Jah, just sellise pealkirjaga võin alustada enda viimast artiklit, sest napikas mu tulemus oligi, plaanitud 1.30 poolmaratoni aeg sai täpselt viie sekundiga alistatud. Hea, et finišisse joostes ei komistanud 😅. Vaimule oli see kell seal üleval finišikoridoris kui pommi tiksuv aeg. Kui aeg täis saab, käib kõmakas 💥. 

Võtame siis algusest, päev enne poolmaratoni: mega kiire päev, vaja teha Viljandis tööpäev lõpuni, viia laps maale, teha ära kiire võistluseelne trenn ja siis sõita Viljandist Tallinnasse. Hiljemalt kell 22 tuttu! Hotellist tellisin toidupaki, sest võistluseelne hommikusöök hotellis, mis algaks kell 7.30, oleks liiga hiline.

Äratus kell 5.40. Kiire lühike sörk Tallinna laupäeva varahommikustel tänavatel, kus kõik vastutulijad alles eelmise päeva pooleli olevatelt toimetustelt alles koduteel olid (osadel olid käes isegi poolikud joogiklaasid).

Söök kell 6.15. Toidupakis oli õun, pirn, võileivad ja pannkoogid. OK, mul on kodust kaasas kiirpuder, teeks hoopis seda. Ahjaa, hotellitoas polnud veekeetjat. Kiire käik alla adminni lauda, lubati tuua. 15min pärast on ukse taga "kammerhärra" stiilis vana hallipäine meesterahvas, kellel pisike veekeetja näpus. Mis muidugi ei töötanud. Voolu ei võtnud sisse ühestki pistikupesast. Seega puder jääb ära. Sõin toidupakist ühe võileiva, kolm väikest pannkooki ja ühe kodust kaasa võetud müslibatooni. 

7.45 suundume Lauluväljaku suunas, närv on sees, kõht õõnes ja võiks öelda, et isegi tühi. Ma söön alati enne pikemaid võistlusi putru, ei teagi keda süüdistada. Vast ikka iseennast, et õhtul juba veekeetjat ei küsinud või veelkord ennast, et veits odava hotellivaliku tegin. Missiis, et meil üüratu suur saunaga tuba oli- putru ju ei saanud!

Lauluväljakul Janeki ja teiste projektis osalejatega veel viimased muljetamised ning ühispilt, ning juba tuli soojendust teha.

Treener Einar Kaigas oli jätkuvalt seda meelt, et kui hea aeg tuleb, siis on tõenäosus pjedestaali otsale kõlkuma saada. Lisastress, sest siis mõtled ainult sellele, et kogu see jooks tuleb ainult pingutada.

Kell 9. Start. Lubasin ju endale, et ei jookse liiga kiiresti alguses. Kahjuks vaatasin, et kõik esimese pundi naised panid nii kerge jalaga stardist minema, et kuidas ma siis järgi sörgin?

Oleksin pidanud omale plaani võetud 4.10-4.15 tempot jälgima. Oh ei, esimene kilomeeter 3.58, teine 4.04, alles siis hakkas õige tempo püsima kuni 13 kilomeetrini kenasti ühtlases tempos. 10 kilomeetri peal Taivo hõikas, et olen 40 sekundit varus. 

Siis tuli Pirita terviserada, polnud ju mingid erilised tõusud ja käänud, aga rütmi lõi sassi ja sellest piisas. Piritalt tagasi Russalka poole teel olles olid jalad rasked, vaim nõrgenes ja tempo kukkus 4.19 peale, enam üles seda ei saanudki. Taivo oli jälle hõikamas, et olen ajagraafikus. Ütlesin, et kuradima raske on... Käskis vastu pidada.

