Söömine pole minu jaoks probleem. Olen tegelenud jooksuga 20 aastat ning selle aja jooksul on kehakaal kõikunud maksimaalselt 2 kg. Loomulikult, ma ei söö kõike valimatult, välja arvatud maratoni järgselt. Valin ikka seda, mis mulle maitseb.

Hommikusöögiks eelistan enamasti pudru. Lõunaks midagi toekamat. Õhtusöögiks müslit, võileiba, vahel ka salatit. Lemmikuks on eestimaine leiutis ehk kohuke. Väga palju liha ei tarbi, kuid see-eest sobib kõik, mis on magus. Šokolaad. Tume. Mandlitega. Nämma!

Kahjuks osalesin hiljuti ühel koolitusel, kus räägiti vastupidavusaladega tegelejate toitumisest.Taas kord jäi meelde väide, kui oluline on paika saada süsivesikud, valgud, rasvad. See on jooksja toitumise vundament. Süsivesikuid peab energia saamiseks piisavalt olema ning valk on treeningute järel lihaste taastamiseks ülioluline.

Soovisin näha, millest minu menüü koosneb ning võtsin ette nädalase katse Nutridata toitmumispäevikuga. Nutridata on teadupärast tasuta eestikeelne rakendus, mida haldab Tervise Arengu Instituut. Hea ja kohalik.

1. päev

Suutsin toitumispäeviku soovitustega sammu pidada päeva esimese poole. Ilmselt enamasti nii ju ongi. Kalorikulu läheb lõhki alles õhtuks. 2. septembril eksperimenti alustades ootasid mind kohe ees kaks suurt komistuskivi. Esimesest septembrist (kooliaasta algus!) oli külmkappi jäänud Napoleoni kooki. Ei taha ju toitu ära visata. Tõstsin tüki kooki taldrikusse. Maitses. Võtsin teisegi tüki. Väiksema tüki. Lõunasööki toitumispäevikusse märkides olin sunnitud tõdema, et kook moodustas selle toidukorra energiast tervenisti 50%.

Teine komistuskivi ootas ees õhtul. 80 aastaseks saanud sugulase sünnipäev. Restoranis. Laud lookas. Peolaua taga istudes on toit nii lähedal! Maitsev pealegi.

Järgmisel hommikul nägin eneselegi ootamatult, et Nutridatast leiab ka selliseid toite nagu carpaccio veiselihast. Loomulikult leidus seal šokolaaditort.

Päeva lõpuks sõin ära 4000 kilokalorit. Soovituslik norm oli 2400. Õnneks oli päevas ka üks jooksutreening, mistõttu jäin plussi umbes 1200 kaloriga. Seda, kui palju ma valke, süsivesikuid või rasvu tarbisin, ei hakanud vaatamagi. Nagunii sain kõike rohkem, kui vaja.

2. päev

Ärkasin süümepiinadega ja otsustasin, et uus päev tuleb palju parem. Lõunaks ahjus tehtud paprika, lillkapsas ja bataat andsid vaid paarsada kilokalorit. Kõhtu sellest küll täis ei saanud. Ampsasin peale kohukest. Sõin ära mõned kommid. Need andsid lõpuks sama palju energiat, kui ahjus küpsenud kõõgiviljad.

Peale lõunat istusin pikemaks sõiduks autosse ning haarasin poest kaasa jääkohvi. Cappuccino. Hiljem koju jõudes panin prillid pähe ja märkasin ehmatuseks, et olin ära joonud kohukesevõrra kaloreid. Õhtusöögilauas hoidsin end vaos ning suutsin soovituslikku päevanormi vaid 100 kilokaloriga ületada.

3. päev

Hommikusöögiks rutiiniks kujunenud puder. Kaks kohvi sisse ja värvid juba helgemad. Enne lõunat plaanis viimane pikem jooks enne Tallinna maratoni. 15 km. Jooksult naastes üritasin meeles hoida koolituselt saadud õpetussõnu selle kohta, et keha ei omasta tunnis väga palju süsivesikuid, ükskõik kui tühi su kõht ei ole. Proovisin mitte ahmida. Riis. Üks suurem grillvorst. Oot-oot, kuidas grillvorst nii palju energiat annab? Päeva rasvanormi sain samuti lõunaks täis.

