Kõik maratonid on ühepikkused, onju nii? 42 kilomeetrit ja 195 meetrit. Ent New Yorki maratoni on kindlasti lühem! New Yorki maraton on lühem, kuigi su kella GPS seda ei tunnista! Tõenäoliselt kõige lühem minu poolt seni läbitud maratonidest, mida on nüüdseks kogunenud 43.

Ent viisakas inimene ei hüppa asjadest üle ega alusta raamatu lugemist selle viimastest lehekülgedest – oled proovinud pükse jalga panna peale tossupaelte kinnisidumist? No ei lähe! Eriti skinny fit või extra skinny fit versioonid. Mistõttu lähenemegi loole õiges järjekorras.

Jõudsin New Yorki maratoninädala esmaspäeval, Boeing 787 maandus JFK lennujaamas õhtul kell 22.30, mil Eestis kell juba mitu tundi üle kesköö oli jõudnud tiksuda. Seljataga 8,5 tunnine lennusõit Varssavist New Yorki, mil magamisest suurt midagi välja ei tulnud. Ajal, mil online check-in on muutunud normiks, ei ole mõtet seda tegevust liiga hilja peale jätta. Check-ini tehes teatas LOTi tark süsteem, et on jäänud ainult kaks vaba kohta, mille seast valida. Selgus, et isegi poolakad on ebausklikud ja viimased vabad kohad olid ... kolmeteistkümnendas reas ja loomulikult päris keskel, kus ei saanud ei korralikult jalgu sirutada ega pead millegi vastu toetada. Pead oli võimalik toetada ainult kellegi vastu – jätsin selle võimaluse targu kasutamata. Mine tea, mida katoliiklikud poolakad minust veel arvavad . . .

New Yorki jõudes valdas mind vähemalt hetkeks ajutine rõõm -- lõpuks ometi jooksen maratoni mõnes välisriigis, kus kohalikud räägivad keeles, millest ka mina aru saan. Eksisin. Nii mina kui hotelli vastuvõtuneiu rääkisime inglise keeles, kuid tema keeles oli minu omast umbes kaks korda vähem täis- ja kaashäälikuid. Ühise keele leidmine osutus ootamatult raskeks, õnneks oli vähemalt hotellitoas telekas, kust tulid arusaadava keelega kanalid. Telekas osutus samuti suureks pettumuseks, kuna sealt tulid pea-asjalikult saated, millel pealkirjaks „Kas sa peeretad piisavalt?“ või „Kuidas kaotada kehakaalust 4 kuuga 20kg.“

New Yorki maraton toimus pühapäeval ehk siis mul oli maratonieelseks jalgade väsitamiseks tervelt viis täispikka päeva. New Yorkis teatavasti linnatransport tasuta ei ole ja sõidab peaasjalikult maa all, kus vaatamisväärsused puuduvad. Mistõttu otsustasin nii New Yorkiga kui Philadelphiaga (mida ma enne maratoni väisasin) tutvust teha jalatsi (võib ju nii öelda?)

Linna kohal kõrguvale endisele raudteele ehitatud park, Highline

Kuna Tallinna maratoni järgselt oli välja löönud vana vigastus (lihtsustatult, plantaarfatsiit ehk tallaaluse fastsia põletik), millele ei mõjunud positiivselt ei vahepealsed neli jooksuvaba nädalat ega ka kaheksatunnised jalutuskäigud New Yorkis, siis puudusid maratoniks igasugused ootused. Viimases hädas ostsin siinsest apteegist Lidokaiini sisaldava valuvaigistava kreemi, mille pakendile kirjutatud sõnad MAXIMUM STRENGTH mõjusid kui Lermontovi luule Vene romantikule.

Maailma kaubanduskeskuse kaksiktornide asemele kerkinud kõrghoone.

Maratonihommik algas äratusega kell 4.45. Kell 6.00 panid hotelli ees seisvad bussid hääled sisse ning neist ei olnud hea maha jääda. Riided selga, jalg teipida, söök kaasa ja minek.

Maratoni esimene start anti kell 9.50, järgmised tunni jooksul peale esimest. Olin küll esimeses stardilaines, kuid kell 5 hotellitoas süüa oli ikka liiga vara, suurem osa kehast, sealhulgas kogu seedesüsteem, veel magas.

Niisiis pidin söömise jätma bussisõidu ajaks – bussisõit maratoni starti kestis tiba üle tunnikese. Seitsme paiku ehk ligi kolm tundi enne maratoni stardipauku olimegi kohal. Loomulikult ei lastud meid bussist ilma põhjaliku turvakontrollita väljagi – koti läbiotsimine ja keha metalliotsijaga skännimine sujus iseenesest kiiresti ja tekitas vähemalt tunde, et kui vigastatud jalg poolel maal alt veab, siis võin vähemalt turvaliselt katkestada.

Turvakontroll stardialale sisenemisel

Kogu see 50 000 jooksjat mahtus stardialale ilusti ära. Ümbritsevate hoonete katuselt valvasid meid püssidega sõjaväelased nii et ei tekkinud tahtmist isegi nina nokkida.

