Hey kaader, siit tuleb juunikuu kokkuvõte minu projektist Eesmärgiks Tallinna Maraton.

Kolm  kuud olen töötanud, esimest kuud teate, teist kuud teate samuti ja nüüd see kolmas kuu... trennid juba raskemad, proovisin Narvas poolmaratoni ka üle pika aja. Võib öelda, et läheb järjest paremaks ja tulemusega võib rahule jääda (Marathom100: Marko sai tulemusega 1.24.40 Narvas 40nda koha), järgmine päev oli kõva mehe jooks, mis läks ka hästi.

Sain treenerilt paar kergemat päeva peale jookse, et taastuda kahest pikast, palavast jooksust/päevast, ikkagi pingutasin mõlemal jooksul ja ei tiksunud niisama läbi neid.

Juunis üks jooks veel, jaanijooks ümber Karksi-Nuia paisjärve, 4,4 km. Kuna see jooks on samuti nagu ka ümber Viljandi järve jooks üks mu traditsioone, mida ma proovin iga-aastaselt täita. Olen pärit Karksi-Nuiast ja siiani elavad minu vanavanemad seal, nii et ma külastan seda paika üsna tihti „ahh midaa, jälle peab seda mugulat panema või võtma minema“.

Tore jooks, üle 300 osavõtja ja täpselt jaanipäeval, 23. juunil, lõpp kulgeb eriti mahlasel tõusul lossivaremetesse. Tunne oli hea, trenne on tehtud ja mõtlesin, et eelmise aasta ehk siis oma siiani parima aja jooksen üle, mitte et see oleks mu mingi eesmärk olnud aga tundsin lihtsalt, et kui eelmine aasta oli sellel lühikesel distantsin kilomeetri aeg keskmine 3:43, siis see aasta ma jõuan ma selle joosta alla 3:40 kindlasti.

Kell sai 16:00, kõlas stradipauk ja siit me läheme nagu loomad karjas :D umbes 100m ja siin oli siuuke kitsas lossivärav, kust tuleb liiklust sättida veits, kuna seal läheb pudelikaela, siis pahatihti joostakse seal väikeseid inimesi pikali, väravast kenasti läbi ja hoiame seda tempot.

Kõik väga hea, 3:38 esimene km. Samuti ka teine km 3:38  ei ole raske ja ei ole kerge, siuuke meeldiv pingutus. Oh, sellega lähen lõpuni, ei hakka kedagi taga ajama muidu jookseb kinni.

Seal üks siuke metsalõik 150 m umbes mäest alla (ülejäänud rada mööda autoteed asfaltil).

Jõuan siis mina sinna ja keeran metsarajale ja mäest alla mõnus vabahoog pöörasin pilgu korraks ette (mitte maha) ja põmmmmmm, känd, kaks meeletult pikka sammu ja õlaga maasse, ei saa püsti enam, minu jaoks jooks läbi.

Kukkusin õnnetult, sain sealt metsast endale tagareie osalise rebendi, õlal on abaluu ja rangluu ristumisside lahti ja hüpekas veits paistes.

Läksin edasi sealt Viljandi haiglasse, kus tehti pilti õlast.  Jalavigastusega nad ei osanud midagi teha kuna öeldi, et ei ole vastavat tehnikat ja tuleb aeg panna kuskile bla bla bla, et pehmekoe vigastust fikseerida, selleks on vaja ultraheli.

Liikusin edasi Tartu emosse, kust sain südame rahu veits ja teada, mis viga jalal. Oligi tagareie osaline rebend nii nagu ma tundsin kukkumise pealt, et midagi läks nüüd katki. Nüüd vedelen kodus ja 7 päeva on möödas, jalale väga toetuda ei taha, istuda ka hästi ei saa (vaatan kuidas hoovis muru kasvab traktorile istuda ei saa, et niidaks ära). Õlg ripub sidemega kaelas... head soojad ilmad:)

Aga ... ma usun, et siuuke kolm/neli nädalat ja siis peaks juba parem olema, targad räägivad.

Maratonini on on natukene üle 2 kuu aega, selle saab korda selleks ajaks. Kuna mul on hea treener Einar Kaigas ja töö käib Viljandi Jooksupartneri klubis, siis ma ei näe probleemi.

Ma tänaks siin ära ka inimesi, kes pakkusid abi jooksurajal kui seal abitult virelesin ja ohverdasid oma jooksuaegasi seal seisma jäämisega `kas abi on vaja`! Siis meesterahvast, kes aitas mind sealt metsast minema, kes oli kaasaelaja ja pererahvast, kelle hoovist jooks läbi läheb, kes viis autoga mind stardipaika tagasi.

Suured tänud

Järgmine kuu juba kirjutan kuidas trennides läheb, aga praegu ma puhkan, iga sportlane teab, et puhkus on spordi üks olulisem osa:) ! Sokib jälle .