Otsus Tartu maratoni 63km distantsile minna sai lõplikult klaariks poolteist nädalat tagasi.  Ideaalsed lumeolud, kenad ja mitte väga külmad ilmad – kuna siis veel, kui mitte nüüd!  Suusatamine on ju mõnusam, kui on konkreetne eesmärk, muidu võib motivatsioon ära kaduda.

ESIMENE SUUSATRENN sai tehtud 19. jaanuaril ning need 16km Harku ringil läksid kergelt, kuid väga aeglaselt.  Plaan oli sõita rahulikus tempos, kuid keskmine kiirus 6 min/km oli ootamatult aeglane.  Ma ju jooksen ka kiiremini! Ent olgem ausad, kui just neljakäpukil ei jookse, siis käed joostes väga palju koormust ei saa. Jooksmisest klassikatehnikas suusatamiseni on küll väga väike samm, kuid paar erinevust ikkagi on – näiteks tuleb suusarajale ka kepid ja suusad kaasa tarida.

Päev hiljem, 20. jaanuaril tegin natuke lühemalt piirdudes 10 kilomeetriga. Ikka klassikatehnikas, loomulikult.

Kuna Tartu maratoniks valmistumine pidi mahtuma nelja nädala sisse, otsustasin, et teen kõik suusatreeningud ainult klassikatehnikas.  Loodetavasti saab õiged liigutused sedasi kiiremini selgeks.

Nädala lõpetas mõnus suusamatk Seli rabas.

UUS NÄDAL algas 18 kilomeetrise suusaotsaga ning mõnevõrra ootamatult oli sel korral märksa raskem, kui kaks päeva tagasi analoogilisel ringil.  Käed väsisid ära, pulss tundus kõrgem, selg jäi valusaks.  Suusatamine väga palju naudingut ei pakkunud, peamine nauding tuli ikka sellest, et oma kilomeetrid ära tegid.

Otsustasin teha ühepäevase puhkepausi ning naasta suusatamise juurde uuesti kolmapäeval.  Puhkus tuli selgelt kasuks ning vaatamata sellele, et too sama 18 kilomeetrine ring võttis täpselt sama palju aega, kui esmaspäeval, oli tunne oluliselt parem.  Keskmiseks kiiruseks kujunes 5:45 min/km, mis oli jätkuvalt aeglane ent tol päeval oli ka rada suhteliselt aeglane.  Lõpuks – ega ma treeninguid aja peale tee, oluline oli ikka suusatamislaadseid liigutusi võimalikult palju teha.

Esimest korda tekkis tunne, et ma saan aru, mismoodi klassikatehnikas suusatama peab. Et keppidega peab tõukama, jalga lükkama ja siis veel libisema (ilmselt on kõikide nende faaside kohta täpsed terminid).  

Neljapäeval lihtsalt ei jõudnud rajale, nii kiire oli.

REEDEL otsustasin teha pikema otsa.  Olgem ausad, ega ma suusatreeningutest midagi ei tea, kuid kui jooksumaratonideks valmistumisel on võtmetähtsusega pikad jooksud, siis eeldasin, et sama tuleks teha ka suusamaratonideks valmistudes.

Proovisin sel korral 3 Harku ringi teha, mis tegi siis kokku 28km ajaga 2:28.  Keskmiseks kiiruseks tuli 5:23 ehk koguni 40 sekundit per kilomeeter kiiremini võrreldes esimese, nädalataguse treeninguga.  Rõõmu tegi ka see, et esimesed 20km suutsin läbida kiirusega 5 min/km ehk mu suusatempo hakkas liginema minu jooksukiirustele.  Loomulikult – reedene rada oli ka kiire.

Viimaselt ringilt tulles oli küll väsimus kontides ning tavaliselt nii madalad künkad olid järsku muutunud suurteks mägedeks.  Viimaselt mäelt laskudes suutsin tasakaalu kaotada ja kukkumine oli vältimatu.  Jaanuari alguses jätsin kukkumisel suusakepid rinna alla, mis tähendas 2,5 nädala pikkust pausi suusatamises.  Nüüd otsustasin, et sama viga enam ei tee ning kukkudes käsi keha ette ei jäta. Loll! Kui sa kätele ei kuku, siis saab ju esimese löögi kukkudes hoopis pea! Ent kukkumisest kergelt valutavad hambad ei takistanud vähemalt järgmisi treeninguid.

Suuskadel liikudes avastad ka seda, kui ilus Eestimaa talvel on.  Tõeline imedemaa. 

TÄNASEKS on jaanuaris suusakilomeetreid kogunenud 131 ning tekkinud on kerge suusatunnetus – ma enam-vähem tean, mida ma suuskadel tegema pean, kuigi kiirust endiselt ei ole.  Ent on ju minu eesmärgikski Tartu maratonil mitte päris viimaseks jääda ehk hea raja korral võiks lõpuaeg tsipa kuuest tunnist väiksem tulla.

Mõnevõrra ootamatu on see, kui kiiresti on tunne „Mida ma siin nende suuskadega kõnnin!“ muutunud tundeks „Läheks äkki Finlandia Hiihtole ka!“ Positiivselt mõjus Grete Lõbu videoklippide vaatamine – tore oli näha, et teistelgi on paaniline hirm küngaste (loe: mägede) ees! Ise olen otsustanud, et kõik endast kõrgemad künkad lasen maratonilgi alla sahka!  Pole mul kiiret kuhugi!

Head meelt teeb ka see, et suusatamine on kätte tulnud sisuliselt tasuta. Jah, suusad ostsin mullu kevadel, kuid see oli ka sisuliselt ainuke kulutus.  Suuski ei määri, määrdeid pole ostnud, ka miskeid erisuusariideid pole vaja läinud.  Kõiksugu jooksuriietus sobib ju suusatamiseks väga hästi!

Muidugi endiselt on õhus mitmeid küsimusi, näiteks – kas Tartu maratonil on sellised WC-d, kuhu saad ilma suuski jalast võtmata sisse minna . . .

Samuti kipub suusatades suu lahti ununema ja nina on pidevalt märg nagu koeral! Kuigi tavaelus suudan ma kriitilistel hetkedel ikka suu kinni hoida ning ega mul tegelikult nohugi pole.