Eesti pikas, lumises ja külmas talves jooksmine tüütab pikapeale. Vahelduseks tahaks midagi erinevat, paremat. Võimalik on see ainult kusagil lõunas, näiteks Itaalias. See on meeldiv maa. Mida lõuna poole, seda soojem.  Nii langes valik Napolile. Maratoni mõttes on see ka eestlastest puutumatu koht. Ei ütleks, et see oli viimase hetke mõte. Selliseks ettevõtmiseks oli tarvis pikemat ettevalmistust.

Ega algus polnud lihtne. Niisugust bürokraatiat kui oli sellel maratonil pole registreerimisel kunagi kohanud. Tarvis oli täita pikk ja segane ankeet, muretseda arstitõend. Kanda üle stardimaks, algul arusaamatu kui suur. See sooritatud, oli osalejate nimekirjas ikka punane märk – st. midagi oli veel puudu! Järelpärimine mailiga. Viimaks muutus siiski märk nime taga roheliseks.

Lennupiletitega oli lihtsam. Otselendusid ju sinna pole. Oli valida vahepeatusteks Milano või Gatwick.
Nii algasgi. Esimene peatus ja ootamine Milaanos. Seal muidugi leidus tegevust ja vaatamist. Algul Leonardo “Viimane õhtusöök”. Tänu talvele, seega turistide puudusele oli järjekord tühine. Suvel, turismihooajal on see lootusetu. Järmisena Duomo ja LaScala. Ning oligi aeg äralennuks.
Halvim oli Napolisse kohalejõudmine pimedas. Koht võõras, enda täpne asukoht linnas teadmata. Õnneks oli rahvas abivalmis ja juhatas. Hotell oli käeulatuses.

Järgmisel päeval esimene käik maratonikeskusesse numbrite jne.hankimiseks. See õnnestus õnneks lihtsalt. Järgnevalt põgus tutvumine linnaga. See toiming on mulle tavaliselt järgneva ürituse taastus- ja soojendusjooksuks. Olen avastanud selle hea mõju.

Start.   Piazza del Plebistico

Pühapäeval oli start. Riietuse valikuga oli raskusi. Eelmisel päeval oli olnud soe, temp. ca 11o C. Tuul aga võrdlemisi tugev ja jahe. Lühike riietusega kahjuks ei usaldanud jooksta. Nii saigi selga pikem variant. Pärast 10 km tuli pikk särk aga loovutada prügikastile. Õnneks olin pannud selga veel kerge lühikese T-särgi.

Vahetevahel siiski andis jahe tuul endast märku. Alati polnud pärituul. Liikumine aga soojendas.

Füüsiliselt oli jooks kerge, kergem kui siinsed, kohalikud. Arvatakse, et lõunas on õhu hapnikusisaldus suurem. Võrreldes põhjaga. Ju vist on see õige.
Trass oli tasane. Tõusud praktiliselt puudusid. Teekate oli sile, kühmudeta ja mitte lainetav. Palju leidus kivisillutist. Ka see laotud siledana, mitte meiesarnaselt ebatasaselt nagu Tallinna vanalinnas.

Jooks läks Vesuuvi valvsa pilgu all ühtlaselt lõpuni. Väsimus tõusude-mõõnadega, nagu seda igaüks on enda nahal kogenud. Väsimuse tõttu äralangemist aga ei toimunud. Isegi mitte pärast 30 km.

Psüühiline probleem oli võrratult suurem. Trassi esimesel silmusel probleeme polnud, eksimine polnud võimalik. Jooksjate vahemaad olid väikesed. Pärast 10 – 15 km jooksjate vahemaad aga suurenesid. Trassil olid ka poolmaratonis osalejad kes suurendasid veelgi arusaamatust.  Kohati leidus pööretele ja ristumistele paigaldatud rajajulgestajaid. Algul nad siiski näitasid küsimise peale suunda kuhu jooksta. Küsida midagi ei saanud. Peale kohaliku itaalia keele ei osanud nad midagi. Lõpupoole hakkas neil vist igav. Nagu lõunamaadele kohane kogunesid nad rääkimiseks troppi, vehklesid seal ning jooksjate vastu oli neil kadunud igasugune huvi. Tuli jätkata parema enesetunde järgi ja ennustada. Mitu korda tekkis trassilt eksimise tunne. Lõpuosas oli teele joonistatud siiski suunavad nooled.

Viimased 5 – 6 km tuli jooksta nagu keskpäevasel Viru tänaval.Trass kulges seal mereäärsel jalutajatele, ratturitele jms. mõeldud alal. Nagu meil Pirita tee mereäärsel alal. Kõik nad (jalutajad, ratturid, lapsevankrid jne.) olid läbisegi. Kuna ilm oli suurepärane, talv peaaegu möödas, rahvast sinna jatkus. Suurim probleem oli lapsed ratastel. Nende liikumissuund oli ettearvamatu, põhiliselt risti teega. Ühel neist oleks õnnestunud mind peaaegu rajalt maha võtta. Parajalt väsinud, tähelepanu kadunud, takerdusin ühe sellise ratta taha, ning kukkusin. Õnneks kergelt, isegi marrastusi ei tekkinud.
Rahvele ei läinud jooksjad vähimatki korda. Näis, et nad ei teadnud sellise ürituse olemasolust vähimatki. Ehk ainult paar isikut neist viibutasid tervituseks kätt.

Mõnisada meetrit enne finišit eksisingi trassilt. Õnneks taipasin peatselt viga. Kaotus aga siiski ca 5 min.
Ja lõpuks finiš! Medal kaela, natuke juua. Ning uuesti riidesse. Pesemine aga hotellis. Jalutus sinna lõdvestas siiski natuke lihaseid.
Sellist jooksu organiseerimist pole varem kohanud. Jooksude organisaatorid saaksid seal omandada häid kogemusi mida sellistel üritustel vältida.

Rajateenindus – hinne julgelt 2!
Meil pole ludatud korraldada jooksuüritusi kui rajal puuduvad eraldusbarjäärid. Seal olid tänavale paigaldatud ainult plastmassist kerged keeglid eraldamaks tagasipöörduvaid jooksjaid. Kilomeetri tähised olid joogipunktide täpsusega. Ning ka joogipunktid seal kus parajasti juhtus.
Jooki (vesi, mahl) ja sööki (banaan, küpsis, õun) leidus siiski lõpuni. Trassi arusaamatuse kartsin tõsiselt et mõni kontrollpunkt jäi läbimata ning seetõttu ei saa tulemust kirja. Neid oli mitu. Järgmisel päeval leidsin siiski netist tulemusi vaadates, et kartus oli põhjendamata.
Keerukas oli, aga vahetevahel võib olla ka midagi ekstreemset. Lõpp hea, kõik hea!

Järgnevalt veel jalutamine linnas ja ümbruskonnas. Nagu ikka. Ajalugu seal juba leidub.
Ja pingutav tagasisõit. Peatus ja ümberistumine Gatwickis. Meie mõistes hiiglaslik lennujaam. Kulus palju aega tutvumiseks ning leidmaks kus mis on. Ilm oli siiski seal meiega võrreldes soe aga niiske ja udune. Pealegi pime. Teha ja vaadata polnud midagi.
Kokkuvõttes oli Euroopal ring peal.

Tallinnasse tagasi jõudnult tuli kogeda, et on olemas midagi sarnast nagu lumi, jää, lörts ning külm. Lõuna roheluses ununesid need täielikult.
Tekkis küsimus:“Milleks ma ei jäänud sinna?”