Aastaringselt soodne ilm ja mägine loodus (fotol Edinburgh AC klubi jooksutrenn pargimurul, kõik fotod klubi veebilehelt)  loovad Šotimaal head võimalused mitmekesiseks jooksuharrastuseks. Harrastajate seas on levinud krossijooks (cross country), maantejooks (road race), orienteerumise elementidega mäkkejooksud (fellrun, hill run) ja ka staadionijooksud.

Tavapärane on, et veidi tõsisemalt jooksmisega tegelev inimene on seotud kohaliku jooksuklubiga, mille arv nt Tallinna suuruses Edinburghis ulatub 15 kanti. Klubid pakuvad regulaarseid treenerite poolt läbiviidavaid ühistrenne, kuhu tavaliselt on oodatud ka külalised, kellele on enamasti sellistes trennides osalemine tasuta. Meie liitusime peale paarikuist külalise staatust Edinburgh Athletic Clubiga, kus vastupidavusjooksjate ühistrenni kordi on nädalas suisa viiel päeval. Trennid on erineva iseloomuga, alates pargimurul joostavast fartlekist kuni staadionitrennini välja. Nädala lõpetab erinevateks maratonideks valmistujate hulgas populaarne pikk jooks, mis viib jõeorgu mööda linnalähedastele mägede ja veereservuaaride äärsetele radadele. Trennikordade arv klubis on piisav, et üksi jooksmiseks suurt vajadust polegi. Trennidest osavõtjate arv on küllaltki suur, jäädes  20 ja 40 vahele. See tagab selle, et kõik leiavad endale vastava taseme jooksukaaslased, mis tundub olevat arenguks soodne asjaolu. Grupp kas jagatakse 10 km aegade alusel kolmeks, või joostakse piisavalt väikesel alal, et pärast intensiivsemat lõiku saaks kogu seltskond jälle kokku koguneda. Trenni meeleolu klubis on sõbralik ja lõbus, milles on suur osa mängida treeneri Alex McEwani positiivsel innustamisel ja trenni sujuval läbiviimisel.

Jooksuhooaeg algab siin enamvähem samal ajal kui eestlased saavad esimest korda jalga suusad. Sügis-talv tähendab jooksjatele krossijooksu hooaega, mis koosneb paari kuu jooksul erinevate klubide poolt korraldatavatest ligi kuuest kuni 10 km pikkusest osavõistlusest koosnevast jooksusarjast, mis lõppeb riigi meistrivõsitlustega. Krossijooksu puhul on tavapärane, et alguses jooksurajaks olnud ilus muru pärast tüdrukute ja poiste vanuserühmade ülekäimist muutub täiskasvanute jooksudeks parajaks mudamülkaks. Võistlust jäädvustavad fotograafid eelistavad kohavalikul sügavamaid lompe, mille läbimise jäädvustamisel on võimalik saada pildile palju emotsioone. Krossijooks võib tähendada üsna tasast rajaprofiili, aga enamasti on tegu siiski künkliku rajaga. Kuna krossi joostakse hooaja algul, rajad on rasked ja ebatasasel pinnasel, on see hea jõuettevalmistus kevadel algavatele rahvajooksudele.

Krossijooksu võlud ja valud; võistlustel on auasi kanda oma klubi vesti.

