjaks ajada; loosiauhinnad; pangareklaamid; lauluproovid ja veel palju muud põnevat ja huvitavat. Selline tunne oli nagu kogu maakera jooksjad olid Moskvasse kogunenud. Loomulikult ka peasponsor „Adidas“ firma tooted olid esindatud.

Moskva maratoni stardieelne EXPO meenutas mulle väga Berliini maratoni EXPO-t. Teisisõnu, põnev. Õhtul jõudsin hostelisse, kus mind ootas naaber Murtas Usbekistanist, kes tuli ka Moskva maratonile. Temal oli see esimene maraton, nagugi paljudel teistel registreerunud jooksjatel. Kokku pani ennast kirja III Moskva maratonile (42,2 ja 10km) 20 000. Moskva maratoni loosungiks oli „unistusest reaalsuseni“. Huvitav, Moskva maraton läbis praktiliselt samasuguse tee, mis Tallinna maraton omal ajal. Uus euroopalik lähenemisviis oli eelkõige läbi sportlaste korralduse silmade. Rahustasin Murtase maha, et maraton on lõbus ja tore üritus, ning põdeda pole midagi. Kõik on tegelikult imelihtne. Samal ajal keerles mul peas mõte, kuidas oleks võimalik saada homme aeg alla nelja tunni arvestades seda, et Tallinna maratonil sain ajaks 03:56:14? Möödas oli kõigest nädal. Samas olin ma rahulik. 

Pühapäeva hommikul, 20.septembril ärkasin kell 04:45. Maratoonarite start oli kell 09:10. Väljas oli veel pime. Pestud, söödud ja leige hommikuse duši all käidud. Suundusin metroojaama. Pealinna tänavad olid praktiliselt tühjad, mõni üksik auto liikus vaikselt mööda uinuvaid sõiduteid. Jõudsin metroojaama ette. Kell oli juba kuus läbi. Metroo oli juba avatud. Jaamad, eskalaatorid ja rongid olid praktiliselt tühjad, kuid jooksjaid Moskva maratoni seljakottidega oli palju.

Väljusin „Sportivnaya“ metroojaamas. Igal pool suunamärgid maratonile. Metroojaama ees oli suur kogus tempomeistreid, kollektiive ja üksikuid sportlasi. Atmosfäär elurõõmus ja sõbralik. Päike hakkas vaikselt tõusma, nagu Berliini maratoni eel. Suundusin Lužniki staadionile, kus oli tohutu suur hulk sportlasi. Läbisin metalliotsija ja olingi territooriumil. Stardi eel sain erinevate inimestega tuttavaks ning loomulikult ka fotoklõpsud ei jäänud tegemata. Kella kaheksa paiku andsin oma asjad pakihoidu. Seejärel suundun biotualettide poole. Kabiine küll palju, aga soovijaid veel rohkem. Umbes seitsme minuti pärast pääsesin WC-sse. Seejärel suundusin sooja tegema. Tehtud.

Stardini jäi umbes veerand tundi. Kohtasin oma Petseri jooksusõpra. Ajasime paar sõna juttu ja mõne minuti pärast kutsuti jooksjaid stardikoridoridesse. Selline tunne oli, et kogu Moskva kuulis, kuidas me startisime. Igal pool kõlarid ja kaasaelajad lipukeste, loosungite, pasunate jms väljas. Seisin oma stardikoridoris. Stardini ca kümme minutit. Esmalt anti start ratastoolisportlastele. Aplaus ja suur kummardus minu poolt neile! Seejärel vaatasin korra selja taha. Kohutav vaade, kui sul seisab selja taga mitu ja mitu tuhat jooksufänni, kes olid küllaltki erutatud ning valmis kohe-kohe jooksu panema. Raadio „Спорт FM“ ja telekanal „Москва 24“ poolt tervitused maratoonaritele.

Seejärel Moskva linnapea Sergey Sobyanin tervitas jooksjaid ning lisas, et spordi populariseerimine Venemaal on iga aastaga tohutu suure kiirusega kasvamas. Muuseas, Sobyanin liigub mööda linna tavaliselt üksinda oma autoga. Nädalavahetusel jalutab see mees oma perega linnas ringi. Tunneb ennast Moskvas nagu oma kodus. Sergey Sobyanin lõpetas ja me plaksutasime. Kõlarites tuli Venemaa hümn, mil me kõik laulsime kaasa. Telekas valge-sini-punane trikoloor lehvimas. Sõnu ma mäletasin peast, kuna Venemaa hümn on väga ilus ja meloodiline. Pärast hümni lõppemist soovisime õnne üks-teisele käepigistuse ja kallistamisega. Võõrad inimesed, aga nii sõbralikud ja üks-teisest hoolivad. Jooksuvennaskonna õhkkonda ja ühtsust oli kohe tunda. Igal pool õhupallid lehvimas. Tõsi see on, et sport on Venemaal aina populaarsemaks muutumas. Seda enam, et alates sellest aastast hakkas sporti ametlikul tasemel toetama ka valitsus. Minupoolsed kiidusõnad. Ei alkoholile ja suitsule ning jah spordile ja tervislikule eluviisile! Selle propageerimine üle kogu maakera on teretulnud!

