Jõusaal ei koosne ainult hantlitest, kangidest ja seadmetest. Jõusaali oluliseks osaks on ka inimesed, kes neid hantleid, kange ja seadmeid liigutavad. Seda tehes panevad nad oma eeskujuga liikuma ka teisi inimesi. Ühest sellisest eeskujust alljärgnevalt ka juttu tuleb.

Esimest korda märkasin hallipäist Endlit Spartas jooksulindil. Läksin trenni ning nägin, et seina ääres paikneval jooksulindil mõõdab maad üks vanem meesterahvas, samm igatpidi ergas ja kiiruski normaalne. Oma trenni poolteist tundi hiljem lõpetades oli Endel jätkuvalt jooksulindil misjärel ta siirdus saali kõhu-, selja- ja käelihaseid tugevdama. Mehega juttu tehes selgus, et ta jooksebki iga päev kaks tundi ehk enamvähem täpselt poolmaratoni jagu kilomeetreid ja nii viis päeva järjest. Olgu lisatud, et Endel on 64 aasta vanune ning ta ei ole endine tippjooksja. 

Viimasel ajal on tema rõhk nihkunud jooksult rohkem jõuharjutustele, kuid mis ei ole muutunud, on tema treeningute sagedus. Igal argihommikul Sparta jõusaali minnes võin olla kindel, et varem või hiljem näen seal ka teda. Selline järjekindlus motiveerib ka mind igal päeval endast parima andma ja loodetavasti inspireerib teisigi. 

”Ma olen 64 ja hakkan kohe 65 saama,” alustame juttu, loomulikult jõusaalis. ”Vanust juba on aga ma loodan, et, see ei ole veel selline vanus, kus enam ei jõua teha või ei taha teha, pigem see on kokkuvõtmise aeg.”. 

Kui tihti sa jõusaalis käid, jätkan uudishimutsemiga. 

”Päris iga päev ei käi,” märgib Endel tagasihoidlikult ”Viis-kuus korda nädalas tuleb ära, üks-kaks päeva olen ikka püüdnud nädalas hoida ennast tagasi, et taastuda. Olen märganud ka seda, et mida rohkem aastaid peale tuleb seda rohkem läheb taastumiseks aega. Ühe trenni pikkus on mul olnud kaks-kolm tundi. Nädala jooksul võtab see mind võhmale, nii et reedel tunned, et jaks on nagu kaduma läinud või ei ole enam motivatsiooni, tunned, et nädalavahetusel on ikka päris hea puhata.”

Olles käinud jõusaalis terve aasta, tunduvad need 12 kuud väga pika ajana, kuid selgub, et kõik sõltub võrdlusbaasist. 

”Spartas saab nüüd 12 aastat järjepidevalt,” jätkab Endel oma juttu ”ja mul ei tule endale meelde, et ma selle aja jooksul oleksin nii öelda emotsioonide põhjal jätnud mõnel päeval tulemata. Ma ei ole käinud, ütleme, kui töö ei ole lasknud tulla või kui ma olen linnast ära, siis ma ei ole tulnud. 

Varem olin ma Kaitseväega seotud, praegusel hetkel tegutsen fotograafina. Kui tuleb mingisugune üritus, mida on vaja jäädvustada, siis ma pean paraku seal kohal olema.”

Kui palju sa varem liikusid ja miks sa jõusaalis käima hakkasid?

”Kui ma kaitseväes olin, pidin iga aasta tegema ju füüsilised testid, liikumine käis tollal sinna asja juurde. Aga sellist tippsporti ma ei ole teinud ja ma pean ütlema ka, et ma ei ole mingisugune spordihull olnud. Kaitseväes olles sai see nii-öelda endale sisse juurutatud, et pead tegema ja teed. Noorte meestega tuleb sammu pidada, sa ei saa ju jalgu jääda teistele. Siis tuli lihtsalt teha ja see on nüüdseks sisse juurdunud, et sa teed ja saad teha. Naudid seda, et on trenn ühele poole saanud ja pärast seda saad puhata, võtad aja maha, lähed sauna.

Töö kaitseväes viis ka välismissioonidele, sealhulgas Afganistani.

