Lõppenud nädalavahetusel peeti üks Prantsusmaa suuremaid maratone – Nizzast Cannes'i.  Sealne piirkond, mida tuntakse ka kui Cote d'Azur või Prantsuse Riviera, on tuntud kui üks Euroopa klassikalisi puhkusepiirkondi – asuursinine meri, pikad liivarannad ja suur hunnik ahvatlevaid söögikohti.  Prantsuse köök . . . Nämma! Sealne rannik on igati sobilik ka jooksmiseks – mereäärsed tänavad-promenaadid annavad võimaluse värsket mereõhku (ja luksuslikke jahtlaevu) nautida, et siis peale väikest jooksutrenni ennast Vahemeres värskendada.  Ent peale seekordset maratoni oli kuulda, et mereõhk oli seekord liigagi värske ja mereäärne rada ootamatult mägine.  Kuna eestlasi oli seekordsel Alpes Maritimes'i maratonil palju, siis küsisime seal jooksnud Piret Merimaalt, et mis siis Prantsusmaal täpselt toimus.

Lisatud foto autor: Mallor Malmre.

Milline Nizza-Cannes'i maratoni rada siis tegelikult on? On ta siis nii lauge kui mereäärselt maratonilt võiks oodata või tuleb sisse ka mägiseid lõike?

Nii Margus Pirksaare kui ka internetist kogutud info põhjal läksin Nizzasse teadmisega, et tegemist on lauge ja kiire rajaga, sõnas Piret. Enne maandumist lennukiaknast välja vaadates tärkas minus kuri kahtlus, et kui kõikjal on mäed, siis järelikult peab ka maratonirada midagi muud kui ainult lauge olema. Jooksu esimene pool kulges Nizza linnas, pärast poolmaratoni distantsi läbimist valdavalt mööda mererannikut ning tõusval maastikul. Jooksu muutiski raskeks tõsiasi, et koos oli kaks hea aja jooksmist takistavat faktorit: tugev külg-ja vastutuul ning pidev spiraali mööda kurvidega ülespoole kulgev rada.

Kui eestlaste jaoks on Munamägi mägi, siis prantslaste jaoks lauge küngas. Sellest ka enne maratoni meieni jõudnud info, et tegemist oli lauge rajaga. Kõik on suhteline – mis on mäed eestlaste jaoks, ei ole seda prantslaste jaoks.

Mul ei ole iseenesest mõningate tõusude vastu midagi – SEB Tallinna maratonil ma lausa igatsesin mõnda Otepää-Elva 23 km jooksult tuntud tõusu, et teised lihased ka tööd saaksid. Tee Nizzast Cannesisse oligi „keerutamisega üles kulgev poolmaraton“ ehk siis võimalust tuulest ja pidevast mäkkejooksust taastuda ei tulnudki. Ka Cannesi linnas sees, vaid paar km enne finišist, oli väga tugev tuul.

Looduspilt oli muidugi vaimustav: vikerkaar mägede kohal, korraga vihm, päike ning nii tugev vastutuul, et pidin mõnikümmend meetrit käies kogu jõudu kokku võttes edasi rühkima, et mitte finišijoonele vastusuunas liikuda. Minu isiklik arvamus on, et selge eelis oli sellel päeval kas tursketel või siis sulgkergetel, tugevate lihastega jooksjatel. Ise igatsesin aeg-ajalt hantleid kätte, nendega olnuks vastutuult jooks ilmselt lihtsam.

Kas maratonil toimuv on ka ilma prantsuse keelt oskamata arusaadav?

Minu jaoks on sellele veidi keeruline vastata, sest mõistan elementaarsel tasemel ka prantsuse keelt. Siiski, kõik stardialas toimuv, sh info jagamine, oli inglise keeles. Stardipaugugi andis naistest maratonirekordi hoidja Paula Radcliff. Seega julgen väita, et maratonil endal sai ka vaid inglise keele oskaja kenasti hakkama. Siiski julgen tähelepanu pöörata igivanale ning vähemalt mentaalsel tasandil siiani eksisteerivale prantsuse-inglise vastuolule. Kindlasti viib mitte ainult sellel maratonil, vaid üldiselt Prantsusmaal ringi liikudes kiiremini sihile mingisugunegi prantsuse keele purssimine kui lihtsama vastupanuteed minemine ning näiteks inglise keeles teed küsimine. Mõnel meie grupi liikmel, sh minul, oli probleeme maratonile registreerimise ning stardinumbri saamisega üle interneti. Inglisekeelsetele kirjadele eriti vastama ei kiputud. Nende järelpärimistele, kes korraldajatele kasvõi google translate  „puuprantsusekeelega“ enda muret kurtsid, leidsid viimasele korraldajate abil ka kiire lahenduse. Kokkuvõtvalt, kohalikud oskavad inglise keelt, aga nad eelistavad siiski prantsuse keeles asjaajamist. Nii näitad välja austust ja lugupidamist kohaliku rahva, kes on loomult väga abivalmid ja vastutulelikud, vastu.