Kell sai 09:10 ja kõlas stardipauk. Pahhh!!! Õhku tõusid õhupallid. Ma poleks osanud arvata, et Eestist on teisigi jooksjaid. Pärast tuli välja, et ka võrulane Aare Huik jooksis Venemaa pealinna tänavatel koos minuga oma 12. maratoni, kuigi mina teda seal sellises rahvamassis kordagi ei näinud. Kusagil kaugel keegi hakkas liikuma, aga meie seisime veel. Alles nelja minuti pärast hakkas meie punt lõppude lõpuks liikuma. Stardivärav läbitud. Jooksin edasi. Jooksu ajal sain ühe toreda jooksukollektiiviga tuttavaks ja jooksin algul nendega. Ilus ja lame rada. Väga kaunis vaade jõele ja äkki see kõik katkes kui sain aru, et nii-nimetatud looduse peatus on vältimatu. Ma olin ärevil, kuna ajakaotus polnud sugugi seekord teretulnud. Ignoreerisin oma organismi, kuid tema mind mitte. Juba viiendal kilomeetril sain aru, et edasi võistelda niimoodi ei saa. 7.km-l tuli toidupunkt, kus ka WC-d väljas. Kolm kabiini, aga soovijaid rohkem. Ootasin paar minutit järjekorras ja hüppasin sisse. Mõne aja pärast koputati mu uksele. Hüppasin välja ja jooksin edasi. Umbes 4-5 minutit kaotsi läinud.

Kahju, aga nii on ju kergem võistelda. Panin edasi. Igal pool tänavad liikluseks täielikult suletud. Kogu Moskva südalinna tänavad olid  meie käsutuses. Igal pool erinevate riikide kergejõustiklaste toetajad oma lipukeste, muusika ja pasunatega väljas. Iga km tagant patrullautod, kiirabid ja vabatahtlikud. Ja iga saja meetri tagant seisab politseinik. Jõudes 16.km-ni jäin ma seisma ja võtsin kõrvaklapid kõrvadest välja. Kus ma olen? Sellist iludust olen ma näinud ainult filmides New Yorgi kohta. Erinevate kujudega uued klaaspilvelõhkujad. „Kus me asume?“ – küsisin teistelt. Mulle vastati, et see on Moscow-City. Igal pool hoonete ees palmipuud ja kõik nii soliidne. Oli tunne, nagu ma oleksin sattunud New Yorki. Ma jäin isegi korra seisma unustades, et jooksen maratoni. Väljas erinevate riikide lipud, kelle firma kontor siin. Sealhulgas ka Eesti lipp Soome lipu kõrval. Pole midagi imestada. Eestlasi tuntakse Venemaal juba Venemaa Impeeriumi ajast kui edukaid ja arukaid ärimehi. Paljud Eesti firmad on ammu Venemaa turul. Nt. bussifirma „Taisto“ korraldab vedusid Peterburist Jerevani ja ka Venemaa-siseselt jne. Võimas tunne oli. Jookseme edasi. Kaugelt paistab Lomonosovi nim. Moskva Riikliku Ülikooli ehk МГУ peahoone.

Hakkasin 19.km-l tundma, et tahaks vett juua. Hiljuti oli JP, kus ma ei joonud. Mida teha? Järsku nägin, et seksuaalsed vähemused oma vikerkaare lippudega meid tervitamas. Preili pakus mulle vett, mida kohe ka võtsin. Jooksin edasi ning kuulsin kuidas preili kõrval olev meesterahvas hüüdis mind nimepidi inglise keeles ja et ta loodab mind näha ka pärast finišit. See pani mind veel kiiremini jooksma. 20-km-l oli selline lõik, kus nägin teisi, kes jõudsid juba ümber keerata ja jooksid oma 21.km-t. Lõime üks-teisele hoo pealt käega.

Keerasin otsa ringi ja jooksin edasi. Mind tervitas silt, millel oli kirjas, et pool maad on jäänud juba selja taha. Seegi hea. Tunnen, et loodus kutsub mind jälle rajalt kõrvale. Samas ei saa endale seda lubada, kuna igal pool olid noored emad oma lastega ja politsei ka väljas. Lõppude lõpuks leidsin ühe koha, kus käisin akende all kohalikel elanikel lilli „kastmas“. Naasin rajale tagasi ja panin täiega edasi. 25.km-l nägin, kuidas mõned jooksjad kaugel jooksevad Kremli kõrval asuva 35.km sildist mööda. Aaa…, kuidas neil ikka veab seal teisel pool kallast. Peaaegu lõpp. Jooksen edasi ja 27.km-l näen, et ühel jooksjast preilil huvitav politseiniku kostüüm seljas, millel ülilühike seelik. Vaatasin, et terve hulk poisse jooksis tal sabas. Nad sumisesid nagu herilased ning keegi neist mööda panna ei tahtnud. Mina jooksin aga edasi, sest aeg oli mulle oluline. Kostüüme saab ka finišis vaadata.

