Ah, et miks ma läksin Pariisi maratoni jooksma? Eks ikka selleks, et näha, milline üks tõeliselt suur maraton välja näeb.  On ju seesamune jooks suur selle sõna kõige otsesemas tähenduses – sellelgi aastal oli registreerunuid 54 000, kuigi lõpuks sai tulemuse kirja tsipa üle 40 000.  Registreerunute arvu järgi on tegemist maailma kolme kõige suurema maratoni hulka kuuluva võistlusega – vaid New York ja Chicago on suuremad.  Eks registreerunute suur arv on igale jooksuvõistlusele ihaldusväärne.  Tegelikkuses aga saadakse see number suureks suurfirmadele ja –toetajatele (tasuta) kohti jagades, mille tulemusel paljud poolmuidu numbri saanud jooksjad jätavad lõpuks starti tulemata.  Ent vaatamata suurele arvule no-showdele on Pariisi maraton ikkagi suur jooksuvõistlus. Tervelt kaks korda suurem, kui SEB Tallinna maraton  . . .

Eks see mastaap paistab ka igalt poolt silma.  25 000 ruutmeetril paiknev maratoni expo on tõenäoliselt Euroopa üks suurimaid (võrdluseks – Ülemiste keskuse kaubanduspindade maht on 60 000 ruutmeetrit).  Maratoni Expo on meeletul pinnal, kuid korraldajad tulevad seal masside ohjeldamisega väga hästi toime.  Numbrite kättejagamise süsteem meenutas vägisi nõuka-aegset kaubandusvõrku, kus algul pidid kassas ühe leti taga oma kopikad loovutama ja seejärel said teise leti tagant kassatšeki alusel oma kraami kätte.  Pariisi maratoni Expol pidid algul näitama ühele asjapulgale oma arstitõendit ja dokumenti – seal said oma registreerimiskirjale punase templi, mille alusel said järgmise leti tagant kätte oma numbri.

Võta nüüd kinni, kas selline süsteem oli mõeldud vabatahtlike tööhõive suurendamiseks või numbrijagamisprotsessi kiirendamiseks, kuid vähemalt mina laupäeval ühegis sabas seisma ei pidanud, erinevalt paljudest teistest suurmaratonidest. 

Expo ise oli gigantne ning kui sa suutsid ühe peatoetaja ASICS suure väljapaneku/kaupluse ilma oluliste kadudeta läbida, siis ootasid sind juba uued katsumused, mil nimeks New Balance, Saucony, Brooks, Mizuno, jt. Tossusektsioonile järgnesid kompressioontoodete müüjad, neile omakorda kellafirmad, toidu- ja muu sodi müüjad.  Siis kui jooksjad lõpuks messi tagumises servas paiknevate võistluste/maratonide boksideni jõudsid, olid neil juba tõenäoliselt rahad otsas. 

Maratoni Expol veedetud aeg on loomulikult otseses sõltuvuses sinu järgmise päeva maratonitulemusega – mida kauem sa Expol viibid, seda pikem saab olema ka sinu maratonirajal viibimise aeg.   Mina isiklikult jõudsin hotelli laupäeva õhtul kella kuueks, ent suure ajakulu taga on loomulikult ka Pariisi kui linna mastaap – lennujaamast Expole jõudmiseks pidid sõitma esmalt 50 minutit rongiga, seejärel orienteeruma metroojaamas (mis oli vähemalt sama suur kui maratoni Expo), et leida õiges suunas liikuv maa-alune vedur, misjärel pidid peale mõningaid peatusi omakorda järgmisele metroole ümber istuma, et jõuda lõpuks kõigi jooksjate mekasse – maratoni Expole.

Õnneks väsitas see kadalipp mind juba õhtuks niivõrd ära, et väga olulist vaatamisväärsustega tutvumist enam ette võtta ei jõudnud.  No olgem ausad – mis seal Pariisis siis ikka on, mida Tallinnas ei ole.  Suured kirikud – Tallinnas on ka, kohvikud – siin saab paremat kohvi, Louvre – no meil on ju . . . Lauluväljak ja Rocca al Mare vabaõhumuuseum. 

Leidsin siiski ennast lõpuks Pompidou keskusest Jeff Koonsi näituselt, kus üks ruum oli koguni alla 18-aastastele keelatud.  Ei hakanud sealsetest eksponaatidest pilti tegema, äkki on Marathon100 lugejate seas ka rikkumata noori, kelle jaoks seksivate inimeste fotod pole mitte kunst aga just nimelt seksivate inimeste fotod.  Jeff Koons on muidugi popkunsti klassik – kes siis ei teaks tema neoonlampidega valgustatud tolmuimejaid või ülielusuuruses õhupall-loomi. . .