Finiši eel, 2 km peal, kus enamus kaasa elajaid oli pundis, tundsin, et niiiiiii raske. Kujutate ette, mis mõtted tekivad jooksjatele pähe? Nägin meditsiinitöötajat ja mul käis peast läbi, et nüüd ma lähen kükitan ta juurde maha. No ei jõua lõpuni. Selline sarnane mõte oli mul 2018 aastal Peetri jooksul 10 km distantsil, kui hirmus palav ilm oli ja jaksu polnud. Siis mõtlesin, et lähen kükitan sinna ühe ridaka hoovi maha ja keegi ei näeks ka, et sinna kadusin :D. Muidugi ma ei teinud seda. Ei siis, ega praegu.

Meie armas Mallor ei saanud mind esimene ring pildile, ta oli oma kaameraga täpselt kilomeeter enne finišit. Esimesel ringil oli tema juurde jõudes kuskil 6 km joostud. Sel hetkel arvatavasti nägin hulga parem välja, kui viimasel ringil. Viimasel ringil said tal mu pingutuse pildid tehtud ja veel pikalt ergutas ta valjult kaasa, et ainult natukene veel, nüüd tuleb panna! 

Imetlesin kõiki kaasa elajaid: neid pole mul ühelgi võistlusel kunagi nii palju olnud. Kuna jooks oli kahele ringile üles ehitatud, siis ergutajaid kohtaski mitu korda. Ja minu treener Taivo jõudis lausa mitmes kohas olla. Pärast tuli välja, et ta jooksis mulle eri jooksu servadele ergutama- nagu vauu, päriselt ka! Minu suur respekt! 💗

Finiš: kellatiksumine, läbi jalgadesse vallandunud piimhappe veel viimased pingutused. Kohe on see kõik möödas! Tahtsin ju tegelikult paremat aega, veel paremat kui sain: mis paganama pärast panevad inimesed endale veel suuremad eesmärgid ja siis täites tegelikult enda algse eesmärgi, nad pettuvad endas, sest ikka ja jälle me tahaks veel paremat. Ahnus? Oled nagu korraga õnnelik ja endas pettunud. 

Tegelikult Taivo ütles, et mul oligi 2 võimalust: kas joosta hästi ühtlaselt kogu aja 4.15 tempos ja kesta nii lõpuni (mil oleks ka kindlasti 21 kilomeetri peal väga raske olnud) või joosta endale ette varu, nii nagu tegingi, ning siis selle pealt lõpus põleda. Seda ta ütles mulle muidugi alles finišis :D. Vaevalt, et oma strateegiat muutnud oleksin, kui ta oleks jõudnud mulle seda stardis teada anda. Ma ju tean kuidas peaks jooksma: ühtlaselt- teoorias olen alati tegija olnud... Praktika pole kahjuks alati samaväärne.

Aga lõppkokkuvõttes jäin ma ju rahule. Mu ette pandud aeg sai tehtud. Ületasin enda kunagist tulemust peaaegu viie minuti jagu. Sain uusi jooksunippe ja erinevate treenerite käekirja näha. Avardasid ju meie silmaringi treener Toomas Tarm fartleki ja võistluseelse ettevalmistuse alal, treener Kaupo Tiislär tõusutrenniga, treener Einar Kaigas jooksuharjutuste osas ja treener Taivo Püi ÜKE osas. 

Siinkohal tahaksingi tänada kõiki projekti panustanud treenereid, eesotsas Taivot!

Aitäh Teile kõigile! Teie käe all teeniks tulevikuski! 

Janek pani kokku üli ägeda tiimi, kellega meil väga sisukad chatid pea igapäevaselt. Ja mitte ainult jooksmisest 😉! Aitäh ka tiimile endale, et olete nii ägedad! 

See oli väga huvitav aasta, kogu selles koroonamöllus, mil võistluste korraldajatel palju suurem töömaht.

Aitäh Tallinna Maraton! Et ikka korraldate sellist ägedat suurvõistlust! 

Ja Teiega, mu armsad lugejad: "Ma tunnen, et me kohtume veel!"

Lugupidamisega

Inga Kree