Õhtul ootas ees järjekordne sünnipäev. Miks ma just selle nädala toitumispäeviku täitmiseks valisin! Lahtisel tulel valminud pitsa. 24 tundi küpsenud seakoot. Tort!! Olin õnneks nii palju õppinud eelmisest sünnipäevast, et suutsin end talitseda. Kuna olin hommikupoolikul jooksnud 15 km, siis oli väike reserv söögiks välja teenitud. Päeva lõpuks suutsin tarbida enamvähem normi järgse koguse energiat, kuid süsivesikute-valkude-rasvade bilanss oli täiesti paigast ära. Rasvad andsid 40% energiast ning tegemist ei olnud nn. heade rasvadega.

4. päev

Hommikusöögiks pühapäevased pannkoogid. Mustsõstramoosiga. Lõunasöögiks kartulipüree pikkpoisiga. 100 grammi pikkpoiissi andis 206 kcal, samas kui 200 grammi kartulipüreed vaid 163! Ebaaus! Õhtusöögiks võileiba ja valgurikkamat kodujuustu.

Esimene päev neljast, mil suutsin energia tarbimisega normi piiresse mahtuda. 12 kilokalorit jäi reservigi veel! Samuti oli see päev esimene, mil suutsin süsivesikud-valgud-rasvad paika saada. Kõik oli normis! Ja mõnevõrra ootamatult: kõhtki oli täis.

5. päev

Jätkasin samadel radadel nagu päev varem. Kohukesed olid vahepaladena asendunud banaani ja nektariiniga. Õhtusöök andis tavapärasest rohkem valku ning juba teist päeva järjest olid süsivesikud-valgud-rasvad paigas. Kas ma olin midagi õppinud?

6. päev

Poes jäi näppu Kalevi šokolaadibatoon. Pidin selle kodus ära sööma. Oli banaanist kolm korda väiksem, kuid andis kaks korda rohkem energiat. Lõunasöögiga jõudsin taas kord normi piiresse. Kuna lõunasöök oli väiksem, läks kõht rutem tühjaks, mistõttu pidin ka õhtut varem sööma. Mistõttu läks ka õhtul kõht varem tühjaks. Õnneks oli keegi laua peale jätnud pistaatsiapähklid. Kas sa tead, et 50 grammi pistaatsiapähkleid annab 303 kilokalorit?

Päeva lõpuks ületasin muidugi sööginormi. Paarisaja kaloriga. Kuid taas kord läksid paigast süsivesikud-valgud-rasvad. Rasva tuli liiga palju. Peaks vist juba poes vaatama, mida toit sisaldab?

7. päev

Alustasin süsivesikute laadimist Tallinna maratoniks. 10 grammi süssareid kilogrammi kehakaalu kohta. See tähendaks päeva lõpuks 700 grammi süsivesikuid. Olin varunud vahukomme ja spordijooki, kuid päev läbi neid juba ei söö! Lõunasöögiks oli plaan makaronide kõrvale grillvorst ahju lükata, kuid kuna üks vorst andis kogu päevanormi jagu rasva, siis loobusin sellest. Raputan parem natuke juustu oma pastale.

700 grammi süsivesikute söömine ei ole tegelikult keeruline. Keeruline on seda teha nii, et samal ajal rasvade ja valkude tarbimine sama palju ei kasva. Sööd küll vahepalaks banaani ning õhtul krõbistad näkileiba ja müslit, kuid igas asjas on ju rasv sees. Mida rohkem süsivesikuid sisse ahmid, seda rohkem saad ka rasva. Ent maratoniks vaja ju süsivesikuid koguda, rasva niigi.

Päeva lõpuks suutsin koguda 535 grammi süsivesikuid. Eesmärgist jäin kaugele, kuid vähemalt pärines 78% tarbitud energiast süsivesikutest.

Kokkuvõtteks.

Toitumispäeviku täitmine ei ole keeruline ning annab hea pildi sellest, kas saad piisavalt energiat, süsivesikuid, valke, rasvu. Toitumise muutmine on raskem. Asendada kohukesed banaaniga. Loobuda teisest torditükist. Jätta grillvorst külmkappi. Ent ka toitumise muutmine on kergem, kui toitumispäevik kõik numbrid kokku liidab.

Nädala lõpuks olin õppinud nii mõndagi. Pean sööma rohkem valku. Lihased vajavad valku. Eriti vanuse kasvades. Peaks jälgima ka rasvade tarbimist. Kulutan suure osa tarbitud rasvadest küll joostes ära, kuid toitumispäevik näitas, et vahel läheb liiast. Ning lõpetuseks, toitumisalased valikud algavad poes. Neid asju, mida külmkapis ei ole, ei saa süüa.