Liikumisaastal teeme kummarduse nende inimeste ees, kes on pannud meid juba aastakümnete kaupa liikuma. Räägime ja tuvustame inimesi, kes on korraldanud liikumisüritusi, millest on osa saanud sajad tuhanded eestlased. Kui ei oleks neid inimesi, ei oleks ka selliseid liikumisüritusi, kui ei oleks üritusi, liiguks ka eestlased vähem, teame ju omast käest, kui palju motivatsiooni ja indu üks liikumisüritus anda võib.

Mati Lilliallik on Eesti suuremate rahvaspordiürituste korraldajana selles valdkonnas tegutsenud juba pea kolmkümmend aastat ning käe külge pannud enam kui 200 liikumisürituse korraldamisel. Tema juhtimisel on toimunud nii Tallinna maraton kui sügisjooks, Narva energiajooks, LHV maijooks, Kõrvemaa neliküritus, Selver Eesti Linnajooksud, Tallinna olümpiajooks, kui mitmed kergejõustikuvõistlusedki.

Kuidas sa liikumisürituste korraldamise juurde jõudsid?

Tuleb ilmselt ajas natuke tagasi minna, alustab Mati juttu sellest, millal tema liikumisürituste korraldamise juurde jõudis. Tallinnas oleme Spordiürituste Korraldamise Klubiga toimetanud aastast 2000, kuid enne seda, kui ma Tartu Ülikoolis olin, sealset spordiklubi juhtisin ja ka ise sporti tegin, lõime me vabatahtlikena kaasa juba Tartu sügisjooksu korralduses, see oli üheksakümnendate alguses. Käisime oma kursusega abis, seal oli vaja igasuguseid töid teha.

Aastal 1998-99 olin ma ka Tartu Maratoni klubi tegevjuht.

Eks need Tartu päevad olid õpipoisi aeg. Kogenuks ei saanud end siis veel pidada. See andis väga hea platvormi ja julguse midagi teha. Ilma (selle kogemuseta) poleks pealinnas julgenud hakata suuri asju nullist tegema, teatav enesekindlus oli Tartu kogemuse tõttu tekkinud.

Tartusse läksin ülikooli õppima, kehakultuuri, olin aktiivne harrastaja. Tartu Maratoni Klubisse oli avalik konkurss ja Alar Arukuusk, kes klubi eestvedaja oli, kuulas mind üle ja leidis olevat sobiva kandidaadi.

Seega, kuigi me teame Matit eeskätt, kui Tallinna maratoni peakorraldajat, on ta läbi viinud ka Eesti suurimat suusasündmust, Tartu maratoni ja olnud ka sealse klubi eesotsas.

Miks sa üldse korraldad liikumisüritusi?

Mitmed tuntud ettevõtted on teinud mulle ettepaneku neile tööle tulla ja ma olen küsinud, et miks te tahate mind. Sul tuleb ju nii hästi välja! Ega ma peale spordiürituste korraldamise midagi ei oska, olen kõigile läbi huumoriprisma vastanud, seepärast ma seda teen, vastab Mati tagasihoidlikult. Ent on väga vähe töökohti, kus saad oma hobi ja eneseteostuse liita ja sellest nii uhkust kui rõõmu tunda. Niikaua kui tervist ja entusiasmi on ja kuni tiimiliikmed mind usaldavad, miks mitte seda siis teha.

Mis ürituste korraldamise juures kõige raskem on?

Ma arvan, et suurte liikumisürituste korraldamine ongi keeruline, mitme tahuga asi. Mäletan, kui me 2010.a. tegime esimese klassikalise maratonijooksu olles mõni aasta varem ära ostnud Tallinna maratoni kaubamärgi. Mul oli meeles Toomas Uba kommentaar 80ndate lõpust, kus ta Rahva Hääle rahvajooksust rääkides ütles, et võib olla saab ka Tallinn omale kunagi suure maratoni. Ütlesin 2010. aasta alguses välja, et tahame tuhat inimest Tallinnas maratoni jooksma panna. Eks see tekitas jooksuringkondades pahameelt, öeldi, et Eestis on ju maratone varemgi olnud ja 200-300 inimest on selle maa läbinud, nüüd tahab Lilliallik, kes ise pole ühtegi maratoni jooksnud, 1000 inimest kokku saada!

Ent esimesel korral tuli 996 lõpetajat, me tegime tõsist tööd sellega, võtsime kaalukamalt ette, investeerisime sellesse ja see toimis – jooksusõbrad tulid kaasa!

Seejärel tekkis erinevate organisatsioonide ja klubide seas arvamus, et ongi nii lihtne (maratoni korraldada). Kui enne oli Eestis 4-5 klassikalist maratoni, siis järsku oli Eestis neid üle kahekümne, nüüd on pooled neist taas välja surnud.

Kuna on kõige raskem olnud liikumisüritusi korraldada?

Kogu aeg on huvitav olnud.

Raske oli kindlasti Tallinnas 2000ndate alguses esimesed viis aastat, selle kõige käivitamine. Mitu aastat pidi musta tööd tegema, enne kui tulemused hakkasid tulema. Keegi ei uskunud meisse. Aga siis kuidagi hakkas minema, nägid edusamme ning tekkis rõõmsam periood. Tuli esimene edulaine osavõtjaskonna näol ja võitsime jooksjate usalduse.

