…. Ja läbi ta sai…42 km maraton läbitud. Öeldakse, et raske õppustel, kerge lahingus 😊 Kokkuvõtvalt olid jooksu treeningud, mida kogesin, suurepärased ja eesmärgi täitumine rekordajaga unistuse täitumine.

Projekti käigus arendasin eelkõige oma jooksu kiirust ja vastupidavust, mida sai harjutada nii asfaldil kui maastikul, tõusudel ja langustel. Jooks oli mulle kaaslaseks nii erinevatel tööalastel väljasõitudel kodumaal, kui ka üle lahe Soomes, kus sai joosta erinevatel maastikel koos erinevate maratoonarite seltsis.

Treeningperioodil paranesid tulemused samm-samm haaval ja kasvas kindlus, et tuleb kõige aegade kiirem tulemus. Projekti astudes oli antud ka lubadus endale, sõpradele ja ka töökaaslastele, et jooksu aeg võiks paraneda vähemalt 15 minuti võrra.

Projekti tiimis (FB Jooksmine), kus mind treenima hakati, olid väga ägedad liikmed, kes innustasid jooksma ja rohkem vaeva treeningutel nägema. Ei saanud olla mingi hädavares, kui teised klubiliikmed kerge sammuga treeningutel jooksid.

Tulles nüüd päeva sündmuse juurde, siis OHHH, kui seda oleks teadnud mis hakkab juhtuma lõpu kilomeetritel oleks parema meelega võtnud elektritõuksi ja sõitnud finishi 😊

Kui saabus maratoni hommik ja kõlas stardipauk oli Toompealt allamäge minek hea. Raja ääres oli palju naeratavaid ja toetavaid nägusi, isegi ilm oli soosiv (mõnusalt jahe).  Leppisime klubi liikme Priiduga kokku, et kui kohtume rajal, jookseme koos (ta minust kiirem ja paremas vormis) ja ta on mulle "jäneseks".  Kui nägin teda möödumas haakisin end talle sappa. Nii me siis kilomeeter kilomeeter haaval lõpu poole liikusime (kilomeetri tempo oli algselt plaanitud 4:55 asemel kiirem 4.20- 4:40 kanti)

Lisaks olin oma toetajaga kokku leppinud, milliste kilomeetrite tagant mind oodatakse ja antakse moraalset tuge, et oleks minek, väsimust poleks ja vajadusel saan energiageele.

Olles jooksnud u 5km tundsin, et tossupaelad olin liiga kõvasti kinni sidunud ja soonisid. Kuna tempo oli hea ja ei raatsinud seisma jääda ja veidi nööre lõdvemaks teha. Õnneks, mida rohkem sai joostud, ununes ebamugavus ja kadus soonimine ära (kas nöörid andsid järgi või muutusin tuimaks). Lõpuks saabus esimene kõige pikem tõus, siis oli tunda, et midagi on sammus muutunud, teravus hakkas kaduma, arvasin, et see on hetk, kus ei tohi sellele mõelda, et olen nõrk. Raja kõige meeldivam oli pikk pikk laskumine Harku järve juures.

Olin kellale seadistanud ka 3:30 tempo, et saaks arvestada, kas oleme ees või taga (õnneks olin ajaliselt koguaeg ees, vahepeal oli isegi 7min plussis 😊)

Rajal olles nägin ka meie projektijuhti Janekut, kellele vaikselt samm-sammu haaval lähenesin. Korra käis peast läbi, et saame ta kätte, kas siis jookseme koos või saan isegi ette (võitleja hing). Vahepeal see õnnestus, kuid joogilaua juures, olid tema jalad kiiremad ja läinud ta oligi.

Kui oli saabunud 33 km, kus mind oodati, et anda viimased energiageelid koos toetavate sõnadega algasid minu elu kõige raskemad 9km. Mis saab jooksja kõige hullem olukord rajal olla, kui sääremarjade krambitamine (kord vasak siis parem) ja need olid sellised väikeste tükkide moodi, mis tulid ja läksid (pole enne seda olnud) ja nende vältimiseks olin sunnitud oma jooksukaaslasele ütlema, nüüd on kõnniaeg. Kõndi palju ei teinud, krambid taandusid veidi ja taas jooksule. Treener Kaupo, kes oli ka rattaga rajal kaasa elamas andis mulle esmakordselt ka ühe soolakapsli. Nii me siis koos jooksukaaslase Priiduga vahelduva eduga kõnd/jooks Toompea poole liikusime. Kellal olevad plussis olevad minutid muudkui vähenesid ja peas käis läbi, et nüüd olen alt vedanud ennast ja kõiki, kes minu peale lootsid. 4-3 km peal andis treener veel viimased soolakapslid. Lõpp ei olnud enam kaugel Balti jaam- sealt tagasi pööre Toompea poole ja siis juba finiš. Jooksukaaslane Priit need kõik 9km innustas ja ütles, et sellise hea tempoga teeme selle 3:30 ära! Enam pole midagi, tule, tule! Mainisin talle, et mingu ees ära, saan hakkama…. Priit ei lahkunud minu kõrvalt, vaid oli kuni lõpu jooneni koos nagu takjas. Tänan Priit, sinuga võib neid kilomeetreid mõõta veel ja veel.

Vaatasin viimast korda kella ja seal oli pluss 7 minuti järel järgi jäänud 3 või 2 minutit aga see tähendas et olen veel graafikus ja tulen alla 3:30 finiši.

Ja lõpuks paistis Toompea ja finiši koridor ja FB klubilased ja treener ja minu suurim rajaäärne tugi 😊 Kõik karjusid - mine, mine, enam pole palju jäänud! Mäletan, et läbisin need viimased sajad meetrid tugevate krampidega ja isegi vasakut jalga longates.

YESSSSSS, tehtud, ületasin end ja suutsin tõestada, et kõik on võimalik ,kui vaid väga tahta! Mõistsin, et tõeline maraton algab 33-st kilomeetrist ja raja-äärne ning teiste jooksjate toetus, aitavad motivatsiooni hoida ega lase murduda.

Maratoni lõppaeg oli  3:27:23

Küsite nüüd, et kas nüüd, peale neid piinavaid hetki, ei jookse ma enam kunagi? Vastan, EI, EI, EI.  Järgmisel kuul osalen juba Saaremaa 3 päevasel jooksuüritusel.

Tänan südamest treener Kaupo Tiislär'i, kelle treeningkava aitas mul minu eesmärke ellu viia! Suur tänu, Jana  Koppel, kelleta poleks mind valitud projekti.

Suur tänu, Priit Kallas, kes mind rajale ei jätnud ja ohverdas oma kiirema maratoni jooksuaja.

Janek Oblikas, kes pani kokku sellise ägeda maratoni projekti, toetajat T.L kelleta poleks suutnud oma eesmärke saavutada ning FB klubi Jooksmise liikmeid, kes mulle kaasa elasid.

Karel Torm

Avafoto autor Mallor Malmre