Pariisi maratonist on tasapisi kujunenud eestlaste üks populaarsemaid välismaratone.  Mart Einasto kirjutab oma viimasest Pariisi maratonist, mis ehk aitab mõista tolle jooksu mõnu ja menu.

Tuntud maratonidele tuleb registreerida varakult, sest kohad saavad täis nagu piletid headele kontsertiteile – loetud minutite-tundidega.  Pariis ON  tuntud maraton ja sinna tuleb registreerida niipea kui see võimalikuks saab. Juba eelmisel sügisel õnnestus see ka meie väikesel jooksuseltskonnal. Ja ehkki pikk talv püüdis igati ettevalmistust takistada said siiski kõigil vajalikud harjutused tehtud ja juba reedel  Pariisi sõidetud.

Pariisi tervitus osutus kaunis jahedaks – ei päikest ega sooja. Meeleolu paranes kohe kui Expole jõudsime. Tuttav sagin ja meeleolu. Stardimaterjalide kättesaamine käis kiirelt ja ladusalt. Mess oli suur, vajalikku jooksunänni palju alates varustusest kuni toidulisandite ja teiste jooksuürituste tutvustajateni. Pasta Party asemel oli Rice Party, kuid see sobis  samuti imehästi.

Laupäeval tutvusime teega starti ja finišist tagasi koju. Selgus, et kõik oli hoopis lähemal ja lihtsalt ligipääsetav kui kaardi pealt vaadates tundus. Järgnevat  suurüritust ei reetnud siis veel miski peale reklaamposterite kesklinnas. Silma jäid siiski üsna sagedased messilt naasvad jooksjad keda tundis hõlpsalt ära sinistest kottidest, milles olid stardimaterjalid. See tegi südame soojaks. Veel veidi jalutamist ja õhtu oligi käes. Tuli nukralt nentida, et mitmetunnise jalutuskäigu tulemuseks oli vaid põgus pilguheit vast kümnendikule Pariisi kuulsast südalinnast. Suur linn on suur linn.

Hommik algas vara ja kuna sel ajal õige prantslane veel ei söö, siis algas ta koduse kiirpudru vaaritamisega hotellitoas. Väljas oli kena varahommikune päiksepaiste ja liigagi karge ilm. 3 kraadi näitas ilmainfo. Nagu oli ka lubatud. Viimase hetke sõjaplaan lähtus eelmisel päeval kogutud  luureandmetest – kuna kõik on piisavalt lähedal, siis pakihoidu ei kasuta. Siis ei pea sabas seisma ja saab minna otse stardikoridori. Pugesimegi jooksuriietega kileürpidesse ja jõuame kenasti starti. Eksimist pole karta, kõikjal on kilessepakitud jooksjad ühes suunas tõttamas.

Ja siis ongi suur hetk käes. Stardid lähevad „lainetena“  mööda laia Champs Elysee’d ja sestap saab omas tempos jooksma hakata kohe. Ilmselt jaheduse ja vähese soojenduse tõttu lähevad kohe sääred valusaks. Siiski umbes viiendaks kilomeetriks on jalad soojad ja mõnusad.  Selleks hetkeks on tempo stabiliseerunud ja kahjuks ka pisut madalam lootustest. Tuleb sellega leppida, sest ilmselt rohkemat lõpuni välja ei kannata. Veel madalal asetsev päike paistab pikalt otse silma kuni 10 kilomeetril jõuame suurde parki ehk Vincennes’i metsadesse kus rada tagasi pöörab. Tempo püsib, enesetunne on hea, jahe ilm on pigem mõnus. Joogipunktides on pudelid veega kust on hea juua ja midagi rinnale ei läigata. Juba ongi pool maad seljataga ja rada jõuab kuulsa Seine äärde. Pilk registreerib kuulsaid ehitisi – Jumalaema Kirik / Notre Dame, Orsay muuseum, siis juba Eiffeli torn.

Kilomeetrid lähenevad 30-le ja jalad hakkavad väsima. Rada läheb paaril korral ristuvate maanteede alt läbi, mis tähendab järsemat langust ja sama järsku tõusu ja see lööb kõik rütmid sassi. Vargsi hakkab seni ladusalt püsinud tempo languse märke näitama. 32 kilomeetril tõuseme tasapisi taas suurde parki - kuulsatesse Boulogne metsadesse. Kõik on veel raagus. Tempo langeb.  Kas tõesti saan ka mina tunda saama kuulsaid krampe? Reitesse lööb kohati valusööst ja sääred on hellad ja ülitundlikud iga teekonaruse suhtes, kuid midagi katastroofilist ei järgne. Tempot siiski tõsta ei suuda, ehkki hingata on hea ja energiat veel jagub. Juba tiksub 41 kilomeeter aga ikka oleme paksus metsas. Mis lahti? Finiš on kesklinnas, kuhu me eksinud oleme? Ja siis väike pööre – äkki jõuame laiale tänavale ja oodatud finiš ongi silme ees. Kogu aeg raja ääres spaleeris seisnud ergutajate read paisuvad inimmüüriks ja melu kõrvulukustavaks. Alee ja Bravoo, sekka hõigatakse nimegi (need on trükitud rinnanumbrile). Uskumatu energialaks viimaseks 200 meetriks!

Ja ongi tehtud! Pingelangus, lämmatav rõõmutunne, mis lausa pisara silma toob. Äkki on päike nii soe, tuulehoog silitab mahedalt. Kõik inimesed on head ja naeratavad. Keegi aitab selga kileürbi, kaela pannakse medal. Võtan banaanijupi, siis teise. Imeline! Maailma parim banaan sattus just mulle! Kaks korda järjest! Joon spordijooki mis maitseb nii hästi. Tahaks siin veel olla, rääkida teiste naerunäol jooksjatega, kõiki kallistada ja tänada. Õnneks sosistab elutarkus kõrva, et tuleb hakata kohe kodu poole minema, sest varsti hakkab külm. Hakkangi päikesepaistelistel tänavapooltel hotelli poole sammuma. Inimesed naeratavad ja lehvitavad. Tasapisi hakkab jahe, varjulistes kohtades muutub ka tuul jäiseks. Hotelli fuajees juba vabisen korralikult. Aga oh seda rõõmu – milline geniaalne leiutis on kuum dušš ja vann. Leotan kipitava higi lahti, siis surun kannaga punni äravoolule ette ja lasen end kuuma vette. Uskumatu, kui palju võib tähendada lihtne liigutus – sirutada jalgu kuumas vees ja siis jälle lõdvestuda, lastes põlved lõdvaks ja ülakeha kuuma vette. Seda võib korrata ja korrata, sellest ei saa iial küll.

Natukese aja pärast tuleb Ruth ja siis Ülari. Ka nende emotsioonid on ülevad. Ehkki esimene küsimus on alati aja kohta pole see tegelikult oluline. Hoopis olulisem on selle korra lugu ja emotsioonid.

Millal lõppeb maraton? Kindlasti mitte finišis. Igatahes õhtusöögil Maile ja Toomasega läbiti see veel vaimusilmas mitu korda. Tundsime heameelt Romani, Priidu ja Evelini headest aegadest. Ja ka iseenda üle oli põhjust uhkust tunda.

Fotod: Mart Einasto ja DCRainmakeri blogi