Siis tegime ise endale elu raskeks, kui kesklinna kolisime kogu krempliga, see oli korralduslikult ülisuur väljakutse, enesetõestus ja linna erinevatele ametitele ja politseile projekti tõestamine, et sa ei aja udu, et mujal maailmas tehakse ka selliseid asju.

Eks see liikluse osa ongi problemaatiline, et meil metrood ei ole. . .

Parim aeg oli vahetult enne koroonat, liikumisüritustel oli nn. kolmas laine. 2020.a. alguses me nägime ja uskusime, et sügisel teeme ürituse. kus on 25 000 – 30 000 osalejat, registreerimise dünaamika näitas seda, siis tuli järsku koroona ja viskas meid sohu.

Usun ja loodan, et suudame lähiaastatel uuesti selliste arvudeni jõuda.

Puht korralduse vaatevinklist on kõige mõnusamad olnud algusaastad, olime korraldajatena kõik rohelised, oli selline avastamise aeg, enda proovile panemine, näppude kõrvetamine. Oli huvitav aeg, sai proovida kõiksugu hullusi.

Nüüd on paljud asjad paigas, ei saa järske kannapöördeid teha.

Enne koroonat oli plaan laiendada oma portfellli, aga me ei saanud seda teha, nüüd vaatame uuesti lootusrikkalt. Ei välista, et juba järgmine aasta tuleme mõne uue asjaga välja.

Lisaks me teeme ju ka tippspordi üritusi, ka Tallinna maraton ja Narva jooks on ju tippspordi üritused, Eesti meistrivõistlused. Unistame, et saame (kergejõustiku) kuldliiga käima lükata uuesti. Tänavused Jõhvi ja Pärnu võistlused olid juba väga kõrgetasemelised.

Kas inimesed liiguks vähem, kui liikumisüritusi oleks vähem?

Seda on jube raske mõõta, metoodikad, millega inimeste liikumisaktiivsust mõõdetakse, on erinevad. Eks seda tuleks ühtlustada, et arvud adekvaatsed oleks. Ma arvan, et liikumisüritused ja rahvaspordiüritused laiemalt on üks liikumise nurgakivi, liikumapanev jõud ning olulisim turunduskanal.

Väga paljud meieealised on tunnistanud, et nad noorena ei viitsinud üldse sporti teha, siis 30ndates-40ndates avastasid, et kambaga on tore rattaga koos sõitmas või jooksmas käia ja siiamaani tiksuvad. Seda trendi tuleb liikumisaastal, mil üritatakse aktiveerida neid inimesi, kes ei liiguta end üldse, ära tabada. Igas peres, leibkonnas on vähemalt üks paadunud rahvasportlane või inimene, kes käib liikumisüritustel. Kui me suudaksime seda ühte inimest natuke rohkem utsitada kedagi oma leibkonnas liikuma meelitada! See on hea infokanal mida on riiklikult alakasutatud. Me pakume oma abikätt heameelega, oleme nõus oma üritustel üleskutseid tegema, uks on valla.

Palju sa ise liikuda jõuad?

Mulle meeldib jalgsi liikuda, olen keskmisest kiirem kõndija. Autosõite kesklinnas kindlasti ei tee, koosolekutele, mis on 3 kilomeetri raadiuses, lähen jalgsi. Tööpäeva lõpus tihtipeale läbin koju kõndides vahemaa 14 kilomeetrit. Lõpu teen sörgiga, siis on hea sauna minna. Kui kiiresti minna jõuan kahe tunniga.

Mind ilm ei sega, võin ka tuisuga väljas käia. Vihmaga meeldib jooksmas käia, mul on selline 5 km rada välja mõeldud, kus käin. Proovin jõuda jooksma 2-3 korda nädalas, kuid ma ei ole eriline pikamaa mees. 3-6 kilomeetrit on minu jaoks piisav.

Käisin äsja ka Riia maratonil, 10 km distantsil, polnud plaanis minna, kuid tiimiliikmed panid kirja. Väga uhke tunne oli finišisse jõudnuna. Sain positiivse laengu ja tundsin ennast palju parema ja sportlikumana.

Paljude jaoks, kes varem pole käinud rahvaspordisündmustel, on liikumissündmused avastamisrõõm. Nemad omakorda kannavad seda mõtteviisi ja elustiili edasi. See ongi peamine, et meie korraldajana selle liikumisseemne mulda pistaks ja kultiveeriks seda edasi.

Kool või treeningrühm ei ole sama suure mõjuga, kui on pere. Kui peres on liikumispisik sees, siis on lootus, et terve pere liigub. Liikumisüritusel on suur mõju. Maijooks näiteks, on puhtalt liikumissündmus, mitte niivõrd spordiüritus, seda ei tasu üldse alahinnata. Ja naised on enamus peredes ju otsustajad. Kui tuleks maijooksulaadseid erinevaid sihtrühmi kõnetavaid liikumisüritusi juurde, siis see töötaks väga hästi.

Liikumissündmustel osalemina annab rahulolutunde ja parandab enesehinnangut, et oled üks omasuguste seas ja ei pea tundma ennast üksinda.

Vaatame meiegi lootusrikkalt tulevikku ja loodame, et Mati ja tema tiimi poolt korraldatud üritused panevad juba selgi aastal taas kord rohkelt inimesi liikuma.

Fotod: Sportfoto, Riia maraton