Aprill möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi. Jooksutrennid, jõusaal, ühistrenn, kaks võistlust, töö, pere, sünnipäev… Tempo oli kogu aeg laes ja niisama olemiseks aega ei olnud ega tule vist niipea. Parem olla jooksmises kehv kui diivanil lösutamises hea.

Aprillis oli meie grupil ühistrenn minu treeneri Toomasega, kes selgitas fartleki põhitõdesid ja pani meid ka korralikult proovile. Kiired lõigud on minu jaoks endiselt päris rasked. Samas, kui sul on kiired naised kõrval, siis ei saa ju alla anda - pingutad oma ringid lõpuni. Ja just sel hetkel, kui tundus, et jalad enam ei liigu, käskis Toomas ühe ringi veel teha.

Eneselegi ootamatult leidsin end Janeki maratoni stardist. Kuna selle päeva treeningkavas oli pikem rahulik jooks, ei teadnud ma isegi stardijoonel veel, kas läbin 14 km või 21,1 km. Ilm oli hommikul külm ja vihmane, riietusin üle ning kahetsesin seda terve jooksu vältel. Aga kuna enesetunne oli hea ja jooksin rahulikult, siis otsustasin poolmaratoni teha. Ajaks tuli 1.56.

Ja no mis viga joosta, kui enne starti saad Janekilt kallistuse, rada on tuttavaid täis, rajakorraldus ideaalne, kõik naeratavad, lehvitavad ja teevad komplimente ning tead, et finišis ootab sind brownie. Nii pingevaba jooksu polnud mul varem olnudki - naeratasin lõpuni välja.

Ja siis tuli täielik vastand - Lurichi 150. juubeli jooks minu kodukohas. Olen varemgi kodus võistelnud, aga mitte pärast projektiga liitumist. See oli üks mu raskemaid jookse. Kui oleksin varem teadnud, milline pinge SEE aasta kodus startimisega kaasneb... Mõtlesin kogu aeg, et nüüd kindlasti kõik arvavad, et olen kiire, ja mis siis saab, kui lõpetan hoopis kuskil viimaste seas.

Kui nädal varem oli Janeki maratonil vihm ja külm, siis nüüd ootas ees leitsak, vastutuul, kruusateed, Ebavere tõusud ja veepuudus. Samas kõigil oli raske. Teades, et rajal on mäed, seadsin eesmärgiks joosta 10 km alla tunni. Hiljem selgus, et rada oli hoopis üle 11 km pikk, kuid eesmärk, alla tunni, sai siiski täidetud. Lõpptulemuseks 11,12 km, aeg 59 minutit ja naistest 5. koht.

Meeletult palju andis jõudu see, et mitmes kohas olid raja ääres tuttavad kaasa elamas. Ja kui enne finišit kuulsin oma õpilasi mu nime karjumas, läksid jalad justkui lendu.

Mis muud, kui treenin edasi!

Relika Maripuu valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel.

Projekti Eesmärgiks Tallinna maraton toetavad Spordiürituste Korraldamise Klubi, Nike maaletooja AS Jalajälg, Pringstore, Kiirus spordiprillid/Skiwax. Sportlasi juhendavad treenerid klubidest FB Jooksmine, Sparta, WellRun ja Kuldne Tervis. Projekti ühistreeninguid pildistab Elis Kaurson. Eesmärgiks Tallinna maraton projekti koordineerib Eesti suurim harrastusspordiveeb Marathon100.

Fotod: Elis Kaurson ja erakogu