Teate, ma saan täiesti aru, miks öeldakse, et armastusest vihkamiseni (ja minu puhul ka vastupidi) on ainult üks samm …  Nii see minu suhe jooksmisega toimibki. Siis kui tööpäevad on pikad, ilmad on suviselt kuumad ja trennid rasked, on keeruline jooksmist armastada.

Aga vahepeal tuleb ka kannatada … Mulle meeldib joosta, seda Te vist juba teate, aga et ma alles kolmapäeval jooksuraja ääres põõsa all ennast haletsesin, sest ma lihtsalt enam ei jaksanud, ei teadnud enne seda peale mu armsa treeneri mitte keegi … Aga vahepeal on vist ka see täitsa okei. Siis ma võtsin ennast kokku ja otsustasin joosta kilomeeter korraga ja anda endast kõik.  Nii saigi 5:00-5:05 min/km-st 4:20-4:30min/km. Tuleb välja, et põõsa all nutmine võib isegi kasuks tulla.

Oi, kui Te ainult teaksite, millest ma nüüd kirjutama hakkan.

Minu plaan oli võrrelda oma projekti alguse treening koormusi praegustega, aga ei ... Täna juhtus midagi, millest ma ei saa lihtsalt kirjutamata jätta. Ühed minu lemmik jooksurajad on Aegviidu ja Jäneda kandis. Nüüd pühade puhul saigi maale tuldud. Plaanisin, et teen oma laupäevased 10 km ja pühapäevased 22 km just seal.

Laupäeva hommikul nägin korra põgusalt uudist, et Aegviidus on üks julge ja uudishimulik karu liikvel. Tegin veel hommikul koeraga metsa minnes nalja, et lähen teen karuga kohe tutvuse ära, siis on pärast julgem joosta.

Hommikusöögi ajal jutustasime perega, et mida keegi teeks, kui karu näeks... Ma arvan, et Te juba aimate, kuhu ma oma jutuga liigun. Plaanisin, et jooksen Aegviidust Jäneda poole 6,5 km ja tagasi nii kaua kuniks 10 km täis on, nii saan peale jooksu veel jalutada ja otsida koha, kus oma 100 m lõike teha. Sain siis 6,5km kokku ja keerasin otsa kodu poole tagasi, vahepeal vaatasin ikka seljataha … Kes seda karu teab. Samal ajal nautisin sooja männimetsa lõhna, kui siis äkki tee ääres puu all nuuskis karu. Mina nägin teda esimesena, kui meievaheline kaugus oli maksimaalselt 2m. Ütleme nii, et ma imestasin koju jõudes, et sain veel aega pulsikellal pausi nuppu vajutada.

Üritasin karu tähelepanu saada, et Ta mind märkaks ega ehmuks ja astusin kuivanud oksa peale. Korra Ta kohkus ja läks eemale, aga siis tuli jälle tagasi. Mina üritasin temast vaikselt eemalduda, ise temaga rahulikult rääkides, et Mõmmik ära siia tule ja mine ikka oma teed. Jõudsin siis ühe künka taha, teise künka taha ja kui olin kindel, et karu enam järele ei tule, panin ajama. Võtsin kõige otsesema tee koju, ei tahtnud 100 m lõikude jaokski enam metsa jääda…

Jooksmine on tervisele kasulik, räägitakse. Ei tea, kas karuga kohtumine ka …

Järgmine kord kirjutan oma treening koormustest ka, võibolla.

Loona valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Jooksupartner. Teda juhendab Taivo Püi.