Maanteejooksude hooaeg algab märtsis ja kestab kuni novembrini välja. Suurimad jooksuüritused on kevadel toimuv kahepäevane Edinburghi maratoni festival ja sügisene Great Scottish Run poolmaraton Glasgows. Üldjoontes on rahvajooksud siin üsna sarnased Eestis toimuvatega, kuid mõni asi võib algul eestlasele harjumuspäratu tunduda. Üks eripära võrreldes Eestiga on rahvajooksudele registreerimine. Tõenäoliselt korralduslike piirangutega seoses on enamikel jooksudel osavõtjate piirid üsnagi väikesed, jäädes tavaliselt alla 500. Kui on soov kindlal jooksul osaleda, tuleb sinna registreerimiseks pingutada - teha see kas väga varakult ära, või siis kasutada äärmiselt populaarset heategevusliku osavõtjana registreerumist. Heategevus tähendab lihtsustatult seda, et sõbrad-tuttavad toetavad sinu väljavalitud organisatsiooni rahaliselt ning sina võtad ennast kokku ja läbid selle nimel enda väljavalitud rahvajooksu. Tavapärased on töökoha koogiküpsetamise kampaaniad, kus inimesed kogunevad kohvipausile, söövad küpsetisi ja jätavad väikese panuse sinu heategevusele. Fantaasial pole siin suuri piire - oleme kohanud südalinnas 12 tundi kummipallil põrgatajaid või kuulnud mitmepäevasest rattasõidust 5 km pikkusel ringil. Pealtvaatajaid on tavaliselt palju ja jooksjatele elatakse häälekalt kaasa. Klubidesse kuuluvatele jooksjatele on auasi kanda võistlustel klubi vesti, mis toob tavaliselt pealtvaatajate poolt kaasa individuaalsema toetuse. Joogipunktides peab arvestama, et enamasti pakutakse ainult pudelivett. Võib juhtuda, et erinevaid torupillimehi on rajal rohkem kui joogipunkte.

Jutu autorid Edinburghi Maratoni stardis

Rahvajooksudel osalemise hinnad on võrreldes Eestiga pigem kallid, maratonist lühema jooksu keskmine osalemistasu jääb 40 euri kanti. Seda arvestades on väga tänuväärne viimastel aastatel üle UK levima hakanud vabatahtlike korraldatav parkruni formaat – igal laupäeva hommikul toimuv 5 km ajavõtuga jooks. Suuremates linnades võib toimuda paralleelselt mitu parkrun jooksu, nt Glasgows on 4 erinevat parkruni, Edinburghis 2. Osalejate arv jääb iganädalaselt 500 kanti ning jällegi on hea võimalus leida positiivset konkurentsi.

Esimene jooksumälestus Edinburghist oli õppetund, et tasase maa leidmiseks peab siin pingutama. Plaan oli joosta neli 10 min pikkust kiiremat lõiku ent sattusin lähimasse parki, mis laiub ümber endise vulkaani. Lisaks rannikulinnale omasele tugevale tuulele sundis tõsine reljeef tasase maaga harjunud inimese peale 1,5 lõiku juba kodu poole lontsima. Tasase profiili leiab Edinburghist rannajoone äärsel promenaadil, kesklinnas asuvas populaarses Meadows pargis ja linna Glasgowga ühendava Union kanali ääres. Ülejäänud alal liikudes satud tahes tahtmata ühe Edinburghi seitsme mäe mõjusfääri. Suurim üllatus oli siinsete koerte käitumine. Kuigi koeri on siin palju rohkem kui Eestis - pigem ütleks isegi, et ilma koerata jalutavat inimest kohtab radadel väga harva - on need tegelased terve närvikavaga ja tõepoolest inimese sõbrad. Vabalt ringiliikuv koer jooksjast välja ei tee, sest ta kas tassib peremehele oksa, palli või käib ojas suplemas. Suurim oht jooksjale on jääda ette koera liikumisteele, mis sunnib hoogu natuke maha võtma, sest nemad kõrvalistele inimestele suurt tähelepanu ei osuta. Siin pole kordagi olnud juhust, kus koer oleks jooksu ajal hakanud haukudes taga ajama, mis oli kahjuks reegel Tallinna parkides. Kui selle kohta kohalikelt uurida, siis nad ei kipu probleemi olemusest aru saama, sest halb kogemus puudub.

Kokkuvõttes on Šotimaa jooksuharrastusega tegelemiseks hea koht, sest trennisõpru on palju, tõusumeetreid koguneb rohkem ja rajad on vaheldusrikkad. Kui Eestis muutub Rüblik üle muru kõndides notsuks siis siin on muru nagu vene muinasjutt, mis havi käsul peale sopatrenni järgmiseks päevaks uuesti taastub. Temperatuur on jooksuks vägagi sobiv, sest talved pole külmad ega suved soojad.

Lemmik trennirada aprillis; 20 km pikkune ring läbib kuut erinevat golfiväljakut ja nelja parki; tõusumeetrid koguneb 250.