Hakkan teiega jagama oma jooksuseiklusi ja seda kuidas treenida teadlikult/õigesti maratoniks laste, mehe, töö ja ülikooli kõrvalt. Tahan näidata, et tegelikult selle aja, et jooksmas või üldse trennis käia leiab, kui väga soovida.

Alustan siis algusest. :) Kui 16. detsembril sain Janekult kirja, et sain “Eesmärgiks Tallinna Maraton” programmi, siis ei suutnud ma seda alguses kohe uskudagi. Juba paar päeva hiljem sain Taivolt (oma treenerilt Jooksupartneri klubist) kirja, et saaksime õhtul Lasnamäe Kergejõustiku hallis kokku ja räägiksime asjad paika.

Sai käidud ja ka esimesed jooksusammud valvsa pilgu all tehtud. Paar päeva hiljem oli kava mul juba postkastis ja hakkaski päriselt peale.

Enne jõulupühasid sai juba tehtud ka esimene lõigutrenn. Esimene kord oli täitsa raske, aga see tunne peale nendega hakkama saamist tasub ära. Pühade periood möödus täitsa rahulikult, kuna esimese kuu kavaga on mul rohkem puhkepäevi, kui enne kui üksi trenni tegin, seega sai veedetud perega mõnusalt aega.

See talv (kui seda asja mis õues toimub võib talveks nimetada) soosib vägagi jooksmas käimist. Kuigi mind ennast pole ka ei lumi ega külm seganud. Lihtsalt õige riietus peab olema. Isegi mõnusam oli neid talviseid jookse teha, vähemalt paistis päike. Praegu saada päikselise ilmaga jooksma, on täielik luksus.

Nädalake veel ja saabki esimese kuu kava läbi. Hetke nädala jooksukava on vägagi leebe, jooksu km suhteliselt vähe. Taivo ütles, et alustame rahulikult ja siis järjest tuleb km juurde.

Pean jooksma pulsi järgi, mis on minu jaoks tõeline katsumus. Üks jooks on nädalas pulsiga kuni 130 ja kaks kuni 150, aga mu pulss ei taha kuidagi minuga koostööd teha. Alguses sain rohkem kõndida kui joosta. Need jooksud on olnud minu jaoks vägagi emotsionaalsed. Pidin enda peas palju asju läbi mõtlema, olin ise enda peale tige, et kuidas siis hakkama ei saa ja tekkis ka juba hirm, et äkki ei hakka pulss “kaasa töötama”. Taivo ütles selle pulsi jama peale, et keha harjub alles uue kavaga ja ajaga loksub paika. Ja isegi kui ma sellest kohe aru ei saa, siis kuulan ja usaldan teda. :)

Ja nüüd paar jooksu on täitsa lootust andnud, et asi polegi nii lootusetu ja täitsa saab joosta juba. Kui nüüd ära ei sõnu. :D Lisaks teen paar-kolm korda nädalas peale jookse ÜKE-t ja pühapäeva hommikud on möödunud Lasnamäe Kergejõustikuhallis lõike joostes. Pühapäeva hommikud on ka rasked, eriti see ärkamine ja enne minekut lastele pannkookide küpsetamise jõudmine ja siis enda Tallinna vedamine (Lasnamäe hall on mu kodust u 40 km kaugusel), aga kui jõuad juba kohale, siis tunned, et oled õige valiku teinud. Seal on meil koos vahva seltskond ja peale soojaks jooksmist, jooksuharjutusi ja lõike, on tunne super ja ei ole kordagi kahetsenud, et kohale on mindud. Pigem on kahju, kui ei saa minna. Eriti mõnus on see, et lõunaks on trenn tehtud ja ülejäänud päev jääb pere jaoks. Seega kõik rahul. :)

Järgmiste juttudeni,

Alina

Foto: Sportfoto, Tallinna maraton