Fotol Piret selleaastasel Paide-Türi Rahvajooksul (492)

Sealsete söögikohtade teenindusele mõeldes - prantslaslik teenindus tähendab seda, et kõige jaoks tuleb varuda vähemalt kaks korda rohkem aega kui Eestis ent teisipidi - eks nad oskavad ka elu rohkem nautida. Kas maratonikorraldus oli ka ses mõttes prantslaslik või sujus kõik kiiresti ja libedalt?

Maratoni Expol sujus kõik kenasti ja kiirelt. Nagu ma mainisin, esines probleeme eesti jooksjate stardiprotokolli saamisega. Küll oli puudu arstitõend või ei olnud nime üldse stardiprotokollis. Prantslased on väga sotsiaalsed ning see on loomulik, et kõike tuleb – õigel ajal! - mitu korda –ja suust-suhu!- ise üle kontrollida. Ning mitte uskuda liialt inglisekeelset e-maili, mis väidab, et kõik on korras. Tegelikult ei pruugi olla. Lõppkokkuvõttes kõik siiski sujus, aga jah, Prantsusmaa ei ole ju e-riik ning ainuüksi registreerimisest nime stardiprotokolli jõudmiseni kulus IT-meestel kuni 2 nädalat. Aga lõpp hea, kõik hea!

Millised need ilmaolud siis täpsemalt olid? Kui suur see tuul ja torm oli ning kas sellega kaasnes ka vihm? Mida selline tormis jooksmine sulle kui jooksjale tähendas? Mismoodi ta mõjutas?

Ilm oli neil viiel päeval, mil Nizzas ja Cannesis olime, vägagi muutuv. Laupäev oli väga tuuline, aga ilmateadet vaadates oli tuule kohta kommentaar: „tugev“. Pühapäeval aga „väga tugev“ ning oli antud ka tormihoiatus. Nizza ja Cannes on kui Tallinn ja Keila, mis asuvad küll lähestikku, ent kus ilm võib täiesti erinev olla. Nii oli ka eelmisel pühapäeval. Nizzas tundus kõik lootustandev – pilvine taevas, jahe hommik, kerge tuul. Aja möödudes kõik aga muutus. Ametliku ilmateate kohaselt oli ilm jooksu teisel poolel tuulega 17-19 m/s, puhangutega kuni 35 m/s. Kitsal rannikuäärsel alal lendas ühelt poolt merevett teele, teiselt poolt prahti ja palmioksi. 41 km post lendas ära ning ka mõned metallist rajapiirded liikusid lamavas asendis mööda asfalti. See oli vaimselt raske jooks. Loodus näitas oma karmimat poolt ja mina oma elu jooksul selliseid ilmastikuolusid kogenud ei olnud. Kuskil 33l km-l oli mul tõeline hirm. Inimesed mu ümber olid kui „transis“ – nad ei jälginud teisi, võitlesid üksnes enda edasi liikumise ja ellu jäämise eest. Nagu Zombid jooksid minu kõrval mitmed, kes ise arugi ei saanud, et oma küünarnukkidega mulle haiget teevad. See oli ainust aeg ja koht, kus muidu nii sõbralike inimeste teist poolt nägin. Nüüd tagasi Eestis olles pole minu jaoks ükski ilm halb ning SEB Tallinna maratoni äärne merelõigu läbimine ka tuulega mitte midagi erilist. Sealtju mägesid ei ole ning nii tugevat ja keerutavat tuult reeglina ka mitte (treenin sageli just marsruudil Tallinna sadam – Pirita- Viimsi).

Fotol Piret peale oma esimese maratoni finishis septembris Tallinnas.

Kokkuvõtvalt olid kõik ligi 50 eestlast, kes jooksul osalesid, ülimalt tublid. Vapratest eestlastest tehti ka pilti ning seega leidsime kajastamist ka kohalikus ajalehes. Mõned, sh ka mina, suutsid siiski välja joosta ka isikliku maratonirekordi. Samas jääb veel pikaks ajaks kripeldama teadmine, et paremate ilmaolude korral oleks me kõik keskmiselt 10 minutit kiirema aja suutnud välja joosta.