Projekt Eesmärgiks Tallinna Maraton annab juba oma esimesi vilju. Avastasin enda öiseid pulsivahemike analüüse sobrades, et mu kell on mõõtnud rekordilise madalaima öise hetkepulsi 37.

Vauu, varsti saan ju talveunne jääda, süda nii treenitud. Tegelikult ka, kui treener Einar Kaigas oma tipuaja lugudest rääkis, kuidas tema öised pulsid kolmekümnega omal ajal olid, tundus see kõrvalt kuulajana lihtsalt uskumatu. Ma sain varem harvadel juhtudel alla 50 oma pulsi. Sellised pisikesed sammud tugevuse suunas teevad ainult rõõmu :).

Vahepeal on muidugi jälle mõned võistlused olnud, esimesena tooksin välja Janeki poolmaratoni, mis toimus kuumalt lõõskava juunikuu alguses. Kuna temperatuuri ennustas ilmajaam pea 30 soojakraadi, siis teadsime kohe, et rekordeid praegu purustama veel ei lähe. Aga tundes ennast, ega siis ju päris sörkida saanud. Olime stardis kell 12.30. Jah, just siis kui kõrvetav päike kesktaevas oli. Tänu taevale oli Janek maratoni korraldajana veepunktidele mõelnud, neid oli 7km distantsi peale 3 ja ühest neist sai mõlemat pidi möödudes juua. 

Seega vett oli täiesti piisavalt, et 21km ringil ca 12 korda juua saaks. Õnneks sain ühes sammus joostes rajal lobiseda 60+ vanuseklassi spordiveterani Valeri Kääpaga, kel minuga parasjagu sama kiire minek sel päeval oli (siinkohal talle minupoolne austusavaldus, mitte just paljud pole suutelised 4,30-4,40 tempos suure kuumaga jooksma, ikka eriti hea vorm oma ea kohta). Järve tõusud natuke ikka väsitasid ka, lõplikuks ajaks sai 1,38'34 ja sain sellega naiste teise koha.

Oleksin ma enne jooksu muidugi teadnud, et hommikusel maratonidistantsil Mari Boikov 21km peal katkestas ja sai tulemuseks kirja 1,36'11, oleksin seda isegi püüdma läinud. 

Samas võin käsi südamel vanduda, et Janek sooviski võistlejatelt ju, et rada mõnuga läbitaks. Sel korral tõesti oli mõnus ja üldse mitte füüsiliselt raske poolmaraton- ainus segav faktor oli kuumus. 

Rajal olid ju toredad naerunäol jooksjad ja nii lahe oli kõikidele võistlemise ajal kaasa elada, sest jooksime muudkui edasi-tagasi oma 7km tiiru peal.

Janeki maratonil, foto autor Gerly Alp.

Juuni keskel lippasin end Viljandi staadionil 800m distantsil ajaga 2,38'16 maakonnameistriks (ei pingutanud, olen sellest üle 6 kuue sekundi kiiremini jooksnud, hoidsin end Rakvere staadioni jaoks). 

Päev hiljem Rakvere Staadionil 1500m distantsil sai tehtud enda isiklik rekord 1500m jooksus, ajaks 5,13, millega pääsesin napilt Eesti Meistrivõistluste ajanormatiivi.

Sama nädala lõpus oli Viljandis vana hea Jüri Lossmanni mälestusjooks, mille 6,4km tõuse täis lükitud raja, suutsin läbida ajaga 28,21'2 ja esimest korda pääsesin sellel jooksul naiste pjedestaalile jalga kõlgutama (hea, et seal esimesele kuuele mehele ja naisele auhinnad on, muidu oleks auhindadest vaid unistada võinud).

Karksi-Nuia jaanijooksult tõin ka ilusa suure kolmanda koha karika, sealsel 4,5km distantsil sain ajaks 18,56. Jaanijooks oli taaskord korralikus kuumuses, õnneks piisavalt lühike distants ja kohalikud vabatahtlikud Pritsumehed olid tuletõrjevoolikutega all järve ääres kastmas, just enne lõputõusule suundumist ehk veekahurid õigel ajal õiges kohas.

Foto autor Mallor Malmre

Jõudsingi enda jutuga sinna kõige kõige tähtsama sündmuseni. Kui treener Einar Kaigas võttis Viljandist kaasa neli jooksuharrastajat ja algas sõit Tallinnasse Eesti Meistrivõistlustele. Ausõna, see oli nagu jooksu laulupidu, nagu oleks mingite tipptegijate kontserdile läinud. Käepael ümber käe, ikka erinevates värvides, et oleks tuvastatav, kes on vaataja, kes sportlane/treener. Lisaks kaelapael, kus treeneritel kirjas TREENER ning minul, jah minul, sellel täiesti tavalisel harrastajal, oli seal kirjas SPORTLANE! Nagu vauu, Sportlane, suure algustähega! 

Minu jaoks oli juba tippsündmus eelmisel kuul käia Käärikul Eesti Meistrivõistlustel teatejooksus ja joosta seal enda elu kiireim 800m. Nüüd aga Kadrioru staadion oma täies hiilguses! Tippsportlased oma aladel mõõtu võtmas. Ma tundsin end korraga nii uhkelt ja korraga, et oot, mida mina siin üldse teen? Teadsin juba ette, et saan viimase koha. Aga see viimane koht sisaldas endas minu 3000m rekordit ja 5000m rekordit, sest suutsin esimesed kolm kilomeetrit joosta ajaga 11,25.

Viljandis sain 3000m ajaks 11,55. Neljandal kilomeetril muidugi tegi staadionil lõõskav 27 kraadine kuumus oma töö ja tempo kukkus alla, kasu ei teinud ka see, et vajusin pundist maha ja jäin üksinda "tiksuma".  Ausõna, Jekaterina Patjuk lihtsalt lendas minust mööda ja seda mitte üks, vaid kaks korda, ehk maakeeli sain kahe ringiga pähe. Isegi staadionil keelatud Nike Next % ei aitaks mind neid megakiireid naisi kinni püüda. Ma jooksin seal, keset tippjooksaid, ainult iseendaga võidu. 

Ja selle võidu tõin ma Eesti Meistrivõistlustelt endaga koju! 

Ma pole staadionil mitte kunagi suutnud alla 20 minuti 5km joosta suutnud. Eesti Meistrivõistlustel saadud  5000m aeg 19,45'74 on hea näitaja, et Marathon100 projektis kaasa löömine oli hea mõte ning arenemisruumi veel jagub.

Või nagu selle projekti esimeses grupis osalenud Rauno Parts mulle ütles: "Seni kuni isiklikud tulevad, pole veel midagi möödas". 

Kuniks mul on seljatagust toetamas alati kui vaja treener Einar Kaigas ning plaani ja nõuga abiks treener Taivo Püi, on mu paremad tulemused alles ees!