Järgmisel hommikul suurest kunstist valgustatuna maratoni starti!  Ka stardis oli masside ohjeldamisega väga hästi toime tuldud.  Vahetusriietega koti loovutamine oli samuti sabavaba ning ka start ise anti lainetena.  Kell 8.45 startisid mustad mehed, kell 9.00 3.30 rühm, 9.15 3.45 grupp, jne kuni poolteist hiljem lubati rajale ka elunautlejad ehk neljast ja poolest tunnist aeglasemad jooksjad.  Ainuke saba tekkis selle ukse taha, kus enda kergendamiseks pidi tagumiku korraks maha toetama.  Jõudes stardikoridori tund aega enne avapauku oli too saba võimalik stressivabalt läbida, kuid mitmed jooksjad läksid starti kahtlemata planeeritult raskemalt . . .

Pool tundi enne starti hakkas üks rahvast kõrgemale tõstetud sale tütarlaps uue välismaa muusika saatel rahvast üles ässitama.  Hüppas ja oli rõõmus, kuigi maratoni jooksma ta hiljem enam ei tulnud.  Peale seda, kui ma olin jooksma pannud, jäi ta veel sinna edasi hüppama.  Kauaks? Ei tea.  Hümni aga ei mängitud ja kõnesid ei peetud.  Milline pettumus.  Marseljeesi oleks küll tahtnud kuulda.

Stardipauku ka ei kuulnud.  Ühel hetkel hakkas rahvas lihtsalt jooksma.  Ju siis neile, kes olid esireas oli vastav korraldus antud.

Rada ise kulges alguses Champs-Elysee’d mööda ja hiljem teisi bulvareid pidi.  Üsna palju oli ka munakiviteed.  Rada oli tegelikult mõnus ja lauge, kuigi väikseid tõuse ja laskumisi oli pidevalt.

Kolme ja poole tunni grupist startides ei jäänud vähemalt mulle ka rada kordagi kitsaks – seda on samas väiksematel võistlustel nagu Stockholmi või Helsinki maraton korduvalt juhtunud.  Samas olla kuulu järgi ka neid olnud, kes pärastpoole väikest kitsikust tundsid.  Ju ma siis olen harjunud rohkem nihverdama. Või siis nelja lapsega ühe katuse all viibides elab keegi kogu aeg sul seljas nii, et Pariisi maratoni tuhanded jooksjad enam ei häirigi.

Pariisi maraton on ka üks nendest võistlustest, kus pealtvaatajaid on rohkem kui jooksjaid.  Võiks muidugi neid ka registreerida, saaks selle numbri ka teada.  Kõik nad olid igatahes rõõmsad nagu mõnes peatselt vabalevist kaduva TV3 teleshows.  Võib olla olid osad neist ka sunnitud pealtvaatajaks olema – kuna jooksjaid oli rajal nii palju, siis tegelikult ei pääsenud pealtvaatajad lihtsalt üle tee ja nad pidid raja servas kuni võistluse lõppemiseni passima.  Või oli korraldajatel koostöö mõne kohaliku meeleavaldajate satsiga – Pariisis on ju meeleavaldused väga rõõmsad ja sagedased, mis vahet seal on, lähed maratonile või meelt avaldama!

Nagu maratonidel tavaks, pakuti ka Pariisis jooksjatele juua. Joogivalik oli küll üsna lahja – ainult pudelivesi.  Ka menüü oli üksluine – banaanid, apelsinid, rosinad, suhkrutükid, kuid ei mingeid hapukurke ega austreid, croissant’idest rääkimata.   Sama menüü kordus ka finišis, kus oleks heameelega ühe kausi seljankat selle asemel ära söönud.  Joogipunktid olid iga 5 km järel ja nende vahele oli paigutatud švammikastmispunktid, kus joogitopsides ka vett pakuti.  Ent viimastel kilomeetritel olid topsid otsa saanud ehk vett said ainult vaadata, kuid mitte juua. 

Ehk siis kokkuvõtteks. Võimalusel olla osa millestki suurest on alati eeliseid – nõuka-aegu meenutades – N.Liidu nimelises eksperimendis osaledes oli ju ka Eesti korv- ja võrkpalluritel võimalik olümpiamängudel käia ja isegi medaleid võita.  Proovi sa väikese Eesti koondisega sedasama saavutada . . . Ka Pariisi maratonil on sul võimalik kogeda midagi suurt – joosta kümnete tuhandetega mööda Champs-Elyseed ehk siis viibida seal, kus kunagi tehti revolutsiooni ja pandi alus tänapäevasele demokraatiale, oli visti nii? 

