Oktoobris jooksmiseks maratoni otsides jäid AIMS-i (Association of International Marathons and Distance Races) kalendris esialgu silma Amsterdami ja Poznani maraton.  Kuskilt expolt kaasa võetud maratonide reklaambrošüüre läbi vaadates jäi näppu aga Mallorca, kuigi AIMS-i kalendris seda maratoni ei ole.

Võimalus ühendada jooksmine väikese oktoobrikuise suvepuhkusega hakkas kohe meeldima ja nii asusin uurima transpordi võimalusi Mallorcale. Õnnestus leida päris hea variant Ryanairiga -- Tallinn-East Midland-Palma de Mallorca ja samal marsruudil ka tagasi (sel aastal seda varianti kahjuks ei ole). Mõlemas suunas oli East Midlandis lendude vahe umbes 2 tundi nii, et igati sobiv. Lendude hind inimese kohta tuli väga mõistlik (umbes 100 eur sinna ja tagasi). 

Kuna saar on tugevalt turismile orienteeritud ja väidetavalt tipphooaeg lõpebki seal oktoobri esimese poolega, siis oli soodsaid pakkumisi ka hotellidesse üsna palju. Kahene tuba poolpansioniga oli 51 euri ööpäev. Hotell oli Palma lääneservas olevas Cala Mayoris. See oli kunagi keskne turismi ja ööelu piirkond, praegu on see rohkem elurajoon, kuid ka mitmeid hotelle on renoveeritud ja rannaala on korrastatud.  Kõrgel mäeküljel olevast hotellist avanes vaade Palma lahele. Sellelt suunalt lähenesid ka lennukid Palma lennuväljale.  Ma ei tea, mida turismi tipphooaeg neile veel tähendab, kuid ka oktoobri teises pooles pealelõunasel ajal umbes kella 4-st kuni 8-ni oli pidevalt korraga vaateväljas 3 lennujaamale lähenevat lennukit, mis maandusid 2...3 minutiliste vahedega. Saar ise ju umbes Saaremaa mõõtu.
 
Ilmad olid lõunamaale kohaselt soojad, oktoobri teise poole kohta isegi ebatavaliselt soojad, esimesel päeval ca 30 C. Ka merevesi oli veel üsna soe ja nii sai kõigil päevadel ka rannas käidud, mõni kord lihtsalt ujumas, vahel ka päikese käes peesitamas. Üsna lihtne oli ka Palma kesklinna pääseda, bussid käisid piisava sagedusega ja olid üsna odavad, sõidule kulus umbes 10 minutit. Et ennast maratoni eel mitte liigselt väsitada ei hakanud ma saarel ringi reisima, käisin mõned korrad Palma kesklinnas ja veetsin aega Cala Mayori rannas. Palma suurim vaatamisväärsus on kindlasti Palma püha Maria katedraal, mida lihtsamalt kutsutakse La Seu. See on tõesti võimas ehitis ja paistab kaugele.

Kogu jooksu korraldus on Saksa taustaga. Peasponsor on reisifirma TUI, toetavad veel Erdingeri õlu ja Jako spordiriiete tootja. Maratoni expo jahisadama lähedal Parc de la Maris pole eriti suur, esinadatud on sponsorid ja kümmekond spordilaupade müüjat, teiste maratonide korraldajaid ei olnud. Numbri ja stardimaterjalide kättesaamiseks oli väike piiratud ala, kuhu pääsesid ainult jooksjad. Kui number käes ja kiip registreeritud sattusid edasi expo n.ö. kommertsalale, kuhu said kõik tulla. Expo on avatud reedel ja laupäeval ning numbrit on võimalik kätte saada ka jooksupäeva hommikul. 

Mingit nänni eriti ei jagatud, ka maratoni särgi eest tuleb registreerimisel eraldi maksta kui seda tahad. Särk tasub enamasti siiski võtta, sest see võib olla ajendiks ka uute jooksututtavate tekkimiseks, minul Mallorca maratoni särgiga just nii läks. Jooksu protokollist nägin küll, et stardis oli veel üks eestlane, kuid üksteist me ei tundnud ja juhuslikult ka kokku ei sattunud.

Alles üle poole aasta hiljem Stockholmi juubelimaratonile lennates oli mul Mallorca särk seljas ja Skavsta lennujaamas Stockholmi bussi oodates tuli juttu ajama Erik-Voldemar Üprus, kes oligi see teine 2011.a. Mallorca maratonil jooksnud eestlane. Alati on tore muljeid vahetada teiste jooksjatega, eriti kui oled samas kohas jooksmas käinud.  Meeldis expo puhul see, et see toimub vabas õhus (eks nad saavad seda lubada, sest päike on garanteeritud)  ja oli mõnusalt avarust. Sealsamas väljas olid lauad pasta söömiseks ja õhkkond väga mõnus jooksueelsel päeval lõõgastumiseks.

