Eesmärgiks Tallinna maraton esimesel ühistreeningul mind kahjuks polnud. Olin sel hetkel saanud viimase aja moehaiguse Koroona. Küll pääsesin kopsupõletikust ja haiglavoodisse välja jõudmisest, aga see polnud üldse mitte kergete killast haigus. Täiskasvanuna polegi ma nii haige veel olnud. Algas see viirus mul kurguvaluga, mis süvenes ja liikus välja kuskil 1/3 kopsuni. Kuuendal päeval (räägitakse, et siis on pöördepunkt) tuli nii hull nohu, et enam väga ei saanud aru, kas kurk ja kopsud valutavad üldse, sest pea oli paks ja valutas. Magada oli ilmvõimatu (nina kinni). Lisaks oli mul Koroona sümptomitest luu ja lihasvalu. Öösel lihtsalt olla ei saanud, jalad krambitasid ja tunde magada ei lasknud. Õnneks on mul jooksjana magneesiumi tabletid olemas, neid sai siis lausa mitu tükki võetud, ning mõne tunni möödudes sain ikka natuke magada ka. 

Päevad möödusid kiirelt, põhimõtteliselt mitte midagi tehes, sest ei jaksanud - ei olnud isu ega jõudu. Väsimus ja jõuetus olid käsikäes kerge 37,2-37,5 palavikuga. Korra oli mul haiguse ajal vaja lambipirni vahetada, selle tegevuse käigus kattus kogu kere higiga (ei oleks küll sel hetkel arvanud, et ma jooksja olen ja vastupidavusaladele nägu näidata võiksin). Õnneks mahtusin oma haiguse kulgemisega tavapärasesse kümnesse päeva ära ning pärast seda pääsesin vabaks.

Esimene tööpäev kontoris peale koroonat oli väga raske, mu töö pole üldse füüsiline aga olin tööpäeva lõpuks täiesti läbi. Keha oli täiesti kurnatud. Liikumist lasi mu teener Taivo Püi esmalt alustada kõndimisest. Tuli võtta kergemalt, et mitte üleliia südant koormata. Pulss on parim taastumise näitaja ning neil päevil pidingi Taivole võtma iga km ajad ning pulsid välja. Esimesel päeval kõndisin veidi kiiremas tempos 5 kilomeetrit ja pildistasin loodust, sest vahepeal oli ju kevad tärganud. 

Teisel päeval sain juba teha 3min sörk/3min kõnd vaheldumisi 10x kumbagi. Kokku tuli 8,6 km ja keskmine pulss jäi 130 (pulsivahemikud on väga individuaalsed), seega hakkas lootust andma, et saan ikkagi jooksma ka kunagi. Haiguse järgselt oli esimestel päevadel eriti tunda kopsudes ja kurgus kahjustada saanud osa, jahe õhk tegi kurgu valusaks ja kopse õhku täis tõmmata oli ebamugav. Hääl kadus kergelt ära ja siiamaani, peaaegu kuu aega hiljem, tunnen, et kurk on õrn. Pikalt väga rääkima ei kisu, sest siis läheb kurk kuivaks ja valusaks.

27.aprill sain teha esimese sörgi 8km, pulsi lõi ikkagi kergelt üles, alla 150 ei tahtnud kuidagi kukkuda.Taivo arvas, et nii kiiresti ikkagi joosta ei tohiks (5,30 tempo tavaliselt mu jaoks pole kiire), ja järgmisel päeval sain 10km sörgil kohustuse hoida madalat pulssi (125 anti ette), mul jäi 129.

Kuna aga vahepeal ju maailm vaikselt avanes ja esimene mai sai juba minna sörkima veidi suurema seltskonnaga kui üksi, siis haarasin võimalusest Viljandi Jooksupartneri omadega sörkida ümber Viljandi järve. Tavapäraselt on 1.mai alati olnud Viljandis suur jooksupäev. Koroona tõttu on see nüüd kahjuks juba teist korda 1.augustile lükatud. Ning kuna sel päeval uuriti korraga jalajälgede mõju soole ja looduse taastumisele, siis saime anda uurimiseks oma panuse.

See pole veel kõik, minu vaiksetele sörkidele hiilis üha lähedamale Karksi-Nuia Maanteejooks, mis sel aastal toimus 9.mai, emadepäeval. Treener Taivoga leppisime kokku, et võtan seda kui esimest pika lõigu trenni peale haigust. Et lähen rajale tunde järgi ja kui ei jaksa, siis võtan kergemalt. Kes vähegi selle jooksu rajaprofiili teab, siis seal on viie kilomeetri läbimiseks vaja esmalt joosta kergelt lauges tempos 2,5km linnast välja ja siis sama rada ülesmäge tagasi.

Karksi-Nuia maanteejooksu eripära on eraldistart, ehk korraga lastakse rajale 2 inimest ning seda iga 30 sekundi järel, mis võrreldes tavapäraste ühisstartidega võtab ära võimaluse teada jooksu ajal näiteks konkurendi tempot.

Õnneks oli esimene päikeseline ilm, sai lühikestes riietes võistelda. Aga meeletu tuul, nii minnes kui tagasi finišisse tulles oli tuul vastu.  
 

Tagasitulek oli paras katsumus, tempo langes mäest üles liikudes kõvasti ja jaks kadus. Aga kui lõpu 1km kätte jõudis, võtsin veel mis keha andis ja kihutasin finiši suunas. Niipea kui ületasin lõpujoone tundsin, et hakkas paha. Esimest korda elus hakkasingi päriselt pingutusest oksele. Oleme teiste jooksjatega varemgi imestanud, kuidas tippjooksjad oma kehast nii palju välja pigistavad, et finišis oksendavad? Ennäe, nüüd olen isegi endast rajale kõik andnud. Õnneks oli väärt pingutamist, sain oma 20,59'9 ajaga 5km naiste üld lõpetajatest kolmanda koha ja vanuseklassi teise koha. Seega lootust minu jooksuvormi taastumiseks on.