16. aprillil sai täpselt kaks nädalat esimesest jooksutrennist, mis ma ametlikult marathon100 projekti raames tegin. Ühtlasi sai märtsis aasta aega, mil ma oma jooksutossud välja otsisin ja enam neid kappi tagasi ei viinudki. Tollal poleks küll osanud arvata, et ma jooksen oktoobris oma esimese maratoni, teen seda veidi alla nelja tunni ning hiljem veel mõtlen, et äkki oleks ikka kiiremini ka võimalik. Mina saan küll käe südamele panna ja öelda, et kogu see maailmas valitsev olukord tõi mind tagasi trenni juurde, millest ma üle kolme aasta täiesti eemal olin olnud.

Kuna ma oma kandidatuuri toetava plakatiga poe ette seisma ei läinud ja üleüldse ainult korra sotsiaalmeedias välja hõikasin, et olen sellise projekti lõppvoorus, siis olin väga üllatunud ja õnnelik, et projekti sain. Kohe üldse ei osanud sellega arvestada, aitäh sõbrad ja teised kaasaelajad, kes minu nime ette linnukese otsustasid teha! Hetkega olid mul süümepiinad, et eelmisel õhtul jäi jooksmas käimata ja hommikul käekesed kohukese järele olid kapis haaranud. Üks on aga kindel, andke mulle võimalused ja üks ilus eesmärk ja ma rühin vapralt eesmärgi suunas.

Kuna talvel sai jooksmas käidud, siis päris nullist just alustama ei pidanud. Samas ei saa ka öelda, et lume ja libeda minekuga oleks kergus ja hea tunne kohe jalgades olnud. Intensiivseid trenne ma ka sisuliselt talvel ei teinud, küll aga sai päris intensiivselt diivanil lesitud ja kommi söödud. Nüüd on aga lõigutrennid kavas ja pääsu nendest pole. Istuvad teised seal Exceli tabelis ja vaatavad mulle otsa. Kiiremaks on vaja saada ja selleks tuleb õppida kiiremini jooksma. Hetkel ootan pikisilmi koormustesti, et oma praegust seisu teada saada. Septembris sai viimane tehtud, aga siis oli vorm kindlasti parem. Samas olen hetkel jällegi oluliselt paremas seisus kui aasta tagasi jooksmisega alustades, seega stardipositsioon annab lootust ka paremale tulemusele septembris (möödunud aastal jooksin maratoni ajaga 3.58).

Kui ma kõik eelneva võrrandisse panen, siis esimesed nädalad ongi olnud väsitavad, aga nüüdseks juba tunnen, et keha hakkab viis korda nädalas jooksmisega harjuma. Ega tal muud üle jäägi. Enam ei pea õhtul kell 9 silmi suure pingutusega lahti hoidma või päeval kolmanda kohvi järele haarama. Isiklikule kogemusele tuginedes ütleksin, et väga oluline on selliste projektide puhul rutiinitaluvus ja see on üks minu tugevustest. Kõige suurem väljakutse on hetkel jooksuharjutuste trenn, sest neid on paganama raske üksi teha, keegi ei aita tehnikat korrigeerida ning pole seltsilisi, kelle silmadest kinnitust otsida, et see peabki raske olema. Isegi kui harjutused saab tehtud, siis sprindid sinna vahele on lihtsalt üks kõva kannatamine, millest lihased hiljem ka märku annavad.

Kui ma eelmisel aastal teadsin, et ma jooksen oma esimese maratoni ja kõik oli põnev ja natuke hirmutav, siis nüüd ma tõenäoliselt jooksen viimase maratoni (vähemasti lähiaastatel üritan ma sellest sõltuvusest eemal olla). Naljakal kombel on tunded samad. Erinevus on selles, et täna ma tean, et ma päriselt ka jään ellu, aga samas tahaks nüüd rohkem endast välja pigistada, et jumala eest ei tekiks finišis tunne, et peaks järgmine aasta jälle tulema, eehhee. Kardan ka pettumust – mis saab kui ma ei jaksa joosta alla 3.45 või kui ma saan vigastuse? Vigastusest ma tõenäoliselt taastuksin, aga iseendas pettumine jääks mind kauaks saatma.

Projekti kandideerides lootsin ma salamisi, et satun Sparta tiimi ja nii ka läks. Usaldan Toomas Tarmi ja tema tehtud kava 100%, ajan näpuga järge ja üritan hoida enda keha ja vaimu tugevana. Üleüldse on mul sel kevadel mitu ettevõtmist korraga tules ja ei ole selles kedagi teist peale iseenda „süüdistada“. Nagu öeldakse -  kus on, sinna tuleb juurde. Ma olen siiski väga tänulik, et mulle on antud võimalus projektis osaleda ning mind sellel teel toetatakse. Samas ma tajun selgelt, et ma olen alles alguses ja raskem osa seisab ees. Tõenäoliselt olen ma ka natuke ebatraditsiooniline harrastaja, sest mulle ei meeldi võistelda ja medalitest ma ei hooli. Seetõttu ei näe mind ka suvel rohkem võistlemas, kui treeneri arvates vormi testimiseks vajalik on. Paraku ainult omaette pusides rekordid siiski ei sünni ja nii palju on minus ambitsiooni küll, et ka neid ihaldada.

Tibusid loetakse sügisel, jooksurajal näeme!   

Kleiri

PS! Palun kõiki taevaseid jõudusid, et Tallinna maraton päriselt ka toimuks, sest ma lihtsalt pole nõus virtuaalsel teel metsas üksi 42,2 km nühkima!