Meie pere traditsooniks on kujunenud, et lapsed valivad kordamööda mulle välismaratonid. Seekord sattusin siis tänu keskmisele tütrele Küprosele. Küprose kaks suuremat maratoni on Limassol ja Pafos. Marathon100 andmetel ei ole ükski eestlane varem Pafose maratonist osa võtnud ja seetõttu langes valik Pafose kasuks. Lõpuks kujunes meie seltskond 4-liikmeliseks ja lisaks maratonile oli Eesti esindatud ka 10 km rajal.

Hooajaväliselt soodsalt saarele saada oli päris raske, aga lõpuks see siiski õnnestus. Asja raskendas ka asjaolu, et seaduslikud piiripunktid lennujaamadest on ainult Larnaka ja Pafos. Saarel pole ronge ega metrood, ühistransport koosneb ainult bussidest ja taksodest.

Taamal Pafose kindlus

Expo kui selline puudub. Väikeses ruumis saad oma kotikese kätte ja ongi kõik. Kotis oli lisaks numbrile ka korralik ja ilus spordisärk, üks geel ja talong, millega sai kaks päeva bussiga tasuta sõita.

Stardiks valmis

10 km start ja finiš olid ühes kohas, Pafose kindluse juures. Maratoni start anti Petra tou Romious ehk Aphrodite sünnipaigas ja finiš siis samuti Pafose kindluse juures.

All paistab maratoni stardikoht

Kell 6:30 viisid bussid meid maratoni starti. Ka vahetusriided oli võimalik ära anda. Enne starti tehti veel üks suur grupipilt. Start anti kell 7:30. Rada algas „mõnusalt“ tõusvas joones. Ei olegi varem juba esimesel kilomeetril nii paljusid kõndimas näinud. Pärast tõusu sai ka allapoole kihutada ja nii jätkus terve rada, ikka üles ja alla. Esimene kolmandik rajast oli ilusate loodusvaadetega ja aeg läks kiiresti. 14-ndal kilomeetril põikasime kõrvale, et ka Pafose lennujaam saaks ära vaadatud. See osa rajast oli laugem. Minnes laskusime vaikselt 4 km ja tagasi siis tõusime. Edasi oli veel 5 kilomeetri jagu parajalt raskeid tõuse-laskumisi ja siis jõudsime juba linna äärde. Jälle 3 kilomeetrit lauget tõusu, ümberpöörd ja sama rada tagasi, ja üllatuseks uuesti ümberpöörd ja jälle 3 kilomeetrit üles. Üleval lubati õnneks vasakule ära keerata ja juba oligi peatänav ja meri ja kindlus.

Joogipunktid olid iga kolme kilomeetri tagant. Vett anti 0,5 liitriliste pudelitega. Umbes poolel maal hakati ka spordijooki jagama ja mõnes kohas olid ka banaanid. Svammid värskendamiseks olid igas teises punktis. Rada ei olnud liikluseks suletud, aga autojuhid olid mõistvad ja rahulikud ja turvatunne oli täitsa olemas. Finišis sai kaela raske ja ilusa medali. Laual olid imemaitsvad apelsinid ja banaanid, samuti ei puudunud kosutav topsitäis õlut. Soovi korral sai ka tasuta massaaži.

Maratoni võitjad, nii mees kui ka naine, said pähe oliivipuuokstest pärja. Need oksad olid korjatud Olümpose mäe jalamilt. Igas jooksus peeti arvestust kuueteistkümnes vanuseklassis ja iga vanuseklassi kolm esimest said karika. Kaks nendest õnnestus ka Eestisse tuua.

Veidi ka muust. Saabudes ootas meid ees külm ja väga tuuline ilm. Selleks me valmis ei olnud ja hirmuga mõtlesime lühikestele võistlusriietele, mis meil kaasas olid. Jooksu hommikul oli õnneks hoopis teistsugune ilm, võib-olla isegi liiga soe. Päeva jooksul küündis temperatuur 25 kraadini ja pilvi taevas polnud. Selline mõnusalt soe ilm püsis ka järgnevatel päevadel. Enne kodusõitu õnnestus päikese käes ka +40 ära näha. Valgeks läheb juba enne kella kuut ja pimedus koos külmaga saabub samuti kell kuus. Pikaks ajaks jääb meelde, kuidas me naistepäeva hommikul kell kaheksa basseini ääres päikest võtsime.

Toidupoode oli palju ja hinnad enam-vähem samad mis Eestis. Silma jäi odav sealiha (2.- kilo) ja kallid munad (0,40 tükk). Tohutult häiris see, et toimus meeletu pakendamine. Ka ühte banaani ei olnud võimalik nii osta, et seda kilekotti ei pandud. Kaardiga oli võimalik igal pool tasuda.

Kuna hooaeg ei olnud veel alanud, siis paljud söögikohad olid kinni. Soovisime süüa kohalikku toitu, kuid see osutus raskemaks kui me eeldasime. Lõpuks ühe koha siiski leidsime, kus saime imemaitsvat lambaliha ja muid kohalikke hõrgutisi. Väga maitsev oli kohalik jäätis ja loomulikult värskelt pressitud apelsinimahl. Küprose kohvist jäin lausa sõltuvusse. See tuuakse lauda veidi suuremas tassis kui Hispaanias ja Portugalis. Ka maitse on mahedam ja erilise kõrvalmekiga.

Kui me enne minekut kartsime oma turvalisuse pärast (Süüria on ikkagi ju väga lähedal), siis kohapeal meie kartused hajusid. Kõik oli väga turvaline. Kohalikud on lahked ja sõbralikud. Enamasti peeti meid soomlasteks, aga öeldes, et oleme Eestist, siis vastati tavaliseks kas Tallinn või Latvia-Lietuva.

Pafos on mõnusalt väike linnake, kus on mõnus akusid laadida. Kellel vähegi võimalik, soovitan Pafose maraton oma plaanidesse võtta.