30.km-l märkasin üht preilit, kelle seljal e-mail. Jätsin e-posti aadressi meelde, et hiljem ühendust saada ja uurida, kuidas tal siis maratonil läks. 32.km-l hakkas mu nina imelikke signaale püüdma. Ees oli sama naine, keda ma kohtasin korra alguses 2.km-l. Võtsin sappa kui rott, kel saba püsti nagu antenn. Jooksime koos Moskva Kremli ümber ja suundusime promenaadi alleele. Jooksime mu hostelist mööda ja 37.km-l hakkas noor jooksjanna väsima. Jooksin edasi üksinda, kuna aega oli suhteliselt vähe. Peale 38.km-t sain aru, et jõudu on üldse vähe, aga suurt valikut enam polnud. 40.km-l nägin silla küljel suurt televiisorit, mis näitas EXPO-l salvestatud sportlaste tervitusi. Siis sain aru: kas nüüd panen täiega, või ongi mu plaan kutu. Pärast silda avanes mul teine hingamine. Panen täiega. Jooksen kõigist TP-st ja JP-st lihtsalt mööda. Juba 41.km-l näen Lužniki staadioni peahoonet. Silme ees pisarad. Pingutan täiest jõust edasi. Tunnen, kuidas lausa lendan. Suunaja näitab paremale. Keeran ära ja kaugelt paistavad finišiväravad. Kõik täpselt nii, nagu Berliini maratonil. Siin sain aru, et muud varianti pole kui teha kiire spurt. Vaatamata sellele, et väljas oli ligi +27° C ja soe asfalt sulas lausa näkku, leidsin siiski viimasel hetkel ma jõudu ja läksin. Minu selja taha jäid paljud väsinud jooksjad. Igal pool piirde taga toetajad, kes ergutasid mind karjudes mu nime. Iga sekundiga finiš lähenes. Peaaegu käes. Panin ikka täiega edasi. Yes!!! Tehtud. Bruto-aeg oli 04:02:30. See tähendas, et ma sain alla nelja tunni hakkama, kuna stardikoridoris pidin seisma üle nelja minuti. Sain ajaks 03:57:35. See oli mu 45. maraton ja 10.kord, kui sain alla nelja tunni. Super!!! Plaanikohane eesmärk täidetud. Suundusin finišikoridori, kus sain seljale kilekatte ja kätte joogipudeli. Liikusin edasi ja sain kaela üliilusa raske suure medali, mis oli tellitud ja valmistatud USA-s. Medal oli suurem ja raskem, kui Riia ja Tallinna maratoni omad. Medali esiküljel Püha Georgi hobusel koos draakoniga, kelle suus Georgi võitjaoda. Püha Georgi on kujutletud Venemaa vapil. Ühtlasi on see ka Moskva linna vapp. Medali tagaküljel pealinna ilusamad vaatamisväärsustest koosnev panoraam, sh. ka Moscow-City`s olev vindikujuline klaaskõrghoone. Väga võimas sümboolika.  Medalile lasin ma ka Moskvas selleks ettenähtud lahtritesse graveerida: „Давид Арутюнян ja 03:57:35“ Graveerimine maksis kõigest 500 rubla, ning oli Suurbritannia laseritäpsusega. Super! Olen rahul.

Kokku osales antud võistlusel maratonis 4671 meest ja 890 naist. Viimase lõpetanu ajaks fikseeriti 06:25:37.

Kahjuks tuleb tõdeda, et pealinna maraton lõppes küllaltki traagiliselt. 10-km distantsil osales 64-aastane meesterahvas Nižni Novgorodist -- Vladimir Mezhevoy, kes finišeeris kell 10:37 ajaga 01:19:56.Vladimir oli autasustatud ilusa osaleja medaliga ning seejärel lahkus finišikoridorist. Umbes kella kahe paiku kaotas meesterahvas „Lužniki“ territooriumil teadvuse. Kõrval oleva kiirabi meedikud ruttasid talle appi. Vaatamata õigeaegsele esmaabile jooksja lahkus siit ilmast… Nii kahju. Minupoolsed kaastunded meie jooksuvenna lahkumise puhul.

NB! Ärge tulge võistlema, kui te pole selleks piisavalt eelnevalt treeninud ega ole valmis!

Pärast maratoni läksin ma mullu Lužniki staadioni territooriumil valminud jooksjate baasi ehk run-база. Kohal massöörid ja pesemisvõimalus. Massaažist loobusin, aga duši alla läksin kohe. Samal ajal, kui paljud teised lõpetajad lasid oma käpakesi elektriaparaatide abil masseerida lasta, pesin mina ennast hubases duširuumis sooja veesurve saatel. Tulles sealt välja oli selline tunne, nagu oleksin uuesti sündinud. Maratoni ajal sain ma palju päikest. Päevitust ka ju vaja. Tore oli saada osa läbi ajaloo Venemaa kõige massilisemal maratonil ehk 20 000 juba kolmandal korraldamise aastal. Super!