Jooks toimus pühapäeval 18. oktoobril 2011, start hommikul kell 9 sealtsamast kus eelmisel päeval numbreid jagati. Linnatransport jooksupäeval on maratoninumbriga tasuta, bussid päris stardikoha juurde ei sõitnud ca 1 km tuli jalutada, kuid selles mõttes oli stardi leidmine lihtne, et võisid lihtsalt järgneda jooksuriietes ja numbriga inimestele ja jõudsidki õigesse kohta, sest jooksjad moodustasid hommikul liikvel olevatest inimestest märkimisväärse osa.  Programmis on Maraton (1200 osalejat), poolmaraton (3000 osalejat) ja 10 km jooks (1700 osalejat).  Kõik stardivad korraga, on küll stardigrupid aga minul oma grupist startides kulus ligi 5 km enne kui päris vabalt jooksma sain hakata (käesoleval aastal on seda parandatud ja kodulehel oleva info kohaselt stardivad maraton, poolmaraton ja 10 km 10-minutiliste vahedega).
  
Rada on profiililt üsna tasane ja huvitav. Start on Parc de la Mari kõrvalt puiesteelt, suundudes esialgu reisisadama poole, sealt tagasi kesklinna poole, siis keerutab vanalinnas ja kui poolmaratoni rada keerab ära finiši poole, suunduvad maratoonarid rannahotellide piirkonna El Arenali poole. Viimane 10 km El Arenalist finišini joostakse valdavalt mereäärset promenaadi mööda. Pealtvaatajaid on rohkem stardi- ja finišipaigas ning El Arenali hotellide juures. Joogipunkte on rajal iga 3...3,5 km järel, osades on ainult vesi, osades ka spordijook ja banaanid.

Enda jooksu osas mul seekord erilisi ootusi ei olnud. Esimene põhjus oli selles, et septembris joostud Tallinna ja Valmiera maraton olid üsna raskelt läinud, põhjuseks 5 päeva enne Tallinna maratoni saadud reie tagakülje venitus. Teiseks tegi ettevaatlikuks ka palav ilm. Õnneks siiski saabumispäeva 30-kraadine temperatuur  langes iga päevaga paari pügala võrra ja jooksupäeva prognoos oli 22-23 kraadi ja selline see keskpäevaks ka oli. Kaks päeva enne maratoni hommikul jooksmas käies tundusid jalad väga rasked, üheks põhjuseks oli võib-olla ka hotelli ümbruse mägine rajaprofiil, kindlust see igatahes ei sisendanud. Seetõttu oli võib-olla päris hea, et alguses vabalt joosta ei saanud ja tempo seetõttu plaanitust aeglasemaks kujunes. 

Poolele maale jõudsin 1.57-ga, mis andis lootust siiski alla 4 tunni lõpuajale, enesetunne läks jooksuga pigem paremaks, kuid esialgu siiski tempot tõsta ka ei julgenud. Kui rada 10 km enne lõppu tagasi finiši poole keeras ja ennast endiselt hästi tundsin, tekkis kindlus, et suudan tempot lõpuni hoida. Lisajõudu andis see, et järjest rohkem jooksjaid mulle selg ees lähenema hakkasid.  Viimase 10 km-ga parandasin positsiooni ca 100 kohta ja nii õnnestus lõpetada ajaga 3.48, mis oli isegi parem kui lootnud olin.

Finišis pakuti mingit magusat saia, banaani, spordijooki ja õlut (ei saanudki aru kas oli alkoholivaba või mitte, igatahes sooja ilmaga pärast ligi 4 tundi spordijoogi ja vee tarbimist tundus see suurepärane). Kui jooksmise teeb soe ilm ja palavus reeglina raskemaks, siis finišijärgseks jõuvarude taastamiseks, murul pikutamiseks ja muljetevahetamiseks teiste jooksjatega on soe ilm väga hea. Rajal annad ikkagi niipalju energiat ära, et kui peale lõpetamist seisma jääd võib jahedama ilmaga päris kiiresti üsna külm hakata, Palmas seda muret polnud.

Mida kokkuvõtteks öelda. Kes soovib ainult nädalavahetuse maratonireisi ja head aega joosta, siis Mallorca pole õige koht. Rada pole küll eriti raske, kuid ilm on kiire jooksu jaoks pigem liiga soe, päris palju on ka järske tagasipöördeid, mis rütmi natuke segavad.  Kui on aga soov tänavust lühikeseks jäänud Eestimaa suve pikendada ja vähemalt nädalane puhkus päikese käes koos ühe maratoniga ühitada, siis selleks sobib Mallorca maraton oktoobri teises pooles väga hästi.