Selle vahva jooksu sissejuhatuseks sobib hästi üks vana legend Iirimaalt. See räägib Dinny MacDermottist ja äsja tema kaasaks saanud Mary'ist. Nad istusid oma pulmaõhtul ihuüksi oma viletsas onnis ilma ühegi pennita taskus tuleviku tarvis. Mõlemad olid põlanud ära kasuliku pakkumise, et abielluda puhtast armastusest ja selliseid rumalusi kohalik rahvas põlgas. Äkki astus nende onni kühmus vanamees, kes palus natukest süüa. Kuulnud, et neil pole pulmaööl midagi süüa ja tulevik tume, kuid nad on nii õnnelikud, et armastusest abiellused, asus vanamees korraldama. Kutsutagu naabreid ja toogu need parimaid palasid ja kinke kaasa, sest kuulus Raftery ise mängib nende pulmas.

Seda legendaarset poeeti ja pillimeest tuldi kaugelt kuulama ja see, et ta nüüd ja siin mängis oli kohalikele suur au. Nii tulidki kõik väärt kinkide ja maitsva suupoolisega suure kiiruga kohale. Pulmpidu sai õige uhke ja kui küllalt sai söödud, siis Raftery mängis nii., et "ka kõige madalam hing sai ülendust, uhkus andis maad alandlikkusele ning kalk süda sulas nagu lumi maikuus". Kui saabus aeg muusikule maksta, siis lasi Rafteri oma kaabuloti ringi käima ja see täitus kiiresti rahaga. Nüüd jätsid lummatud pidulised väärikalt taas kogukonda vastu võetud Dinny ja Mary'ga jumalaga.

Üksi jäänuna avastasid nad, et raha täis kaabu on lahkunud pillimehest maha jäänud. Tormates seda  talle järele viima, jooksevad nad otsa rändkaupmehele. See, kuuldes nende lugu, räägib üllatunud noorpaarile, et  kõik see ei saa ometi tõsi olla, sest "juba kolm nädalat tagasi aitasin ma ise Rafteryt matta". Ja nii usuvadki kohalikud seda lugu ikka ja jälle pajatades, et puhtast armastusest sõlmitud abielu tarvis tõusis Reftery surnuist üles, et sellist paari õnnistada. 

See muistend on pärit Iiri rahvajuttude kogumikust "Torupill, haldjad ja hiiglased" ja kannab nime "Raftery ülestõusmine". Anthony Raftery, iiripärase nimega Antoine Ó Raifteirí või murdes ka Antoine Ó Reachtabhra oli päriselt kõrgelt hinnatud poeet ja muusik. Tänu rõugete põdemisele jäi ta juba lapsepõlves pimedaks kuid õppis siiski võõraid keeli, pilli mängima ja luulet looma. Teda peetakse viimaseks müütiliseks bardiks ja tema elust on palju legende. Huvitaval kombel saame täpselt öelda, millal see lugu juhtus - reedel, 15. jaanuaril 1836. Sest Raftery surmapäev on teada ja see oli 25.detsember 1835.

See lugu ilmestab hästi seda õhkkonda, mis valitses esimesel "LoveRun'il" 9. märtsil. Selle ürituse formaat on lihtne: 5 kilomeetri jooks. Edasi-tagasi mööda kergliiklusteed. Start südapäeval. Tulla soovitavalt paaridena, mida seob armastus. Oli nii armunud paare kui ka ema-poeg või isa-tütar paare. Ja oli ka väike lisaklausel - kes tahab Suurt Armastust tunda ja jagada, võib tulla poolmaratoniks või maratoniks juba kell 9. Lauake joogi- ja söögipoolisega on kaetud, 7 km rada on välja mõõdetud ja sobiva teemaga laulud saadavad joogipunktist läbi kulgejad uuele ringile.

Meid oli nii paarkümmend sedasi varakult startimas. Meie abikaasa Ruthiga asusime juba pisut enne üheksat teele, taas- ja korduvkasutusega numbrid (vahva idee - sellest peaks kunagi lähemalt rääkima) ette pandud. Kuna mu põlved on jätkuvalt problemaatilised, siis asusime rajale 4 minutit joostes ja 2 minutit kõndides. Igal ringil lehvitame kaaslastele ja kõigil on näod naerul. Ehkki pole päikest, on siiski ilm selge ja karge. Ja tõepoolest, midagi ülevat selles õhus on. Just poolel maal hakkavad mu põlved tulitama ja veel ühe ringi järel astun kõrvale. Seekord 28 kilometrit, kuid meie ühise unistuse viib ellu Ruth, kes mängeldes kaks täiendavat ringi kergesamselt läbi hõljub.

Aga mina näen midagi väga liigutavat. Just saabuvad 5 kilomeetri põhijooksu lõpetajad. Enamus on paaridena. Hästi palju antakse finišijoone järel kaasale musi. Ilus ja helge vaatepilt. See on ilus. Ja osalejad on nii vahvalt elevil. Kostab naljatamisi ja mitmes keeles lausekatkeid. LoveRun on meelitanud kohale osalejaid nii Soomest kui Leedust. Vahva! Just sedasorti üritusi on meile hädasti vaja - ühtaegu nii hingele kui kehale.

Mart Einasto

Fotod: Tõnis Tõnström