Ent maraton on ikkagi individuaalala, mille käigus sa võistled ainult iseendaga, mitte 40 156 teise jooksjaga.  Väiksemad võistlused võivad pakkuda peaaegu samaväärset jooksuelamust mõnevõrra väiksemate logistiliste kannatustega – väiksemad vahemaad, väiksem Expo, vähem aega nõudev transport.  Kuigi tõesti – Pariisi maratonil, mis on ju ka üks ca 25-st IAAF Gold Label Road Race tiitlit kandvast maratonist maailmas, kõik toimis.  Ka kõiksugu võistlusega kaasnevad lisad olid olemas – võimalus koostada nädalapäevad enne starti just sinu ajalisest eesmärgist lähtuv paceband ehk tempograafikuga käepael, stardimaterjalidega koos jagatav ühekordne kilekeep, võimalus lasta endast võistluse 41.-l kilomeetril foto Facebooki postitamiseks teha, jms. 

Ning loomulikult – kui sa paned oma Facebooki seinale foto Pariisi maratoni finišist, siis kogub see kindlasti rohkem laike, kui täpselt samasugune foto Bremeni maratonilt . . .

Esimeseks maratoniks Pariisi võistlust muidugi ei soovita, kuid kolmekümne esimeseks ilmselt küll.

Pariisi maratoniga sai tõmmatud joon alla ka projektile Eesmärgiks Pariisi maraton.  Vahepeal tekkis küll mõte lõpetada nimetatud projekt 17. mail Riia maratonil või 30. mail Stockholmi maratonil, kuid lõpetame antud projekti siiski nüüd ja praegu ning jätkame inimkatsetega meediakärast kaugemal.

Kuidas siis lõppes antud projekt? Suure hurraaga ja eesmärgiga 3.30 alanud projektist sisises suurem osa õhust tegelikult välja veebruari lõpus, mil vigastus kümneks päevaks rajalt maha võttis.  Veebruarikuine vigastus sundis taanduma ka algsest ajalisest eesmärgist ning seadis alguses kahtluse alla üldse maratoni läbimise Pariisis.

Sõprade soovitused ja stardi eufooria (muusika taktis kekslev tütarlaps) panid mind vähemalt proovima kolme ja poole tunnist eesmärki.  Tiksusin rõõmsas 3.30 tempos esimesed kakskümmend kilomeetrit – 5 km vaheajad olid vastavalt 24.59, 25.32, 25.20 ja 25.39. 

Stardieufooriat jätkus 19.-nda kilomeetrini, mil tollesama kilomeetri jooksul reie tagakülje vigastus ennast kolm korda märku andis.  Küll ainult – plaksti, sekundiks lõi reie tagakülge jäikuse tunde – aga siiski – märguanne oli piisav, et sellest omad järeldused teha.  Oli selge, et ennast lõhkuda pole mõtet – isegi suure publiku ees – ning sealtmaalt edasi sai liigutud ilma igasuguse ajalise eesmärgita.

Näiteks poolmaratoni vaheajapunktis sai tehtud endast üks foto. 

Teise poole 5 km vaheajad olid tempomuutusest vastavalt ka juba märksa aeglasemad ehk 28.18, 29.38, 28.12 ja jälle 29.38. 

Võistluse teise poole ainukeseks eesmärgiks oli jalg tervena koju tuua.  Mis ka õnnestus, kuigi olin sunnitud maratoni teise poole esimesest 15 minutit aeglasemalt läbima.  Isegi tempot langetades andis jalg endast aeg-ajalt märku ja korra lasin ennast raja kõrval minutikese isegi masseerida  -- paistis olevat korraldajatega seotud inimene . . .

Ent täna, kaks päeva peale maratoni, on tunne väga hea ning jalg on oluliselt parem võrreldes näiteks kahe nädala taguse Otepää poolmaratoni järgse tundega.  Ehk siis otsus tempot vigastusest lähtuvalt muuta oli õige kuigi ega see väga suure positiivse splitiga jooksmine emotsionaalselt väga mõnus ei ole.  Ent ükski vigastus ei ole emotsionaalselt väga mõnus.

42,2 km. 3.51.11. Keskmine pulss 168. Maksimum pulss – parem ei ütle.  Koht 13 002. Keskmine kiirus 5.29 min/km.    

Lõpetuseks tuleb kindlasti ära nimetada ja tänada projekti Eesmärgiks Pariisi maraton toetajaid.  Maratoni saja eurose osavõtutasu maksis Janek Oblikas, lennupiletid ostis ning majutuse eest maksis ka Janek Oblikas.  Kõikide maratoniexpo mõttetute ostude eest maksis samuti Janek Oblikas ning ka algse vigastuseni viinud treeningplaani koostas Janek Oblikas.

Treenige mõistusega!

Avafoto Pariisi maratoni korraldajatelt, teised fotod Janek Oblikas