Ikka ja jälle tänaval kedagi tuttavat kohates tuleb jutuks, et kuidas mul siis selle jooksuprogrammiga läheb? Ja tõesti - kuidas mul siis läheb? Ilmselt natuke halvemini, kui ma lootsin, et selleks ajaks läheb, aga samas palju paremini kui mul kunagi elus on trenni tegemisega läinud. Kumb ta siis on - hästi või halvasti? Vist pigem hästi.

Märtsis-aprillis tegelesin igasugu tervisemuredega ja eks sellised viperused tõmbavad mõnusasti motivatsiooni alla, aga nagu ma tänaseks päevaks rohkem kogenud spordiinimestelt olen õppinud - takistustega tegelemine ongi üks vältimatu osa spordiga tegelemisest ja ideaalplaani täitmine ei olegi peaaegu kunagi võimalik. Me oleme inimesed ja meie keha on tihti targem kui meie plaanid. Tema ütleb ise, mida ta tahab või ei taha. Küsimus on aga selles, kuidas kõige kiiremini ja targalt neist takistustest üle saada.

Aga keskendudes sellele, et tegelikult läheb paremini kui kunagi varem, siis trenn on muutunud loomulikuks elu osaks. Ma mõtlen, et tegelikult on see päris suur positiivne muutus. Ja ma olen mõelnud, et kui ma poleks Eesmärgiks Tallinna Maraton programmi kandideerinud, siis ma oleks üsna suure tõenäosusega nendele tekkinud takistustele rohkem aega andnud, kui nad väärivad. Seega olen juba väga palju sellest programmist võitnud. Ma ei tea, kuidas teistel inimestel, aga minu elus on olnud väga konkreetne muster suhtes trenniga: suure innuga peale - paar kuud tublisti trenni - esimene suurem takistus (haigus või suur koormus tööl/koolis) - totaalne motivatsiooni kadumine rohkem kui paariks kuuks - ringiga alguses tagasi. Ja tõsi, pärast pikemat haigust ongi väga raske jälle reele saada, sest tunne on selline nagu poleks mitte kunagi varem trenni teinud. 

Jooksmisega on vähemalt minu kogemusest nii, et kuigi vorm läheb väga kiiresti trenni tegemata ära, tuleb ta ka üsna kiirelt tagasi. Et kui keegi ainult ütleks, kuidas kergemini üle saada neist rasketest ühest-kahest nädalast pärast pausi. Muide, paar nädalat pärast haigusi jooksin ma oma peaagu elu esimese (paar korda kaugemal minevikus olen veel kuskil jooksnud, aga seda ilma varem trenni tegemata) aja peale jooksu Kullamaa Maijooksul. Olin ausalt öeldes üllatunud, kui kiired ja profid kõik olid - rahvajooksust oli mul veidi leebem kujutlus. Küll aga juhtus midagi minu jaoks väga naljakat. Pärast jooksu Tallinnasse jõudes kirjutas mulle üks naisterahvas küsimusega, et kas mina osalesin täna Kullamaa jooksul. Vastates küsimusele, et jah, olin küll mina (olin juba üsna kindel, et mu rahakott vms on jäänud Kullamaale), vastas tema, et kuna ma autasustamisele ei jäänud, siis kas saaksin talle anda enda aadressi, et nad saaksid saata mulle mu medali, kuna sain kolmanda koha. Mina siis jällegi küsisin, et kas nad on ikka kindlad, et minu arvates ma jäin nii umbes eelviimaseks või umbes midagi sellist. Tema siis saatis mulle vastu protokolli, mis näitas, et täiesti tõsimeeli olengi saanud enda vanuseklassis kolmanda koha. Alustasin oma võistluskarjääri ühesõnaga suurelt. Seda, kui palju mu vanuseklassis osavõtjaid oli, võib igaüks ise arvata.

Foto: Mallor Malmre