Ruthiga arutades jõudsime ühisele arusaamisele, et seda maratoni me soovitaks igale jooksuhuvilisele, kes vähegi kevadel maratoni joosta suudab või tahab. Korraldus on kõigiti tasemel – koduleht on hea, rada ja selle teenindus igas mõttes tasemel. Kõik registreerumisega seonduv on selge, kui varakult registreeruda siis on hind mõistlik. Üsna suuri ja ka mõistliku hinnaga hotelle on stardi/ finishi läheduses piisavalt. Kohale jõudmiseks on mustmiljon võimalust. Numbrid saab kätte ka samast kohast ja kuna see koht on kohe 92 aasta olümpialinnaku jalamil siis saab kohe teha ka mõnusa jalutuskäigu neile rajatistele. Väga mõnus meeleolu kujundaja!

Aga põhipõhjus soovituseks tuleneb ilmselt ajast ja linnast endast. Kui Eestis on igal juhul külm siis ilmselt on Barcelonas paratamatult suur ja soe kevad käes. Enamus puid oli küll veel hiirekõrvul, aga eestlase jaoks just mõnus juunikuu ilm – paras jalutada Tsärgi väel aga liiga ei kõrveta. Linn on kaunis ja kompaktne, kõikjal mõnusaid istumise ja jalutamise kohakesi. Vanalinn, turg, kirikud, Gaudi arhitektuur… Ja toidud – värsked mereannid ja kevadised värsked puu- ja köögiviljad – kõik saadaval ka tänaval ja mõistliku  hinnaga. Muidugi on neid ka väga väljapetud kohtades võimalik kalli raha eest nautida. Väga mõnus igal juhul!

Maratoni rada pole lihtne. Aga ka mitte väga raske. Niisiis keskmine. Start oli laial avenüül ja läks kohe laiemaks. Seega ei tekkinud „troppi“ ja trügimist ja sai vabalt kohe oma tempoga joosta – ja seda nii stardigrupi ees- kui keskmises osas. Kõva sõna! Tegelikult kulges kogu trass laiadel alleedel ja ruumi jagus. Ka tagasipöörded olid ringteel või ümber kvartali, ehk siis järske kurve polnud. Ja ikka kuulsaimate kohtade juurest oli katsutud trass mööda vedada nii et ole ainult tähelepanelik ja naudi. Ka rajaskeemil on tähtsamad kohad esile toodud, paraku eriti teises pooles on neid siiski lihtne maha magada.  Pikki laugeid tõuse jagus nii algusesse, keskele kui lõppu. Järsemaid tõuse pole (vaid üks väike viadukt meenubki), see eest kestavad need lauged paariprotsendised kohati kilomeetri või kaks järjest. Ja see pressib kilomeetriaega pikemaks ja sööb energiat. Muidugi järgnevad neile ka sama pikad langused aga kahjuks neil vähemalt mina kaotatut tagasi ei teinud.

Niisiis isiklikku rekordit ei maksa oodata, pigem arvestada mõni minut ootuspärasele tasemele lisaks. Kui raja esimene pool on mõnusalt varjuline siis teise poole ajaks on päike juba nii kõrgel, et joosta tuleb üsna lausalises lõõsas. Kuna lehtpuud on alles pungades ja varju ei paku siis on see kohati raske. Siiski on rannikulinnas alati tuult ja see jahutab mõnusalt. Teises pooles on ka joogipunktid tihedamalt ja see on suureks abiks. Ja muidugi kaasaelajad! Neid jagub hulgaliselt kogu trassile ja kuna nimi on rinnanumbrile trükitud siis ikka leidub ka neid, kes „Venga Mart“ (venga peaks tähendama tempot) hõikasid. Eriti lõpus on see uskumatult innustav!

Start on kell 8.30 ja see on vägagi paras hetk just ilmariski tõttu. Meil oli hommikul oli sooja 14. Päevaks kasvas see 25-le. Kuigi ma otsest „kuumakurnatust“ ei tajunud, siis küll ta ikka mõjus ka. Pole me veel sellega ju harjuda saanud. Aga vett pakuti pudeliga ja enamus kallas ennast pärast joomist veega üle. Samuti olid joogipunktide vahel shvamminiisutuspunktid. Väga mugav! Kaasjooksjad olid seal väga viisakad – ainult San Sebastianist (seega ka „Hispaaniast“) mäletangi veel sellist viisakust, mida siin mitmelgi puhul kogesin – jooksja, kes su ette hakkab tulema (joogipunkti, kurvi vms tõttu) näitab seda juba varakult käega osutades. Ja joogipunktides ei trügitud. Need olid ka hästi pikaks venitatud.

Mõni sõna siis enda jooksust. Läksin muidugi ootusega joosta alla 3 tunni aga kõhe tunne oli sees. Eelmise aasta sügisel tuli pea poole aastane vigastuspaus sisse ja kui jaanuari alguses kiirete harjutustega uuesti alustasin siis oli tase ikka väga madal. Ja see tõusis ikka vaevaliselt ja punnitades. Ja päris „head“ tunnet ei jõudnud veel tekkidagi. Siiski alustasin reipalt. Umbes viiendal kilomeetril oli selge, et ilmselt alla 3 ei tule – pidin juba alguses kergelt pingutama, et ennast sellel tasemel hoida. Selline tunne aga pidanuks sisse tulema kusagil 25 km paiku. Niisiis teadsin juba ette, et ilmselt lõpuni heas tempos vastu ei pea. Aga mis siis ikka. Tuli siis nagu tuli, põdema ka ei hakanud. Umbes 26 kilomeetrist alates ma oma tempot enam ei kontrollinud, katsusin ainult rühti ja sammurütmi hoida. Kilomeetriaegu ikka fikseerisin aga kui need langesid siis ega teha ka midagi polnud. Õnneks kusagilt ei hõõrunud ja tasapisi tekkiv tuimus ja valu jalgades ei hakanud segama. Kaasaelajad tõstsid tuju heaks ja nii see finiš ühel hetkel ka kätte tuli.

Oh seda joovastust küll! Õnnitlesin paari kaasjooksjat viimastelt kilomeetritelt, neil olid ka pisarad silmas. Kurtsime pikkade tõusude ja päikse üle ja kiitsime linna ja kaasaelajaid. Oh kui hea oli aeglaselt kõndida, juua. Kui tavaliselt medal pistetakse naeratuse saatel kaela, siis sedapuhku suruti kätt ja õnnitleti nimepidi sõnadega „Sa olid väga tubli, Mart“. Nii isiklikult polegi veel medalit saanud ja liigutus oli väga suur. Need mõned sõnad tähendavad palju, väga palju! Finishialas pikemalt sööma-jooma ei jäänud. Suundusin aeglaselt hotelli – inimesed lehvitasid, ka hotellis küsiti, kuidas läks ja mis aeg tuli. Mõnus tunne, mis sest et ootused olid suuremad.

Ruthi muljed on sarnased. Nagu ikka suutis ta ühtlaselt ja hästi läbida kogu maa. Ta muretses samuti ettevalmistuse lühiduse üle ja samuti oli viimasel nädalal lisandunud seljavalu. Seega pidi juba algusest peale tähelepanelikult rühti jälgima. Ja nagu alati sai ta sellega hästi hakkama ja lõpetas maratoni nagu muu seas, ilma suurema kurnatuse või valudeta. Ja kuna ilm oli nii soe ja kutsuv siis juba üsna varsti jalutasime sööma.

Fotod: Mart Einasto ja maratoni korraldjad