Kui tekkiski küsimus, kuidas see pikk stardieelne aeg mööda saata, siis 50 minutit suutsin veeta näiteks vetsusabas, ilma tagumikku potile poetamata. Lihtsalt jõudis kätte aeg, mil pidi minema järgmise aia taha ehk stardikoridori ootealale. Seal suutsin veeta järgmised 10 minutit vetsusabas, kuid sel korral õnneks edukalt.

Seejärel oligi aeg siirduda järgmise aia taha ehk siis päris stardikoridori. Seal küll vetsusid enam polnud, kuid see-eest olid puud ja põõsad, mille vastu jooksjad pissida said. Ilmselt oli tegemist väga vastupidava geenimanipuleeritud flooraga – kui ikka tuhanded jooksjad samasse põõsasse pissivad, siis ega need kaua vastu pea. Ent samas – jooksjate uriin on tõenäoliselt suurema vitamiini- ja mineraalainete sisaldusega, kui ükski taimede toitelahus . . .

Maratoni start anti suure silla pealt, ikka Ameerika hümni ja kõlavate tänusõnade saatel. Sild oli kahekordne, kolm-neli kilomeetrit pikk ja viis meid Staten Islandilt Brooklyni. Kuna mina startisin silla alumiselt korruselt, siis päikese asemel nägin vaid silla metallkonstruktsioone ja kogesin, et maikaga on kõrgel tuulte vallas päris külm joosta. Sooja oli vaevu 10 kraadi, kuid taevas oli täiesti selge ja kõik lootused olid pandud kliima soojenemisele lähemate tundide jooksul.

Brooklyni esimesed kilomeetrid sujusid rahulikult ja vaikselt – majad olid madalad ning pealtvaatajaid ei paistnud kusagilt. Täiesti mõttetu võistlus ühesõnaga.

Ent viiendaks kilomeetriks jõudsime väikese kurvi järel Brooklyni kolmandale avenüüle.

BOOM! Ühekorraga olid mõlemad tänavaservad publikuga palistatud ja kõik karjusid nagu börsimaaklerid. Emotsioon oli täiesti ootamatu ja vägisi vaatasid selja taha – kas äkki jookseb seal mõni kuulsus, kellele nii kõvahäälselt kaasa elatakse? Kuid kui hakkasid iga 10-20 meetri järel kuulma hüüdu GO ESTONIA (mul oli nimelt seljas Marathon100 Estonia sildiga jooksusärk), siis olid täiesti müüdud!

Kuigi tänava keskel oleks ilmselt parem joosta olnud, valisin jooksutrajektooriks spetsiaalselt tänava serva, mis publikule kõige lähemal. See emotsioon, kui sulle iga natukese aja tagant Go Estonia karjutakse, väiksed lapsed ja täiesti mittelapsed sulle patsu tahavad lüüa ning melu on täiesti Dolby Surround, oli enneolematu. Isegi raja kõrval korda pidavad politseinikud ajasid käe püsti ja tahtsid patsu saada ... Ja kui sa Go Estonia hüüu peale käe tõstsid, siis võisid olla kindel, et kuuled kohe täpselt sedasama hüüdu.

Kaks Estonia kirjaga jooksjat, Roman Kusma (vasakul) ja loo autor.

Kuigi maratoniraja serva oli tõmmatud eralduslint, ronis publik sellest väga sageli mööda, et olla jooksjatele veelgi lähedamal.

Iga natukese aja tagant esinesid raja servas bändid, tantsutüdrukud, DJ-d, orkestrid, trummarid – ametlikel andmetel oli neid raja ääres enam kui 150 ehk iga kilomeetri kohta keskmiselt neli.

Kogu see melu, mis sai alguse võistluse viiendal kilomeetril läks ühe jutiga välja neljakümne teise kilomeetrini. Ainukesed hetked, mil melu korraks katkes, olid sillaületused – Brooklynist Queensi, Queensist Manhattanile, sealt Bronxi ning tagasi Manhattanile.

Publik on see, mis teeb New Yorki maratonist maailma kõige lühema maratoni. Rajale ei jäänud ühtegi klassikalist vaatamisväärsust, kuid vaadata ja kuulda oli maratonirajal nii palju, et sellest oleks jätkunud mitmele võistlusele.

Lähenevate presidendivalimiste hõngu oli tunda ka maratoniraja servas.

TAHAN VEEL!

New Yorki maraton on selline, et selle nimel tasub vahele jätta nii mõnigi Helsinki, Riia või Stockholmi maraton. Muidugi – ega raha puu otsas ei kasva ja New York on kahjuks nagu suur karu, kes sind nähes oma karvase käe sinu rahakotti lükkab ja enne lahti ei lase, kui jope voodri vahelt on ka viimased kopikad välja raputatud.

Mistõttu järgmise New Yorki maratoniga läheb kindlasti hea mitu aastat aega.

Kuid täiesti siiralt – pole ühestki seni läbitud 42 maratonist sellist emotsiooni saanud.

TAHAN VEEL!