Ega inimene üldiselt ei taha niisama liigutada, kui ei pea liigutama. Ühel hetkel hakkas kehakaal vaeva tegema ja siis ma sundisin ennast tööle.” 

Millised su igapäevased treeningud hetkel on?

“No ma olen muutnud seda. Kaks aastat ma sisuliselt iga päev jooksin poolmaratoni jooksulindil. Mul tuli 100-150 kilomeetrit nädalas jooksu, puhast jooksu. Kõik muu lisaks. 

Praegusel hetkel ma olen teinud saalis rohkem lihasmassile, et kasvatada lihasmassi. Vanusega lihasmass tahes-tahtmata väheneb või annab järgi. On vaja kaasa aidata, et see langus ei toimuks väga kiiresti. Ja tasapisi püüan kõndimist ja sörkjooksu uuesti käsile võtta. Masinad (millel trenni teen) vahelduvad, ma alati ei tee ühtesid samu masinaid, kasutan  erinevaid masinaid

Ühe trenni kogemus on see, et teen läbi terve keha lihased, ei ole niiviisi, et ma teen nüüd ülakeha, alakeha, selja, rinnalihased, mul niiviisi, et paika ei ole pandud, pigem tervikuna võtan ennast.”

Kõik päevad pole samasugused, mistõttu küsin ka Endlilt, kuidas ta ennast motiveerib või on see tegevus juba nii rutiiniks kujunenud, et tuled nii või teisiti? 

”Ta on pigem rutiinis muutunud, kuid muidugi on vahel raske,” jätkab mees. ”Vahest mõtled, et ei viitsi minna. Aga rutiin aitab. Rutiinil on positiivne omadus, et kui sa oled harjunud käima, siis sa pakid hommikul koti ja lähed. Ikka vahest petad ennast ära, et ütled endale, et teeme täna lihtsamalt. Tuled saali, hakkad pihta ja lõpeb ikka samamoodi, et teed täistrenni ära.”

Mida jõusaalis käimine sulle annab?

”Noh, see on emotsionaalne. Kui ma jooksen 21 kilomeetrit, siis see tunne, et ma sain hakkama, see on nii võimas tunne. Teistpidi ma tunnen, et ma saan veel millegiga hakkama, see enese proovile panek, et ma ei ole veel maha kantud või nähtamatu inimene, et sind ei märgata. Sa paigutad ennast siia teiste hulka ja näed, et sa ei olegi kõige viletsam või äpum, saad ikka oma asjad ära tehtud.

On ju olnud elus raskemaid perioode, kehakaal läks käest ära. Võtsin toitumise ja trenni käsile, treening annab energiat ja toitumisega olin suuteline maha võtma 35 kilo. Ja kui sa näed, et riiete poodi minnes sa ei pea enam otsima suuri numbreid, vaid ostad seda, mis meeldib! See on tegelikult nii oluline inimesena. Samuti, ma jõuan lastelastega veel sammu pidada joostes ja ma jõuan bussile järgi joosta. See on see väärtus. Mitte see, et kaua elada, vaid oluline on kvaliteetselt elada.” 

Mida sa teistele ütleks kes on mõelnud tulla jõusaali, kuid pole selleni veel jõudnud?

”Eks tuleb endal ikkagi kasvatada seda tahtejõudu! Igal juhul tuleb kohale tulla, isegi siis, kui sa trenni ei tee ja lähed ainult sauna. Organism harjub rutiiniga ja sa ei jäta tulemata. Tööle minnes sa ju ei ütle, et ma täna ei lähe. Viis päeva pead ju tööl käima. Iga päeva hommikul lähed ja teed oma töö ära. Treeninguga on samamoodi, teed ära! Oluline ei ole, kui palju sa teed, peaasi et teed.

Katsu ennast tööle panna, et see asi toimima hakkaks. Sporti ei pea kartma, ei pea mõtlema, et ma tahan Schwarzeneggeriks saada. Kui palju selleks peaks tööd tegema, et selline olla! Pigem on põhjuseks see, et kui sa natukene liigutad, siis sa tunned ennast lihtsalt paremini. See on hea tunne!”